Eesti Looduse fotov�istlus
2005/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
matkarada EL 2005/7
Rannikurada mere ja metsa vahel

Keila-Joalt Kloogaranda matkates saab kergesti aimu, miks siinsed liivased lahekrud on juba mnisada aastat suvitajaid ligi meelitanud.

Tallinnast lne poole jv mererand on ammusest ajast olnud hinnatud puhkepiirkond. Ligikaudu viieteistkmnekilomeetrine rannikulik Keila-Joalt Kloogaranda hlmab enamjaolt liivaranda, millele lisavad maastikulist vaheldust rndkivirohked eenduvad maasred, klindiastangud ning Lnemere eri arengujrkudest prit rannamoodustised. Siinsel alal leidub hulk huvitavaid ajaloolisi paiku ja on aset leidnud palju pnevaid seiku. Tiesti omalaadne huvivrsus on Keila-Joa misapark, kust seekordset matkarada alustame. Pliste pargipuude jahutavast rohelusest viib rada randa tulitava luiteliiva lsa ktte, pigates ajuti mnusa sambliku- ja mustikamnniku varju.

Teel tasub jlgida puutvedele vbatud sinivalgetriibulist rajathistust, ent kui see peakski mnes paigas thelepanuta jma, siis eksimatu orientiir kogu rajal on paremat ktt jv meri.


Suursugune Keila-Joa. ks looderanniku uhkemaid looduslikke vaatamisvrsusi on Keila juga Keila jel. Keila-Joa kohal taandub Phja-Eesti klint merest umbes pooleteist kilomeetri kaugusele. Seal laskub jgi pangalt 6 meetri krguse ja kuni 70 meetri laiuse joana. Joaastangu moodustavad Alam-Ordoviitsiumi kivimid. Keila juga taandub lesvoolu keskmise kiirusega 9,7 meetrit sajandis [4]. Joaastang on kujunenud klindiplatoo kvade paekivide kokkupuutel nende alla jvate pehmemate kivimitega, mida vesi pidevalt kulutab, nestades paekivide alla themiku, nii et paelasund pikapeale alla variseb. Joa taandudes on maha jnud kuni 15 meetri sgavune kanjonitaoline jeorg.

Sellesse looduslikult kaunisse kohta rajati 17. sajandi algupoolel mis. On teada, et veelgi varem oli siin ttanud vesiveski. Keila-Joa kuulsusrikka ajaloo mravaim sndmus oli aga Venemaa keisri kingitus Alexander von Benkendorffile: Nikolai I lhikonda kuulunud krahv sai valitsejalt 1827. a. miljon rubla, et osta Keila je suudmealal paiknevate misate maad ning rajada sinna uhke misakompleks. Benkendorff oli vlutud vahelduva reljeefiga merersest maastikust, mida lbistas sgav rgorg. Olles tuttav Peterburi ja Moskva mbruses elavate likute losside ja parkidega ning palju Euroopas ringi kinud, ei rahuldanud misahrrat lihtne hrber: je krgele kaldale kerkis elurmus ja romantiline loss kaheksatahulise torniga lunatiivas.

Maastikulise pargistiili asjatundjana kujundas Benkendorff vlja esindusliku paviljonide ja sildadega pargi, mis sai Eesti pargikujunduses suureks eeskujuks. Nii nagu ka teiste misaparkide juures tavaks oli kujunenud, oli hrrastemaja mbruses regulaarpark, lossi juurde viis vahtrapuiestee ja hoone ees asus mmargune muruvljak [2]. Praegu vib misahrberi lhema mbruse kujundusilu ja suursugusust veel vaid aimata. Samaoodi kui paljude teiste vanade misahoonete mbrus Eestis on koht mahajetu ja vssa kasvanuna sna trstitu. Misapark see-eest on endiselt ligitmbav, kohati vga romantiline.

