Eesti Looduse fotov�istlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 07-08/2002
Kuulsaim Peipsi uurija - Karl Ernst von Baer

Hiljuti mdus 150 aastat Peipsi teadusliku uurimise algusest, mille algataja oli mitmeklgne loodusteadlane Karl Ernst von Baer (17921876). Viis Baeri kalanduslikku ekspeditsiooni Peipsile ja Lnemerele (18511852) panid aluse kalabioloogilistele uurimustele Venemaal ning thendasid ka esimeste looduskaitsemeetmete kasutuselevttu Vene impeeriumis.

Arstist botaanikuks, botaanikust zooloogiks. Juba lapseplves osutus Baer mitmeklgseks noorukiks, keda huvitasid nii ajalugu, geograafia ja botaanika kui ka kirjandus ja raamatud. Samamoodi kui mni teinegi kuulus loodusteadlane judis Baer tsise loodusteaduse juurde botaanika kaudu.

Baer lpetas Tartu likooli 1814. aastal arstina. See oli 19. sajandi algul ainus vimalus loodusteadustest huvitatul kuulata sellel erialal asjatundlikke loenguid. Seejrel siirdus Baer end tiendama Viini likooli. Seal judis ta sisimas selgusele, et kuigi praktiseeriva arsti kutse teda ei rahulda, ei ole tal ka botaanikuna tulevikku, sest botaanikaprofessori kohad Tartus ja Peterburis olid juba hivatud. Baer otsustas valida endale uue eriala zooloogia. Juba esimesed ndalad testasid, et valik oli ige. Kui 1816. aasta suvel tehti Baerile ettepanek phenduda teadusele ja saada Knigsbergi likooli juures td zooloogiaassistendina, siis oli lplik valik zooloogia ja teaduse kasuks langenud.

Oma tegevuse algusaastatel Knigsbergis hakkas Baeri ha enam huvitama kalade ja suurte mereimetajate bioloogia, eriti nende sigimine [2]. Baeri sellealane huvi seostus tema ldiste arusaamadega elu arengust ja loodusest. Baeri teleoloogiline printsiip looduse sihikindlast arengust phineb suuresti kalade sigimisel. Baeri arvates oli elu edasiviiv jud altruism, mitte olelusvitlus. Nii niteks ei produtseerinud kalad tohutul hulgal jrglasi mitte seeprast, et mni tugevam isend suudaks hiljem populatsiooni taastada, vaid seeprast, et teisedki liigid saaksid kaladest toituda ja oma sugu jtkata. Samas oli Baer arvamusel, et inimene vib oma tegevusega sellist looduslikku tasakaalu rikkuda, eriti siis, kui ta liike kuritahtlikult oma huvides hvitab. Selline arusaam viis Baeri looduskaitse ksimuste juurde. Tema eesmrk oli registreerida ja uurida ohustatud looma- ja taimeliike ning ka rahvakilde, et vljasuremise korral siliksid neid ksitlevad kirjalikud allikad.

Esimene ekspeditsioon: kuuekmne pevaga mber Peipsi. Kuid Baer ei piirdunud teooriaga. Teda kannustas vajadus rakendada loodusteadusi praktikas. See oli ka phjus, miks Baer seadis 1851. aasta talvel Peterburi Teaduste Akadeemias les oma kandidatuuri ekspeditsioonijuhi kohale Peipsi jrve ja Lnemere kalandusolukorra uurimiseks [2].

Ekspeditsiooni tagamaa oli lhidalt jrgmine. 1848. aastal kirjutas Liivimaa kuberner oma aastaaruandes Vene riigivarade ja kolooniate ministeeriumile, et juba aastaid on kalasaagid Peipsi jrves ja Lnemeres vhenenud. Selle phjuseks pidas kuberner kalameeste liiga peenesilmalisi vrke, mis hvitasid kalade jrelkasvu. Ministeerium mras he ametniku ksimusega tegelema, kuid see ei saanud lesandega hakkama [6]. Siis prdus minister Pavel Kisseljov abipalvega Peterburi Teaduste Akadeemia poole. Ekspeditsioonijuhi kohale kandideerisid Baer ja tema noor kolleeg Alexander Theodor von Middendorff. Kisseljov eelistas Baeri.

