Mida teha kohvipaksuga või mädanema läinud puuviljadega? Linnainimene viskab need loomulikult WC-potti ja tõmbab vee peale. Hoopis kasulikum ja ökoloogilisem on pidada toas klaasanumas sõbralikke koduloomi, sõnniku-usse (Eisenia foetida), kes töötlevad orgaanilise taimse materjali väärtuslikuks kompostiks. Peale usside vajame sobivas suuruses anumat ning loomulikult armastust oma uute koduloomade vastu.

Vihmausside abil komposti valmistamine (vermikompostimine) on maailmas väga levinud. Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal on võimalik neid usse lausa telefoni teel koju tellida. Eestis pole veel nii kaugele jõutud. Telefonitsi tellida pole tarviski, võtke parem tuttava memme või taadi kompostihunnikust endale paar vingerdavat sõpra. Võib ka ELF-ist läbi astuda ja alustuseks vajaliku koguse ussikesi tasku pista.

Sõnniku-ussi kutsuvad eestlased kõige sagedamini punaseks vihmaussiks. Kalamehed hindavad teda kõrgelt. Igasugu teiste vihmausside kasutamine vermikompostimiseks pole soovitatav, sest neile ei meeldi sellises keskkonnas elada. Sõnniku-ussid aga ei taha elada tavalises toitainetevaeses mullas.

Usside koduks sobib 30–50 cm sügavune puit-, klaas- või plastanum. Sõnniku-ussid elavad meelsamini mulla ülemistes kihtides, seega ei maksa valida eriti sügavat nõud. Lihtsaim on võtta mõni kasutusest kõrvale jäänud akvaarium, puidust kast või plastist nõu. Sobiva suurusega anuma valikul peab silmas pidama, mida ja kus kompostima hakatakse. Ainuüksi köögijäätmeid kompostides tuleb ühe inimese kohta arvestada vähemalt 0,15 m2 anuma pinda. Ühe liitri mulla kohta peaks algul olema umbes 50–70 ussi. Neid pole vaja täpselt üle lugeda, sest soodsates tingimustes paljunevad nad paari kuu jooksul mitu korda ja hoiavad oma arvukust vastavalt toidu ehk jäätmete hulgale.

Kompostikasti ei tasu asetada otsesesse päikesevalgusse ega kohtadesse, kus on oht ära külmuda või jääda vihma kätte. Ussidele ei meeldi valgus, seega pole karta, et nad oma pesast välja roniksid ja mööda korterit vingerdama hakkaksid. Nad ei tule ka valguse kätte sööma, seetõttu on soovitatav kompostitavad jäätmed alati mulla alla pista või mullaga katta. Ühtlasi väldite nii ebameeldivat lõhna ja kärbeste levikut.

Välitingimustesse võib ussikestele ehitada soojustatud kompostikasti, et aktiivne kompostimine jätkuks ka talvel. Eestis elavad ussid talve ka välitingimustes üle, kookonis sobivaid koorumistingimusi ootavad ussibeebid on suure vastupanuvõimega. Ometi ei toimu sel juhul aktiivset kompostumist. Ideaaljuhul peaks olema kaks kompostrit: üks toas toidujäätmete ja teine õues igasuguse aiaprahi jaoks.

Ussikesed vajavad pidevat hoolt ja armastust nagu teisedki koduloomad. Neil peab olema piisavalt süüa ja niiskust. Ussikestele maitsevad juur- ja puuviljad nii värskelt kui ka riknenult. Sama hästi sobivad ka igasugused juur- ja puuviljade koored, kapsalehed, munakoored, majapidamispaber jne. Sibul, küüslauk ja apelsinikoored võivad osutuda suuremaks probleemiks inimesele kui ussidele. Tsitrusviljad on happelised ja võivad soodustada äädikakärbseid, kuid selle vastu aitab jäätmete korralik mullaga katmine. Samuti võib usside toidulauda mitmekesistada toa- ja lõikelilledega (rooside ogad pole neile liiga teravad). Teepakkidelt tuleb eemaldada metallist klamber. Ussid söövad igasugust orgaanilist taimse päritoluga materjali, milles on lämmastikku (N) vähemalt üks protsent. Seetõttu ei tasu usse ainult kontori- või ajalehepaberi dieedil pidada, mitmekülgsus on neile samuti oluline. Sõnniku-ussid jaksavad päevas jäätmeid süüa kuni poole iseenda kaalust, seega peaks jäätmete ja ussikeste suhe olema 2 : 1.

Söövad Ei söö
Juur- ja puuviljad ja nende koored Liha- ja piimatooted
Teepakid (ilma metallklambrita) Rasvased toidujäätmed
Kohvipaks Praadimisest järele jäänud õli
Majapidamispaber, ka kontori- ja ajalehepaber Kilepakendid

Kuidas kompostimuld kastist kätte saada? Selle jaoks on kaks levinud meetodit. Üks võimalus on paar nädalat enne komposti eemaldamist jäätmeid vaid kasti ühte nurka panna. Ussikesed liiguvad selle aja peale kasti ühest otsast teise ning niiviisi saab ussivaba mulla eraldada. Tähelepanu pöörake kookonitele, milles on ussibeebid. Kookon meenutab tatratera, kuid suuruselt on see umbes poole väiksem. Need tasub jätta alles.

ELF on senini kasutanud teist meetodit, mis seisneb selles, et kallame kogu akvaariumi sisu ajalehele ja sordime käsitsi. See on väga atraktiivne tegevus. Ussikesed, kes tavaliselt paiknevad kobaras koos, asetame akvaariumisse koos veel kompostimata jäätmete ja mõningase koguse mullaga tagasi. Valminud kompostiga väetame toalilli.

Ühel loomal on küll nii emas- kui ka isassugurakud, kuid ometi läheb järglase saamiseks vaja kahte ussi. Kookonitesse jäävad ussibeebid vähemalt paariks nädalaks, talvel isegi kauemaks. Noored ussid on esialgu valget värvi. Usside eluiga kompostikastis on umbes aasta. Surnud ussi niisama lihtsalt ei tähele ei panegi, sest ta sisaldab nii nagu kurk 90% vett ja muutub seega kiiresti komposti osaks.

Ussikesed on ELF-i kontoris oldud aja jooksul saavutanud üldise populaarsuse. Töötajad annavad kõik tekkivad orgaanilised jäätmed ussidele. Vastutasuks võib igaüks vajaduse korral ussikesi kalapüüdmisel kasutada. Nõu ja abi usside kasvatamise kohta saab ELF-i kontorist.

Anu Kõnnusaar (1979) on EPMÜ keskkonnakaitse instituudi magistrant, Eestimaa Looduse Fondi keskkonnajuht.