Eesti Looduse fotov�istlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/4
Viktor Masinguga teoreetilist ökoloogiat avastamas

Ehkki Viktor Masing oli tuntud ja tunnustatud kui Eesti soode uurija, suurepärane õppejõud ja looduskaitseidee propageerija, oli tema suur kutsumus just teoreetiline teadus. Ta nautis idee arendamist tühjal kohal, suuri üldistusi ja vaimukaid teoreetilisi ekskursse.

Kuigi Viktor Masing ei olnud minu ametlik juhendaja, sugenes meie vahel loominguline koostöö: toonast koosmõtlemist tahaksingi siin meenutada.

Esimesed teaduslikud väitlused pidasime 1979. aastal, kui olin 5. kursuse bioloogia eriala tudengina kõrgkooli pedagoogilisel praktikal tolleaegses TÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedris. Koos ZBI nooremteaduri (praeguse EPMÜ prorektori) Andres Koppeliga püüdsime luua kõikehõlmavat ökosüsteemide stabiilsuse teooriat. Et oma “revolutsioonilisi” ideid kontrollida, pöördusin Viktor Masingu poole, kellega mul seni polnud mingeid isiklikke kontakte. Selleks ajendasid Viktor Masingu soode dünaamikat käsitlevad tööd [4, 5, 9], kust ammutasime teoreetilisi impulsse.

Minu heameeleks, võib-olla isegi mõningaseks üllatuseks, reageeris Viktor Masing väga elavalt ja huvitatult; sugugi mitte formaalselt, nagu vahel tuntud professorite puhul ette tuli. Meil arenes põnev ja pikk vestlus, mis andis tollasele üliõpilasele palju positiivseid emotsioone edasiseks teadustööks. Hiljem kohtusime ühisteks aruteludeks veel korduvalt. Ilmselt jäi positiivne mulje ka Viktor Masingule, sest järgmisel kevadel tundis ta pettumust minu keskpärase vastuse pärast biogeograafia eksamil: ta olevat lootnud enamat!

Hoolimata raudsest eesriidest õnnestus Viktor Masingul kui ühel tolleaegse Nõukogude Liidu juhtival ökoloogil liituda 1970. aastate lõpul UNEP-i egiidi all korraldatava rahvusvahelise märgalade uurimise projektiga. Ilmselt oli asi selles, et peale suure hulga poliitiliselt ustavate tegelaste vajati Nõukogude Liidu meeskonda ka mõnd asjaga sisuliselt kursis olevat teadlast. Osalus selles projektis võimaldas Viktoril muuseas täide viia kauase unistuse – näha troopilist vihmametsa.

Üks projekti töökoosolekutest pidi aga toimuma 1981. aastal Tallinnas. Koos oma õpilaste Kiira Aaviksoo ja Mati Ilometsaga valmistas Viktor Masing ette materjale kohalike märgalade ja nende seisundi kohta. Ent siis tuli ootamatu koostööettepanek ka mulle, hoopis kuivade alade – loopealsete uurijale. Viktor Masingu idee oli selles, et märgalad sobivad mitmes mõttes mudelsüsteemideks ökosüsteemide dünaamika uurimisel ja võimaldavad arendada taimekoosluste struktuuri ja dünaamikat puudutavaid teooriaid. Seetõttu soovis ta lisada rahvusvahelises projektis valitsevatele aspektidele – märgalade aineringe, struktuur ja kaitse – ka pisut teoreetilist hõngu. Kindlasti oleks ta selle ülesandega hästi toime tulnud koos oma õpilastega, aga kaasata veel asjaga otse mitte tegelev “teooriaspekulant” pakkus talle ilmselt teatavat professionaalset lõbu.

Oli selge, et tolleaegses suletud ühiskonnas oli ettepanek osaleda rahvusvahelisel seminaril suursündmus, millest ei saanud keelduda. Maailmanimega süsteemökoloogi Bernard Patteni eestkoste all peetud ürituse tarbeks valmistasime koos Kiira Aaviksoo ja Matti Ilometsaga ette n.-ö. Markovi protsessil põhineva soode arengut kirjeldava ja prognoosiva mudeli, milleks kasutasime Eesti soode turbalasundite kohta kogutud ulatuslikku andmestikku [1, 2]. Ilmselt said kõik selles koostöös osalejad rahuldust ühisest loomingulisest mõtlemisest, nooremad peale selle veel esmakordse kogemuse rahvusvaheliselt teadusürituselt.

See koostöö lähendas meid Viktoriga. Sel perioodil ilmus tema sulest mitu tööd märgalade kohta, mis kandsid muuhulgas olulist teoreetilist sõnumit [3, 6, 7].

Paljud teoreetilise käsitlusviisi nurgakivid, millele praegu toetun – eri aja- ja ruumiskaalad, kitsaste küsimuste püstitus laiemas teoreetilises kontekstis – arenesid jätkuvas koostöös Viktoriga. Tema rabavaimustuski oli paljus ajendatud just teoreetilisest huvist nende ökosüsteemide imepärase struktuuri vastu. Milliste mehhanismide alusel tekib kaosest kord? Kuidas on võimalik, et samasugustes abiootilistes oludes arenevad täiesti erisugused taimekooslused (raba älve ja peenra taimekooslustes ei pruugi olla ühtegi ühist liiki!), samas kui eri lähtetingimustest (näiteks eutroofne järv ja lubjarikas madalsoo) arenevad lõppkokkuvõttes täiesti ühesugused rabakooslused? Viktor rõhutas alati, et raba on ideaalne mudel uurimaks teoreetilisi küsimusi, sest rabade struktuur on üsna lihtsalt mõistetav ja ka kirjeldatav, ning raba arengulugu on paljuski taastatav turbalasundit analüüsides.