Baeri ekspeditsiooniplaan lhtus phimttest, et uurida tuleb Peipsi kalandust kikidel aastaaegadel. 13. aprillil 1851 lahkus teadlane Peterburist Narva oma esimesele Peipsi ekspeditsioonile. Ninasil ji reis pooleli, sest esimest korda elus oli Baeril vimalik uurida ja lahata vaala. See vris viivitust. Uurimisobjektiks osutus Rammu saare juures kuivale jnud pikk-loib vaal, keda kogunes imetlema kogu baltisaksa teaduse koorekiht. Kohal olid ka Middendorff, Carl Johann Seidlitz, hulk Tartu lipilasi jt. elualade esindajad.

Prast vaala uurimist siirdus Baer uuesti Peipsile, kies Mustvees, Kkital, Omedus, Tihedal, Lagedal ja Kallastel. Alatskivilt lks Baer Tartusse ja sealt Vrru. Kuna Eesti maapiirkondades elas 19. sajandi keskel vhe haritlasi, kes saanuks kaasa aidata Peipsi kalanduse uurimisele, siis prdus Baer Vrus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poole sooviga, et see aitaks tal kindlaks teha Tamula ja Vagula jrve kalaliike. Milliseid tulemusi Kreutzwald sai, selle kohta pole andmeid [3].

Vrust siirdus Baer le Petseri Pihkvasse (kies ka Talabski saarel) ning Oudova ja Vasknarva kaudu tagasi Peterburi. Kokku lbis Baer esimese ekspeditsiooni jooksul 1400 versta ehk 1500 kilomeetrit.

Nhtust masendas Baeri kige enam kalapk Pihkva jrvel. Seal oli vlja kujunenud eriline kalamaimude pdmise ssteem. Sama aasta maime nimetati kohalikus keelepruugis sevoletkadeks (umbes mesilasesuurused maimud). Neid pti riidest valmistatud nootadega ja kasutati toiduks kohapeal. Teise aasta maime thistati hohlikute e. okukadena ning igal aastal mdi neid Pihkva turul ligikaudu kolmsada tonni. Selle tagajrjel muutus latikas Pihkva jrves harulduseks ning tugjas ja abakala surid sootuks vlja. Abakala tnapeval enam Pihkva jrves ei olegi [3].


Teine ekspeditsioon: thelepanu all on Lnemeri. Reis algas 5. juulil. Seekord uuriti eelkige Soome lahe lunakalda kalandust ja vljapke. Et kindlaks teha, kas pgimahud on testi pikema perioodi vltel kikunud, hakkasid Baer ja tema kaaslased Narva, Prnu, Tartu ja Tallinna arhiivides koguma ajaloolist andmestikku Vene Lnemere-provintside kalanduse kohta. Nende materjalide phjal koostas Baer esimese levaate kalanduse ajaloost Venemaal [1]. Kogutud arhiivimaterjalid testasid, et Peipsi kalaliikide arv on vhenenud, vljapgid aga suurenenud. Statistiliselt olid vljapgid 1840. aastatel siiski vhenenud. Baer jreldas, et kalapgi optimaalseid kvoote on letatud, eriti seetttu, et vlja on ptud noorkalu ja marjakala nende kudemispaikades. Selle tagajrjel sattusid mned Peipsi kalaliigid vljasuremisohtu ja nende eluruumi vtsid le teised samalaadsetes toitumistingimustes elavad liigid.

See viis Baeri mttele kasutada Peipsi ja Pihkva jrvel kalade kunstlikku siirdamist. Niisuguseid katseid oli ennegi Eesti- ja Liivimaal tehtud. Baer ritas siirdada lhet ja forelli Velikaja jkke. Plaanid aga ebannestusid, sest kokkuostetud isendeid ei nnestunud ebasoodsate ilmaolude tttu le jrve transportida. Isendid tuli lahti lasta Peipsil. Kas katse ti endaga kaasa ka positiivseid tulemusi, on kaheldav, kuigi veel aastaid hiljemgi pti ksikuid lhesid Peipsil ja vahel ka Emajest [6]. Siinkohal on huvitav mrkida, et veel 1870. aastail osales Baer aktiivselt Liivimaa ldkasuliku ja konoomilise Sotsieteedi ts, kus arutati plaane siirdada forelli ja lhet Peipsisse ja Emaje jgikonda. Baer pidas seda plaani mistlikuks, kuid samal ajal hindas pessimistlikult nende kalaliikide arvukuse silimist prast esimest rnnet.