Pargi huvipakkuvam osa on nn. maastikupark, mille kujunduses on osavasti ra kasutatud pinnamoodi (paiguti on teetusud vga jrsud), ala teljena likavat jrsuveerulist krestikulist jge ning metsa ja lagedate alade vaheldumist. Paremkaldal oleva pargiosa suurte puuderhmade ja pargiaasade ssteem on ldjoontes silinud, ent mistagi ei avane metsistunud pargis enam selliseid avaraid maastikuvaateid nagu vanasti. Kuid eks ole see omamoodi ajamrk, mis on tunnuslik ka muudele prandmaastikele. Tihe jalgradade vrgustik on osaliselt silinud. Jrskudele nlvadele on paigaldatud palkastmed ning madalamatesse lekigukohtadesse ehitatud purdeid. Rikka ja huvitava liigilise koosseisuga (le 80 vr- ja kodumaise puu- ning psaliigi) park lheb pikkamda le looduslikuks mnnikuks.

Keila juga saab hsti vaadelda pargis nii je vasakul kaldal joast veidi allavoolu, kuhu on kujundatud mitmel tasapinnal terrassid, kui ka paremal kaldal Keila-Joa hdroelektrijaama taastamise kigus rajatud spetsiaalsel vaateplatvormil. Valdava aja mdunud sajandist (19281999) varustas siinne veejujaam elektriga lossi ning mberkaudseid suvilaid ja talupidamisi. Hiljuti hakkas veejujaam tielikult renoveerituna taas tle. Uute seadmetega jaam neb vlja nagu eelmise sajandi alguses. Taastati ka 75 meetri pikkune pais, 100 meetri pikkune derivatsioonikanal, kigusillad ja vljavoolukanal [5]. Jaama ts on arvestatud Keila-Joa suurt populaarsust vaatamisvrsusena: igal ajal on tagatud teatud minimaalne veehulk jesngis, pealegi suunatakse suveajal puhkepeviti kogu jevesi joale ning jaam kivitatakse vaid vga suure vooluhulga korral (le 10 m/s).

Je vasakul kaldal pargi realal krgel luitelael Meremisa kohal paikneb vikese kabeliga misakalmistu; siinses piirkonnas oli see endises Eestimaa kubermangus erandlik.


Meremisast Lohusallu. Rada viib edasi kalmistu taga metsas asuvate endiste valitsuse suvilate juurde. Siit lnde suunduva tee veerde enne suurele maanteele judmist on pstitatud RMK Meremisa telkimisala tutvustav skeem. Mere rde juhatab siit kolm teed, thistatud matkarajale saab lnepoolseimalt. Rannajoonega rbiti kulgeva pinnasetee ja mere vahele on RMK ala korrashoiuks ja puhkajate ohjamiseks rajanud mitu lkkeasemega telkimisplatsi. Puhkeala menu phjus on kindlasti ilus pikk liiv-vareskaera, kurdlehise roosi ja merihumuraga valgeliivaline rannariba, mis ristab kogu Lohusalu lahte. Poolsaare kirderannas toob luiterannale vaheldust kuni nelja meetri krguse abrasiooninlvaga kivine ja seitsme suurema rahnuga Surnume nukk. Rgitakse, et siia olevat kunagi katkupuhangu ajal surnuid maetud.

Meremisast Lohusallu vib kmpida piki liivaranda, veidi sisemaa pool mda metsarada vi veel rohkem sisemaal maanteed pidi. Seda liku on mnus lbida ka jalgrattal, kuigi vahel vib olla tarvis seda lahtises liivapinnases kekrval lkata.

Maanteed mda minnes ilmutab end paremal Tornime pangana jlle Phja-Eesti klint. Nii pangapealsel kui ka -alusel kasvab mets. Sedasi vivad paese astangu paljandid kergesti kahe silma vahele jda, kuigi kohati on jrsak sna muljetavaldav, krgudes 510 meetrini. Rusunlva pangamets asendub mere pool Lnemere eri staadiumide rannavallidel kasvava mnnimetsaga. Klint kaob setete alla Lohusalu poolsaare kaela kohal Tornimel ning ilmub rannikupangana uuesti nhtavale Pakri poolsaarel Kersalus, vahepeal joaastanguna Kloogarannas Treppojal. Viimane on vike Lahepere lahte suubuv jeke, mis Keila-JoaKloogaranna maantee kohal voolab astmeliselt paeses sngis.

