Eesti Looduse fotov�istlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/8
Eesti väikesaared: kultuurilooline ülevaade

Eesti väikesaared võluvad oma eripäraga. Nad on kaua olnud kättesaamatud ja kauged ning ikka veel kultuurilooliselt võrdlemisi tundmatud. Vaateid saartele ja saartelt, mis innustavad müütidega rohkem tegelema, siin pakukski.

Eesti kohta armastatakse öelda, eriti võrdluses Lätiga, et meil on 1500 saart [5]. Suur osa neist on siiski nii pisikesed, et saavad olla koduks vaid mõnele taime- ja linnuliigile. Selliseid, mis inimese tähelepanu köitnud ja mida nimepidi laiemalt teatakse, on veidi üle poolesaja. Saarte liiginimedest ilmus kunagi Eesti Looduses hea ülevaade [3]. Pärisnimedest on kirjutatud siin ja seal; keeleajalooliselt näiteks Per Wieselgren, Lauri Kettunen ja Paul Ariste. Endised saareelanikud ei ole sageli nende tuletuste ja oletustega nõus. Kindlasti jaguks sel teemal veel põnevat uurimisainest.

Nelja suurimat ja tuntumat saart – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi – siin jutuks ei võta. Vähemaid on liigitatud mitut moodi. Näiteks loodusliku eripära järgi on väikesaari jagatud kaheksateistkümnesse rühma [8] ning kasutusviiside järgi omakorda kuueks [9]. Seejuures on eristatud põllumajanduslikku (tehes vahet püsival põlluharimisel ning ajutisel tarvitusel heina- ja karjamaana) ja metsanduslikku rakendust ning saarte kasutust mereliikluse, puhkuse, strateegilistel või looduskaitselistel eesmärkidel.

Tänapäeval ei ole sellisel kasutuspõhisel jaotusel suurt tähtsust; pealegi ei ole selle kirjatüki ülesanne välja pakkuda kõigi kunagi asustatud ja kasutatud saarte tüpoloogiat või kultuuriloolist kirjeldust, vaid tutvustada mitmesuguseid arusaamu ja vaatenurki ning käsitleda saart kui kultuurilist metafoori.

Saartel oli nõukogude ajal eriline kättesaamatuse hõng; kord sinna pääsenuna kogeti erilist segu vabadusest, privilegeeritusest ja kontrollist ning nostalgiat hääbuva asustuse ja rõõmu looduse erilise rikkuse üle [vt. 7]. Juurdepääs algandmetele – olgu nende allikaks ajalooline kaart, muu arhiivimaterjal, saarte endised elanikud või saar ise (asjaajamised piirivalvega) – oli keeruline, nii et sageli korrati väheseid käibel fakte neid kontrollimata. Nii on juurdunud mitu müüti saarte kultuuriloo kohta. Neist mõningad võtan järgnevalt vaatluse alla.


Vaade saarelt – kodu saarel. Saarel olles tajud kogu aeg enda ümber merd. Merega peab arvestama kõiges, ühtlasi ootama ärevalt üllatusi, mida meri ise või merd mööda liikujad võivad tuua. Piire tajub rannalt vaadates erinevalt: saar võib olla nii looduse pakutud kindlus ja turvaline kodu kui ka vangla, kust ei ole kerge pääseda. Eesti kirjanduses ja mõtteloos on saared omandanud pigem esimese varjundi: saarte kogukonda on idealiseeritud, eriti pärast nende hävitamist ja saarte muutudes osaks suve- ja puhkusemaailmast. Endiste saareelanikega rääkides avaneb ka igapäeva monotoonsus, karm reaalsus ja väljakujunenud tavad, millesse mujalt tulnul ei ole sugugi kerge sulanduda.

Selle üle, millal ja miks meie saared asustati, vaieldakse tänini. Üha uued arheoloogilised leiud lisavad teadmisi, ent senimaani püsib visalt käibel arvamus väikesaarte püsiasustuse tekkest hilisel keskajal (15. sajandil ja veelgi hiljem). Tegelikult pole mingit põhjust arvata, et neil ei elatud aasta ringi juba varem. Näiteks Hanikatsil kiviaia alt leitud söe (C14) dateering (Ua-12975: 960±70 BP) lubab oletada, et seal hariti põldu mitu sajandit varem, kui seni väidetud [6]. Täpne asustuse tekkeaeg ei olegi siinkohal nii oluline, tähtsam on meeles pidada, et saarte majapidamised on palju kordi tühjaks jäänud ja siis on uued inimesed nad üle võtnud. Seega ei ole midagi enneolematut, et praegu väikesaartel tasahilju uusasustus tekib.

