Eesti geoloogid on viimasel ajal innukalt püüdnud välja selgitada neid Eesti tähelepanuväärseid geoloogilisi loodusmälestisi ehk geotoope, mis võiksid esindada Eestit Euroopa geotoopide kaitse kontekstis. Tehtud valik – 25 geotoopi – iseloomustab eelkõige neid mälestisi, mida Eesti geoloogid ja loodusesõbrad on aegade jooksul väärtuslikuks pidanud.

ProGEO (The European Association for the Conservation of Geological Heritage), mille Põhja-Euroopa töörühma tegevuses on Eesti geoloogid viimastel aastatel aktiivselt osalenud, on seadnud oma peamiseks sihiks seista hea Euroopa mitmekesise maastikupildi ning fossiilide ja mineraalide leiukohtade säilimise eest. Seega tegeleb ühendus geoloogiliste loodusmälestiste ehk geotoopide kaitsega. Geotoopidena käsitleb ProGEO maastikke, maastike osi, mineraale ja fossiile ning nende leiukohti.

Eesti geoloogid on kaks aastat Eesti nimekirjaga tegelnud. Eesti geoloogiakeskuse koduleheküljele pandi välja Eesti esinduslikemate geotoopide esialgne nimistu, mille kohta oli võimalik oma arvamust avaldada; samas võis nimekirja täienduseks välja pakkuda uusi geotoope. 1999. aasta oktoobris avaldati kodulehekülje aadress koos geotoopide asukohakaardiga Eesti Päevalehes. Pärast seda tunti selle veebilehe vastu märgatavalt suuremat huvi. Nimistusse kogunes 53 geoloogilist loodusmälestist. Et saada teada võimalikult paljude geoloogide seisukohti, korraldati küsitlus Eesti geoloogia seltsi liikmete hulgas. Esimese kahekümne geotoobi kohta oli arvamus väga üksmeelne. Need kõik on meie hästi tuntud kohad alates Taevaskojast ja lõpetades geoloogide jaoks kuulsate ja veidi salapäraste Aruküla koobastega.

Lõpliku nimistu Eesti esinduslikematest geotoopidest, mis on olulised ka Põhja-Euroopa geoloogilise arengu seisukohalt, tegi geoloogiaseltsi geotoopide kaitse komisjon koosseisus Dimitri Kaljo, Tõnu Meidla, Avo Miidel, Guido Paalme, Enn Pirrus, Rein Raudsep ja Krista Täht. Komisjoni liikmed arutasid väljapakutud geotoopide nimekirja üksipulgi läbi, kaaludes iga paljandi, rändkivi, koobastiku jms. tähtsust nii Eesti kui ka meie naabermaade loodusmälestiste taustal. Lõppnimekirja valiti 25 geotoopi. Nende seas on hulganisti aluspõhjapaljandeid, kolm meteoriidikraatrit, kolm rändrahnu, kolm karstiala, üks koobaste kompleks ja üheksa Kvaternaaris tekkinud pinnavormi. Pinnavormide osakaal nimistus sai komisjoni üksmeelse arvamuse kohaselt suur, kuid esimese hooga ei olnud komisjon valmis ühtegi kaunist maastikukaitseala teisele eelistama või kõrvale jätma. Kahtlemata ei ole kõik nimekirja valitud geotoobid Põhja-Euroopa geoloogilise arengu seisukohalt ühesuguse kaaluga, kuid nagu märgitud, on ProGEO eesmärk säilitada ja väärtustada Euroopa mitmekesist maastikupilti ning valikut tehes oligi vaja võrrelda võrreldamatut.

Eesti tähelepanuväärseimad esindajad. Kas kõik veerandsada väljavalitud geotoopi on just need kõige silmapaistvamad terves Põhja-Euroopas, ei suuda keegi öelda. Üht-teist on meil aga nii Euroopale kui ka maailmale kindlasti pakkuda. On ju Eesti meteoriidikraatrid kuulsad üle maailma ja Kaali kraatrivälja peetakse efektseimaks kogu Euroopas. Peale selle on Kaali meteoriit kõige viimane maailma asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriit [5, 6]. Raamatutes ”Hõbevalge” [2] ja “Hõbevalgem” [3] toob Lennart Meri meieni Läänemere-äärsete maade rahvapärimusi, mis tõendavad inimeste mälestusi Kaali meteoriidi plahvatusest.

Põhja-Eesti panga jalamil võib heita pilgu rohkem kui 500 miljoni aasta vanusesse geoloogilisse ajaraamatusse. Kambriumi ja Ordoviitsiumi mere ajalugu võib Paldiskist alustades ja Ida-Virumaal lõpetades lugeda ligi saja miljoni aasta ulatuses [1]. Pangas avanevad kivimid ja kõik neisse talletatud fossiilid on haruldaselt hästi praeguseni säilinud – see on unikaalne. Viiesaja miljoni aasta jooksul plastilisena püsinud Lontova sinisavi paneb imestama mis tahes maailma otsast pärit geoloogi.

Siluri klint Saaremaal on aga hoopis teistsuguse mere mälestusmärk. Soojades laguunides kujunenud korallrifid ehivad Saaremaa hästi uhutud pankasid ja virgutavad inimmõtet ajas miljoneid aastaid tagasi rändama või hoopis kujutama ette vilgast elutegevust Maa kaugete piirkondade meredes. Tõenäoliselt ei erinenud meie Siluri meri praegusaja soojadest rannikumeredest kuigi palju.

Eesti põhjarannikul nii tavalised hiiglasuured rändrahnud on mujal Põhja-Euroopas üliharuldased. Ülemöödunud sajandil andsid Eesti rändrahnud mitmetele geoloogidele inspiratsiooni glatsiaalteooria väljaarendamiseks [7]. Kõpu rannamoodustised on aga ühed paremini välja kujunenud ja säilinud Läänemere vanade arengustaadiumide tunnusmärgid Läänemere regioonis. Vooremaa voored on ühed suuremad kogu Ida-Euroopa lauskmaal. Aegviidu maile on mandrijää jätnud maha peaaegu kõik vormid, mis paksu jääkatte taandumisel (sulamisel) tekkida said. Põhjalik ülevaade Eesti ala geoloogiast ja siinsetest põnevatest pinnavormidest on antud koguteoses ”Eesti. Loodus” [4].

Krista Täht (1955) on Eesti geoloogiakeskuse vanemgeoloog.

1.

Aaloe, Ago; Miidel, Avo 1967. Eesti pangad ja joad. Eesti Raamat, Tallinn: 72.
2.

Meri, Lennart 1984. Hõbevalge. Eesti Raamat, Tallinn.
3.

Meri, Lennart 1984. Hõbevalgem. Eesti Raamat, Tallinn.
4.

Raukas, Anto (koost.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 40–73; 120–175; 218–243.
5.

Tiirmaa, Reet 1994. Kaali meteoriit. Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut. Tallinn.
6.

Veski, Siim et al. 2001. Kaali meteorite impact induced ecological catastrophe 800–400 BC, as revealed by pollen, XRD, LOI and 14C analyses of peat containing impact ejecta. – Martinez-Ruiz, F. et al. (eds.) Impact markers in the stratigraphic record. 6th ESF – Impact workshop, Granada (Spain) May 19–25, 2001. Granada: 132–134.
7.

Viiding, Herbert 1981. Lahemaa kivid. Valgus, Tallinn.