Panga ja mere vahele jb matkaraja selles ligus mnisada meetrit. Laulasmaa ja Meremisa piirialal, kus Keila-JoaKloogaranna maantee hakkab merest eemalduma, asub teest paarikmne meetri kaugusel suur pragunenud rndrahn ja ohvrikivi Aidakivi (mbermt 19 m ja krgus 4 m). Rahnu tuntakse ka Kalevipoja kivina, sest Kalevipoeg olevat selle siia visanud Leetse rannast. Pangaservalt alla mere rde pseb siin mitmest kohast sna hlpsasti.

Lne-loodesihiline Lohusalu poolsaar on alles mnituhat aastat tagasi maakerke tulemusel mandriga hinenud. Poolsaare kaguosa tvendi moodustab moreenknnis, mis on mattunud liustikuj kruusa ja luiteliiva alla [1]. Nmmemnnikuga kaetud alale on rajatud hulk suvilaid ja elumaju, mida kerkib veelgi juurde. Majade vahel vonklevad metsateed.

Poolsaare loodeosa vtab enda alla liivakivist tuumikuga kuni 23 meetri krgune, ligi kilomeetri pikkune lne suunas kaardu astanguliste nlvadega alusphjakrgendik poolsaare vanim ja krgeim paik, mida tuntakse Pllumena. See oli veel paar tuhat aastat tagasi meresaar [1]. Idakaares, Pllume kaitsvas varjus asub Lohusalu kla, mida on esimest korda mainitud 1480. aastal. Endine armas kalurikla on muutumas moekaks uuselamualaks ontliku jahisadamaga.

Sadama juurest viib matkarada edasi mber poolsaare kivirohke phjaotsa kuni prdub lnekljel lunasse. Tee kulgeb ranna lhedal madalate mndidega metsas, kus alusmetsas on rohkelt pihlakaid. Poolsaare kaugeimas lneotsas tasub kindlasti pigata Nabe mele ehk Nabe saarele. See on vike ja omaprane, jrsu phjanlvaga ning upitab end merest vlja Pllumega hel joonel. Saarekesel on samuti liivakivist tuum. Nabemge Lohusaluga hendava madala tombololaadse maariba ujutab meri aeg-ajalt le. Arheoloogid on oletanud, et saarel asus eestlaste muistne pelgupaik. Iseralike paikade kohta tekib ja levib ikka primuslugusid. Nabe me all olevat torm randa toonud kodumaalt merele pagenud Rootsi printsi koos kaaskonnaga, kes jnudki Lohusallu elama. Teine lugu rgib katku hvitustst psenud noormehest, kes vastanud Aidakivil laulmas kinud, samuti katkust psenud tdruku laulule. Noored linud kokku elama ja nende jreltulijatest saanud Lohusalu uued asukad.


Laulvatel liivadel. Nabesaarest lunas, alates Mnnassaare nukina tuntud neemest on rajal nha mitu suurt rndrahnu. Suurim, mille mbermt on le 20 meetri ning krgust ligi 4 meetrit, asub Mnnassaare nuki juures. Kohati rndkividega palistatud rand lheb aegamisi le puhtakujuliseks liivarannaks, vaheastmena on Laulasmaa kohal lik ilusat astangranda (Lepaknnu kallas). Valdavalt kihilistesse liivadesse kulutatud astangu krgus on kuni 6 meetrit [3]. Selle aasta jaanuaritormiga on meri astangut tublisti kulutanud ning paljud selle serval pilku pdnud upakil kverikud rannamnnid astangust alla kukutanud.

