Tallinna kesklinnast linnulennult viie kilomeetri kaugusel asub unikaalne linnuala, mida on aastakümneid valvanud sõjavägi oma rohkete militaarrajatistega. Tänapäeval oleneb aga siinse väärtusliku looduse säilimine eelkõige linnakodanike ja kinnisvaraarendajate heast tahtest.

Umbes 2500 aasta eest kerkisid praeguse Paljassaare kohal tolleaegse Limneamere voogudest kaks laidu. Esmased meieni jõudnud teated uute maalappide kohta ulatuvad 13. sajandi keskpaika, kuid poolsaare loodeosast avastatud mündileid pärineb juba 11. sajandi esimesest poolest. Kui 1751. aasta merekaardil olid tollal Suur- ja Väike-Karli nime kandvad saared veel selgelt eraldatud, siis 1899. aasta kaart näitab, et siis paiknes nende vahel ulatuslik liivamadal.

Tänapäeva Paljassaare kujutab endast liivast poolsaart, mille pindala on umbes 3,5 km² ja rannajoon 6,8 km pikkune. Läänepoolse Suur-Paljassaare suurim kõrgus on mõõdetud loodeosas Kõrgemäel – ligi 8 meetrit merepinnast. Idapoolse poolsaare – Väike-Paljassaare kaguosas ulatub see üle 5 meetri.

Läänepoolsel künnisel võime näha pikka, 5–6 meetri kõrgust murrutusastangut. Ka Väike-Paljassaare idarannas on see paiguti olemas, ulatudes paari meetri kõrguseni. Künnise jalamil ja madalas vees on palju moreenist välja pestud ja rüsijääga randa lükatud rändkive. Suuremaid rändrahne on teada kuus. Kohati üle 40 meetri paksuse moreenkihi all lasub Alam-Kambriumi savikivimitest aluspõhi [1].

Mosaiikmaastik. Enamasti näeme Paljassaare poolsaarel kivi- või kliburanda, kuid siin-seal valendavad ka liivarannad. Paiguti saavad ülekaalu rohtunud liivikud ning muud rohumaad. Paraku jätkub ka jäätmaid. Kõrgemaid alasid katavad põõsastikud ja liigirikkad lehtmetsad. Looduslikult kasvavaid mände silmame vaid üksikuid, kuuski pole üldse.

Üldiselt on taimestik väga mitmekesine. Kaitsealustest taimedest kasvavad poolsaarel näiteks kahkjaspunane sõrmkäpp, roosa merikann, aas-karukell ning huvitavatest taimedest ka tatari piimikas ja võsa-konnatatar.

Keset künklikku maastikku asub künniste vahel ligi 50 ha suurune, paljude veesilmadega roostik. Läbimatus soo-osas kasvab hundinuiastik. Seega on maastik küllaltki mosaiikne, pakkudes soodsaid elupaiku nii rebastele, halljänestele kui ka paljudele lindudele.

Ligimeelitav linnuala. Poolsaare linnustiku suur mitmekesisus on tingitud eelkõige eri biotoopide mosaiiksusest. Linnusõpru ahvatlebki Paljassaarele just see, et paaritunnise jalutuskäigu ajal võib siin kohata hulka nii avamerelt, metsast kui ka roostikust pärit linnuliike. Peale selle on Paljassaarel nähtud mitmeid linnuharuldusi. Sellele aitab kindlasti kaasa ka poolsaare asupaik, eriti rändesuundi arvestades.

Poolsaarelt avaneb suurepärane vaade Paljassaare ja Tallinna lahele, kus talvekuudel peatub tuhandeid aule ja sõtkaid. Sellal võib siin sageli näha ka merikotkast: kas poolsaare kohal lennus, kividel või jääl saaki passimas või juba saaki söömas.

Kevadel, rändlindude saabudes, täitub kogu poolsaar linnuhäältega: roostikus hakkavad häälitsema rooruigad, hüüp, rootsiitsitajad ja teised roolinnud, tiikidele asuvad pesitsema tuttpütid, laugud, naerukajakad ning mitut liiki pardid ja vardid. Roostikku teeb pesa ka roo-loorkullide paar ning oma pesakuhilatel võtavad kohad sisse kühmnokk-luiged.

Paljassaare puistud sobivad elupaigana eeskätt lehtpuulembestele lehe- ja põõsalindudele. Väike-Paljassaare kivistel randadel asuvad väike-, jõgi-, ja randtiirude pesad.

Suve lõpp ja sügis on kurvitsaliste tagasirände aeg ning siis peatub siinsetel randadel arvukalt rislasid ja tildreid, samuti rüüte, plüüsid ning mitmeid teisi kurvitsalisi. Eriti meeldib neile aga toitu otsida Suur-Paljassaare ja Väike-Paljassaare vahelises liiva- ja mudaplatsidega lahesopis.

Kokku on Paljassaarel kohatud üle kahesaja linnuliigi. Kuna piirkond oli pikka aega linnuvaatlejatele suletud ja uurimata, siis nüüd lisandub uusi liike igal aastal. Praegu on kindlaks tehtud, et poolsaarel pesitseb linde 85 liigist. Haudelindudest on sagedaimad kõrkja-roolind, pruunselg-põõsalind ja naerukajakas. Viimaste koloonia kolib peaaegu igal aastal uuele tiigile pesitsema. Kuna poolsaar on väike, siis erineb haudelindude liigiline koosseis aastati küllalt suuresti.