Ühe sammu rabade dünaamika kirjeldamisel tegime ka koos, ühisartiklis [10], kus tulime välja hüpoteesiga, et rabakoosluse dünaamika iseloom – kas tegemist on ajas suunatud muutusega või pöörduva kõrvalekaldega – oleneb sellest, millises aja- ja ruumiskaalas protsesse vaadelda. Kui ühes konkreetses ajalis-ruumilises skaalas on tegemist taimekoosluse suunatud muutusega (näiteks mätta mikrokoosluse suktsessiooniga), siis sama protsess võib näida tsüklilisena, kui suurendame n.-ö. ühe astme võrra kas ruumiskaalat (vaatleme raba oma paljude mätaste ja lohkudega) või ajaskaalat (vaatleme perioodi, millal toimub mätta kasv ja degeneratsioon). Kui aga suurendame mõlemat skaalat korraga, võime ikka registreerida suunatud muutuse.

Nautisime artikli kirjutamist: see oli vaimne lõbu. Ja see oli meie mõlema esimene CC-artikkel üldse (CC = Current Contents – rahvusvahelistes andmebaasides olev). Artiklit välismaal avaldada oli tollal väga keeruline: peale mitmesuguste ametlike kirjade nõudis GLAVLIT ka kogu artikli täistõlget eesti või vene keelde (selle vastavust originaaliga ei kontrollinud muide keegi!), alles seejärel andis erikomisjon loa artikkel välismaale saata.

Raudse eesriide taga istujatena tundus meile, et ülejäänud maailm januneb meie tööde järele: et iga võimalik ingliskeelne teadustöö, mis meie sulest ilmub, võetakse huviga vastu. Vähe oleks öelda, et me ei osanud tol ajal oma tulemusi “müüa” – tänapäeval on see üks teadustöö olulisi komponente –, me ei saanud aru ka “müügitöö” vajalikkusest. Ingliskeelne artikkel oli avaldatud, maailm oli saanud meilt sõnumi: autoritel jäi üle vaid tehtust rõõmu tunda. ISI Web of Science’i järgi on artiklile viidatud kokku seitse korda, niisiis on ta leidnud teatavat, aga siiski üsna tagasihoidlikku tähelepanu.

Praegusaegsed kogemused lubaksid talitada kindlasti teisiti – nii oma mõtteid kirja pannes kui ka artikli avaldamiseks sobivat ajakirja valides. Aeg, millal Eesti teadlased astusid n.-ö. CC-artikli ajastusse, tuli Viktori jaoks liiga hilja. Õnneks jõudis ta avaldada oma vaateid ülevaateartiklis taimekoosluste struktuuri ja dünaamika kohta [8].

Aga, nagu juba öeldud, meie tolleaegne teoreetilise ökoloogia avastamine ja uute ideede genereerimine sarnanes paljuski meelistegevusega: see oli vaimne meelelahutus surutud ühiskonnas. Ent mälestus loomingulisest koostööst eri põlvkondadesse kuuluvate teadlaste vahel soojendab südant siiani.


1. Aaviksoo, Kiira et al. 1984. Autogenic succession of mires: a Markovian approach. – Nature, Man, Economy. Academy of Sciences of the Estonian SSR,Tallinn: 56–67.

2. Aaviksoo, Kiira et al. 1993. Dynamics of mire communities: a Markovian approach (Estonia). – Patten, Bernard C. (ed.)Wetlands and Shallow Continental Water Bodies. SPB Acad.Publ., The Hague: 23–43.

3. Botch, Marina S.; Masing, Viktor 1983. Mire ecosystems in the U.S.S.R. – Gore A. J. P. (ed.) World ecosysems 4B. Mires: swamp, bog, fen and moor. Elsevier, Amsterdam: 95–152.

4. Masing, Viktor 1975a. Mire typology of the Estonian S.S.R. – Some aspects of botanical research in the Estonian S.S.R. Academy of Sciences of the Estonian SSR,Tartu: 123–136.

5. Masing, Viktor 1975b. Some aspects of the structure and evolution of coenotic systems. – Some aspects of botanical research in the Estonian S.S.R. Academy of Sciences of the Estonian SSR, Tartu.

6. Masing, Viktor 1982. On structural analysis of plant cover. – Masing, Viktor (ed.) Peatland ecosystems. Valgus, Tallinn: 3–11.

7. Masing, Viktor 1984. Estonian bogs: plant cover, succession and classification. – Moore, Peter D. (ed.). European mires. Academic Press, New York: 119–148.

8. Masing, Viktor 1994. Approaches, levels, and elements of vegetation research. – Folia Geobotanica et Phytotaxonomica 29: 531–541.

9. Masing, Viktor; Läänelaid, Alar 1976. Methods and results of research into contemporary dynamics of mires. – Estonia. Regional studies. Estonian Geographical Society, Tallinn: 85–97.

10. Zobel, Martin; Masing, Viktor 1987. Bogs changing in time and space. – Archieve für Hydrobiologie 27: 41–55.



MARTIN ZOBEL
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012