Laulasmaa kohanimi tuleneb siinse kandi laulvatest liivadest. Tepoolest, liival astudes tekib vahel omalaadne madal heli, mida oleks ehk siiski ausam kriginaks nimetada. Neid helisid on ptud ka teaduslikult seletada. Nii Laulasmaal kui ka Lahepere lahe sgavamas sopis Kloogarannas annavad luiteliivadele vrvi ja kinnistavad neid kohati vga kogukad kurdlehise roosi puhmad. Laulasmaal katavad need krgvee piiril mnnimetsa serva lausaliselt.


Supelsaksad Kltsus ja mujal. 19. sajandil muutus Euroopa aristokraatia, sealhulgas balti aadelkonna seas reisimine, suvitamine ja terviseparandamine kuurortides vga populaarseks. Laulasmaa oli hinnatud vljasidukoht juba 19. sajandi alguses. Siinse kandi esinduslikem suveloss asus Kltsu poolmisas (Wellenhof), mis 1806. aastal eraldus Pllkla misast. Praeguse historitsistliku villa lasi 19. sajandi lpus ehitada parun Otto von Uexklli lesk, kes kuni 20. sajandi algusaastateni siin suvitas. Vrvikat veneprase puitpitsdekooriga eklektilist laudvooderdusega hoonet troonib sihvakas torn. Hilisemad omanikud msid misamaad kruntideks, mille ostjad olid jukad kaupmehed ja vabrikandid, nende hulgas oli peale baltisakslaste juba ka varakaid eestlasi. Nnda tekkis nii Laulasmaale kui ka Kloogaranda kmneid uhkeid suvemajasid, millest ksikud on silinud praeguseni. Osa hvis Esimeses ja Teises ilmasjas, osa aga laastati nukogude ajal, mil mni villa lks koguni ktteks. Kltsu misas tegutses nukogude ajal pioneerilaager, siis kerkis mbrusse palju sobimatuid uusehitisi. Praegu on mis eravalduses.

Omal ajal kuulus Laulasmaa rannaala 1925. aastal vastu vetud suvitus- ja ravitsuskohtade seaduse alusel nn. tervishoidliku kaitse alla. Nimetatud seadusega hakati kaitse alla vtma mererandu ja muid looduslikke tervist kosutavaid paiku ning koostati tervishoiuparkide nimekiri, kuhu kuulusid ka looduskaitse seisukohast olulised kohad (tollal Eestis veel riiklikku looduskaitseseadust polnud).

Mitmes kohas Laulasmaa ja Kloogaranna vahel otsivad psu merre vikesed ojad. Kltsu rannikul on laintest kokku kuhjatud luited kunagi sulgenud veesoonte tee ning ajapikku on metsa- ja rannaala vahele kujunenud kinnised, krge pillirooga piiratud lukad, mida tuntakse Kltsu soppidena. Kltsu soppidest veidi Kloogaranna pool on osalt ehituskeeluvndisse kerkimas uus elamurajoon. Rajathistust jrgival matkajal tuleb raja selles ligus hest elumajast korraks ka mber pigata, judeski nii Kloogaranda nukogudeaegsesse kultusranda.


Nostalgiline supelrand. Kloogarand hakkas suvituskohaks kujunema juba 19. sajandi lpus ja 20. sajandi algul, kuid puhkeala li teliselt itsele prast Teist maailmasda, kui siia rajati asutuste (nt. ENSV Kirjanike Liit, ENSV Teatrihing, Tallinna Poltehniline Instituut) puhkebaase ja pioneerilaagreid. Suvilakrunte hakati vlja mtma 1950. aastate lpus. 1960. aastate jooksul hoonestati peaaegu kogu metsaalune Treppoja, Keila-JoaKloogaranna maantee ning ranna vahel. Esimene suurem ehitusjrk ji 1960. aastate algusesse, kui valmis TallinnaPaldiski liinil Kloogalt Kloogaranda suunduva elektriraudtee lppharu. Siis hakkas rannas kima mrksa rohkem suvitajaid. Teine ehitusbuum algas prast kuulsat augustitormi 1967. aastal. Eriti raevukas oli 6. augusti torm just Loode-Eestis, kus puhangud ulatusid 3435 m/s. he htu ja ga heitis torm Eestis maha mitu miljonit tihumeetrit metsa. Ka Kloogaranda laastas maru armutult ning tekkis palju n.-. vaba maad, mis jagati suvilakruntideks. Tormimurdu koristati aastaid. Vrdluseks: tnavune jaanuaritorm siin metsa ei laastanud, kll aga ujutas le kogu rannaala ja Treppoja rsed krundid ning phkis minema merepoolse luitevalli, jttes sellest jrele vaid ksikud teravaservalised hdised liivakhmud.