Saared, eelkõige kaugemad ja isepäisemad Soome lahe omad, asuvad tähtsate mereteede ääres ja seega pääses neid katk laevadelt kergesti laastama. Legende ellujäänud paarist-kolmest elanikust nii 16. kui ka 17. sajandil ja viimati 1711. aastal on teada mitme saare kohta. Vahetuda võis ka kogu elanikkond.

Üks pikemaid pideva asustuse perioode algas kohe pärast viimase suure epideemia lõppu 1712. aastal ja kestis 1940. aastateni. Veidi üle kahesaja aasta jooksul kujunes maastik, mida sageli on nimetatud traditsiooniliseks (vt. fotot Vilsandist). Ühelt poolt võib tuua hulga näiteid saarte kohta, kus asustus ja maakasutus läks selles ajavahemikus tõusujoones, nagu seda meil seni valdavalt esitatud on. Teiselt poolt on aga nii palju erandeid, et sellist arengut ei saa kuidagi väikesaartele tüüpiliseks pidada. Kiirete muutuste ajajärgud asendusid aastakümnetega, mil midagi olulist ei juhtunud. Haigused (leetrid, difteeria ja tuberkuloos) võtsid endiselt puhangutena oma osa. Kasutati ka kogukondlikke regulatsioonimehhanisme: näiteks võis igas põlvkonnas majja jääda vaid kindel arv lapsi (tavaliselt mitte üle kolme), ülejäänud pidid saarelt lahkuma.

Nõnda hoiti rahvaarv saare jaoks optimaalsel tasemel, et võimaldada ära elada. See tase saavutati kiiresti juba 18. sajandi keskpaigaks. Alles elatusviiside mitmekesistudes, kalapüügi piirangute kadudes ja transpordi ning juba mainitud mereteenistuse arenedes hakkas rahvaarv 20. sajandi vahetusel jälle kasvama. Esialgu ei olnud mereteenistus sugugi saarerahva pärusmaa, vaid muutus tavaliseks alles 19. sajandi keskel, taas reguleeris riik seda valdkonda 1920. aastatel.

Saartel mängis asustuse kujunemisel olulist rolli ka mõisamaade kruntimine 1870. aastatel (nt. Vilsandil) ning lõplik jagamine 1920. aastatel (nt. paljudel Väinamere väikesaartel, mis seni olid kasutusel heinamaadena või kus oli olnud kõrts või vahikoht). Maad jagati välja, aga majapidamisi ei jõutud sageli enne uue korra tulekut luua. Mõned rajatud kohad hävitati kohe (nt. Saarnakil nn. Muhulaste maja), teised jällegi pidasid vastu paarkümmend aastat (nt. Tauksi, Hõralaid).

Ent oli ka saari, kus rahvaarvu ülemmäär jäi 19. sajandi kolmandasse veerandisse ja oli 1930. aastateks kahanenud vaid pooleni kunagisest. Seal pöördusid oma aktiivse tööea mujal veetnud inimesed kodusaarele vanaduspõlve pidama juba kahe maailmasõja vahelistel aastatel. Seega pole praegused endisel kodusaarel suve veetvad inimesedki midagi seninägematut, kuigi tullakse tervest maailmast ja kohal ollakse kõige rohkem pool aastat. Saarerahvas on alati liikuv olnud ja lugusid kaugetest meretagustest maadest, nagu ka nostalgilisest tagaigatsusest kodu järele leidub rahvapärimuses hulgi.

Mereteede lähedusega seostus reaalne mereröövlite oht: nende hävitustööst on säilinud palju pärimusi, mida üksikud säilinud arhiiviürikud kinnitavad. Näiteks kirjutab Saaremaa piiskop Johann 28. aprillil 1437 Tallinna raele, et röövlid on Osmussaarel palju kurja teinud, tapnud ja laastanud [4]. Sellised kirjalikud teated on juhuslikku laadi. Selgeid tõendeid on raske leida ka saartelt, kus meri pinnase pealmisi kihte pidevalt ümber paigutab. Seetõttu on varase uusaja asustuslugu võimatu täpsemalt taastada.