Kolmas reis: kuhu kaob rim? Oma kolmanda ekspeditsiooni kigus 1851. aasta oktoobris-novembris uuris Baer rimesaakide kahanemise phjusi Narva lahes. Ta pidas phjuseks Peipsist vlja voolava veehulga suurenemist, mis omakorda ti endaga kaasa soolsuse vhenemise Narva lahes. Peipsi vljavoolu suurenemise taga ngi Baer maaparandust, mis suurendas Peipsi veemahtusid. Peale selle phjustas kuivendamine Baeri arvates Peipsi ja Pihkva jrve lunaosas ulatuslikke leujutusi. Teistsugust jreldust oli keeruline toonaste teadmiste phjal teha. Kuigi Baer uuris 1830. aastate lpul ja 1840. aastate algul jajajlgi Soome lahe phjarannikul ja Soome lahe saartel ning algatas Lnemere veetaseme mtmised Kroonlinnas ja Soome lahel, ei osanud ta veetaseme alanemist seostada prastjaegse isostaatilise maakerkega Peipsi phjarannikul ja langusega lunaosas [5].

Samas seostas Baer sagedasi leujutusi Peipsi lunaosas samuti kalasaakide kahanemisega, sest see vhendavat oluliselt kaladele soodsaid kudemispaiku. Peipsi kalavarud vhenesid Baeri meelest ka Peipsi ranniku metsade hvitamise tttu, mis kahandas kalade toiduvarusid.


Neljas ja viies reis: seaduseelnuni vlja. Neljanda ekspeditsiooni kigus (veebruarmrts 1852) uuris Baer talvist kalapki Peipsil ja tegi kindlaks, et see pole noorkaladele nii ohtlik kui kevadpk. Ka seekord tegi ta endale mrkmeid. Sstmaks noorkalu, pani ta ette suurendada tublisti nootade silmasuurust.

Viiendal ekspeditsioonil (lppes aprillis 1852) tegi Baer taas kogu Peipsile ringi peale. Reis tipnes Piirissaarel peetud istungiga, mis oli kokku kutsutud kalandusmeetmete kasutuselevtuks Peipsi jrvel.

Kuna Baer ei ninud vimalusi pgikvoote piirata, siis tuli keelata noorkalade ja marjakalade vljapk kudemiskohtades. Baer koostas seaduseelnu, mille eesmrk oli korrastada kalapki Peipsi jrvel. Kuna eelnu menetlemine venis, muutus Baer rahutuks ja kartis, et kski tema ettepanek ei lhe lbi. Kasutades oma tutvusi Vene Riiginukogus, sai ta seaduseelnu veel enne kinnitamist lbi vaadata [4]. Baer tegi oma parandused ja prast kinnitamist Riiginukogus allkirjastas selle 1859. aastal ka keiser Aleksander II.

Baeri koostatud Peipsi jrve kalakaitseseadus on oma aja kohta knekas. See oli esimene omataoline Venemaal, htlasi sai Baer ellu viia oma arusaamasid looduskaitsest ja kalavarude mistlikust kasutamisest just niipalju, kui ta seda tegelikkuses vimalikuks pidas. Olukorras, kus valitses rvpk ja inimeste looduskaitseteadlikkus oli olematu, vimaldas edu saavutada vaid lihtne ja kergesti kontrollitav seadus. Sellest Baeri seadus ka juhindus ja osutus edukaks.


Erki Tammiksaar (1969) ttab Eesti pllumajanduslikooli zooloogia ja botaanika instituudi Baeri muuseumis teadurina.


1. Baer, Karl Ernst von 1853. Materialien zu einer Geschichte des Fischfanges in Russland und den angrnzenden Meeren. Bulletin de la classe physico-mathmatique de lAcadmie Impriale des Sciences de Saint-Ptersbourg 11: 225254, 257288.

2. Baer, Karl Ernst von 1866. Nachrichten ber Leben und Schriften des Herrn Geheimraths Dr. Karl Ernst von Baer, mitgetheilt von ihm selbst. St. Petersburg.

3. Kaavere, Vello 1984. Targa mehe kigud Peipsile. Edasi, nr. 167173.

4. Ltke, Friedrich Benjamin [1859]. Zwei Briefe an Karl Ernst von Baer, St. Pbg., 24. 09./06. 10. [1859] und nach 24. 09./06. 10. [1859] an Baer. Universittsbibliothek Giessen, Nachlass von Baer., Bd. 15.

5. Tammiksaar, Erki 2000. Karl Ernst von Baer als Meeresbiologe. Berichte zur Geschichte der Hydro- und Meeresbiologie und weitere Beitrge der 8. Jahrestagung der DGGTB. Berlin: 111117.


6. Бэр, К. 1860. Исследования о состояния рыболовства в России. Т. 1. Рыболовство в Чудском и Псковском озерах и в Балтийском море. Санктпетербург.



Erki Tammiksaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012