Nukogude ajal kandis plaai heakorra eest hoolt omaaegse spetsialiseeritud autobaasi supelrandade jaoskond. Rand oli jaotatud aktiivseks, vaikseks ja lastetsooniks. Ttas restoran ja skla, kioskid, rannatarvete laenutus, muidugi vetelpstejaam ning isegi juuksur. Tehti teatrit ja anti kontserte. Vib tunduda uskumatu, kuid kige rahvarohkematel suvepevadel kis rannas koguni mitukmmend tuhat inimest. Kloogarand oli nii populaarne koht, et ilmselt puhkeala paremaks korraldamiseks peeti koguni vajalikuks pidada arvet, kuidas jaotub puhkajate hulk plaai eri tsoonide vahel (vees, rannavalli ees, rannavalli taga). Vajati ka teadlaskonna tarkust, niteks andmeid, kuidas ilmastik mjutab ranna klastatavust [6].

Kui on ilus suvepev, siis lheb tst vaba linlane randa pevitama ja suplema. Kige meelsamini minnakse ikkagi Kloogale, vib lugeda 1981. aasta 18. juuli htulehest. Praegusel ajal mainitakse leheveergudel Kloogaranda pigem seoses mne pahateoga: hmarad kinnisvaratehingud merersetel kruntidel vi ebaseaduslik liiva kaevandamine rannast.

Osa suurejoonelisi lesehitusplaane ji Kloogarannas ellu viimata, niteks avamata raudteeliin Keila-Joa ja Vna-Jesuu kaudu Tallinna. Ranna praegust mahajetust arvestades on see ehk isegi hea, muidu oleks thjana vi varedena seisvaid supelrajatisi veelgi rohkem. Ent kuidas saab kultuskohast nii kiiresti hljatud paik? Kllap on mnel paigal eri aegadel lihtsalt eri lesanne. Kogu kirjeldatud rannapiirkond on kige elavama ehitustegevusega alasid Keila vallas. Seda llatavam aga tundub vimalus sammuda isegi pletavalt pikeselisel suvepeval kilomeetrite kaupa inimthjal liivarannal. Kindlasti pakub see suurt huvi neile, kes on aastakmnete eest siin kandis kinud.


1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu likooli Kirjastus, Tartu.

2. Brafmann, Ethel 1980. Pargid Eestis. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Linkrus, Elle 1970. Lohusalu-Lohusaar. Eesti Loodus 21 (11): 695699.

4. Mens, Kaisa; Miidel, Avo 2003. Loodus. Pinnavormid. Miidel, Avo; Raukas, Anto (toim.). Loodusmlestised 8. Harjumaa: Harku, Keila, Padise. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 918.

5. Pirksaar, Raimo; Sabrak, Helen 2005. Muinsuskaitse alla vetud Keila-Joa veejujaam toodab jlle elektrit. Keskkonnatehnika 2: 2223.

6. Tarand, Andres 1969. Klooga ranna klastatavuse sltuvus ilmast. Kullus, Leo jt. (toim.). Eesti Geograafiaseltsi aastaraamat. Valgus, Tallinn: 86100.
Egle Kaur (1973) on T inimgeograafia doktorant ja Eesti Looduse toimetaja.



Egle Kaur
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012