Pesitsejatena on viimasel paaril aastal lisandunud roo-ritsiklind, roohabekas ja kukkurtihane. Linnudirektiivi esimesse lisasse kantud kaitsealustest linnuliikidest on poolsaarel kohatud 37 liiki, sealhulgas kuut liiki pesitsejatena. Need on hüüp, roo-loorkull, jõgitiir, randtiir, väiketiir ja punaselg-õgija.

Alates 2002. aastast on Tallinna linnuklubi algatusel püütud luua Paljassaare poolsaarele kaitseala, et hoida siinset rikkalikku linnustikku. Nüüdseks ongi Paljassaare linnuriik tunnistatud Natura 2000 eelvalikualaks. Hiljuti püstitati Tallinna linnuklubi eestvõttel poolsaarele tahvel linnuala kaardiga ning kaks infostendi, kus on kujutatud enim kohatavaid linde ja antud nende liigikirjeldus. Plaanis on püstitada linnuvaatlustorn.

Poolsaare teke. Esimesed rannakindlustused rajati Väike-Karli saarele juba 1727. aastal. Edaspidi kasutati Karli saari ning hiljem juba kogu poolsaart militaarotstarbel kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni.

1912. aastal hakati strateegiliselt tähtsatele ja nüüdseks Suur- ja Väike-Paljassaareks ümber ristitud saartele merekindlust ehitama, kusjuures selle käigus tuli maapinna aeglasele tõusule otsustavalt kaasa aidata. Uue sõjasadama süvendamisel välja kaevatud ainesega täideti esmalt mandri ja Väike-Paljassaare vaheline ala, hiljem liideti saared omavahel ja lõpuks ühendati mandriga ka Suur-Paljassaare. Tööd kestsid 1917. aastani.

Peeter Suure merekindluse patarei nr. 12 asus koos kõrvalehitistega Suur-Paljassaare loodeosas. Sealt rajati Väike-Paljassaare idarannal paikneva sõjasadama kaini raudtee. Väiksema poolsaare tippu valvas helgiheitja, millel oli oma jõujaam. Nendest ja paljudest teistest eri aegadel siia püstitatud militaarrajatistest on praegu alles vaid patarei jäänused, raudteetamm ja Katariina kai.

Paljassaare elu-olu kahe sõja vahel. 1917. aastal jäi Paljassaarele elama vaid neli peret. Hiljem hakati siin maid rendile andma. Pikad kitsad krundid ulatusid randa välja ning seal sai paate hoida ja kalavõrke kuivatada. Pinnas oli kehv, aga meri pakkus toidulisa. Kala püüti Tallinna lahest, talvel veeti jäänoota ning kütiti ka hülgeid. Mõnda aega lubati rannast maakive müüa, kuid selle tagajärjel hakkasid sügistormid kaldaid lõhkuma ja see rahateenimise viis keelati. Tulus, aga ohtlik teenistus oli piirituse salavedu. Poolsaarel peeti muidugi ka koduloomi, kuigi heina pidi sageli mujalt juurde tooma [2].

Tööl käidi kas Koplis, Sitsi asunduses või isegi Lutheri vabrikus. Paljassaare teed olid äärmiselt kehvad, vihmaperioodid tekitasid üleujutusi ja sageli tuli paadiga tööle või kooli minna. Ent raskusi trotsiti ja kohalikud elanikud ei soovinud siit lahkuda. Elu edenes ning 1930. aastate keskel elas Paljassaarel juba ligikaudu 400 elanikku. Enamik peresid oli koondunud nn. Eessaarele; poolsaart põiki läbivast raudteest avamere poole jääval Tagasaarel asus vaid kuus talu.

Lähenes uus sõda ja peagi kujunes Paljassaarest pikaks ajaks Nõukogude sõjaväe asupaik ja tsiviilisikutel polnud siia enam asja.

Nõukogude ajal tekkis Paljassaare kaelale väike linnaosa. Sinna rajati kalasadam ja Tallinna kanalisatsiooni peapumbajaam. Ent imekauni looduse ja sadade miljonivaadetega poolsaarel seisavad ees keerulised ajad. Osa maid on juba kinnisvara arendajate käes ning jääb vaid loota, et neil, kes võimu juures, jätkub nii soovi, ausust kui ka arukust hoidmaks Paljassaare linnuala.

Kuna poolsaar asub otse Tallinna külje all, on praegu kõige suurem probleem siia toodav prügi. Ja paraku on olmejäätmete hulk viimastel aastatel aina kasvanud. Põhja-Tallinna valitsuse, Harjumaa keskkonnateenistuse ja Tallinna linnuklubi eestvedamisel on linnualal korraldatud puhastustalguid, kuid teha on jäänud veel palju. Et vältida uute illegaalsete prügipaikade teket, on lähitulevikus kindlasti vaja midagi ette võtta. Linnuala risustavad ka nõukogude ajast pärinevad militaarrajatiste varemed ja traataiad betoonpostidel. Kui kogu see olmerämps ära koristada, siis võiks seda aarete saart uhkusega kõigile näidata ja siinset ainulaadset loodust tundma õppida.

1. Kink, Hella 1998. Paljassaare poolsaar. Loodusmälestised 3. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn.

2. Nerman, Robert 2002. Kopli. Miljöö, olustik, kultuurilugu 1918–1940. 2., täiendatud trükk. Tallinn: 289–321.

Eet Tuule (1941) on harrastusornitoloog, Eesti ornitoloogiaühingu auliige ja Tallinna linnuklubi liige.

Ranno Puumets (1975) on harrastusornitoloog, Eesti ornitoloogiaühingu ja Tallinna linnuklubi liige.