Kindlalt võib väita, et meresõidul on saarte ajaloos alati olnud oluline roll. Järgnevatel sajanditel ehitati mitu tuletorni ja asustati saared, mis muidu ei oleks suutnud elatist pakkuda (vt. kaart). Saareelanikud said seal tööd ja tegutsesid ka lootsidena ning päästejaamade teenistuses. Teiselt poolt olid saared tugipunktiks ka röövlitele endale. Iga saare kogukonna minevikust on leida omad mereröövli- ja salakaubaveolood.

Paikkondlikud erinevused tegevusalades on arvestatavad. Kuid saareelanikud, kes juba 19. sajandil said parema ja ohutuma sissetuleku riigi teenistuses ja elasid randrüütlitega (nagu piirivalvureid mitmel saarel kutsuti) kõrvu (tihti olid saarte noormehed isegi teenistuses), eristasid end sageli teadlikult rannarahvast.

Otseselt naabritele vastu küll ei töötatud, kuid ise ebaseaduslikes ettevõtmistes aktiivselt ei osaletud. Näiteks võib tuua vilsandlased ja Tagamõisa poolsaare kurikuulsad ning põlatud vandiraiujad või rammulased ja hulljulgeteks tulipeadeks peetud Kolga-Viinistu salapiirituse vedajad või osmussaarlased, kes teenisid pigem loaga laevavrakkidelt metalli vedades kui salakaupa vedades, mida peeti vaevarikkaks ja riskantseks. Muidugi oli ka erandeid. Üldiselt oli saare kogukonna kujunemises oluline osa kindlatel looduslikel piiridel ja merel, mille kapriisidest oldi väga teadlik ja mis aitas naabrist eristuda.

Nüüdseks on suurem osa saari lakanud olemast kodu, kus pidevalt elatakse ja millega ollakse kokku sulanud, seetõttu on saanud valdavaks saare kui kujundi idealiseeritud käsitlus. Külalisi on saared alati kohale meelitanud ja igaühel on neist oma ettekujutus.


Vaade merelt – unelmate saar. Eespool kirjeldatud vaade avaneb saarelt, eemalt nähakse saart sümboli või metafoorina. Saar on selgelt piiritletud ja haaratav ühe pilguga ehk teisisõnu piirid on selgelt tajutavad isegi siis, kui nad pole püsivad ning pidevalt lainetuse ja veeseisu tõttu muutuvad (vt. fotot Osmussaarest). Sageli nähakse saares paika, kus uuesti alustada: see on kas asustamata paradiis või utoopia sõbralikust kogukonnast, nii saab saarest kergesti võimaluste ja lootuste täitumise koht. Eesti kirjanduseski ei ole just vähe näiteid unistuste saare kohta, alates Gustav Suitsu luuletusest “Oma saar”, mida otsitakse kui unistuste täitumist, aga kuhu (iseloomulikult?) kunagi ei jõuta [10].

Samas väidetakse ka, et selline haaratavus ja kindlad piirid tekitavad ettekujutuse saarest kui omandist – saar näeb juba loomulikult või looduslikult välja kui tükk kinnisvara. Tükki maad, mida silm suudab eemalt tervikuna haarata, tahetakse ka tervikuna endale. Eestiski on saartest saanud ihaldatud omand: näiteid edukate äriinimeste kinnisvaratehingutest saartel on hulganisti (Tiit Vähi – saared Kolga lahes; Olari Taal – väikesaared Haapsalu lahes; Aivar Pohlak – mitu saart Hiiumaa kagurannikul jne.).

Saar võib seega viidata nii millegi algusele kui ka lõpule – saared ilmuvad, muutuvad ja võivad kaduda. Eestis oleme harjunud postglatsiaalse maatõusu tõttu nägema saari pigem merest kerkivana: uusi maalappe tuleb juurde, vanemad saared liituvad suurematega ning mandriga. Tänavuse talve üleujutused tuletasid meile meelde, et maa võib kiiresti kaduda ning meri on ettearvamatu, purustades omandi koos lootustega.

Teaduses on saared, nii materiaalselt kui ka metafoorselt, viimasel ajal üha suuremat huvi äratanud [1, 2]. Ajalooliselt on saarte uurimisele toetudes tekkinud näiteks sotsiaalantropoloogia (Malinowski, Mead, Sahlins), biogeograafia (MacArthur & Wilson) või evolutsiooniteooria (Darwin). Saari nähakse kui inimesest rikkumata looduslikku laborit, kus saab proovida eri teooriaid. Saarelisuse metafoori kasutatakse nendes distsipliinides laialdaselt märkimaks isoleeritud geenivaramut, erandlikke evolutsioonimustreid ja ökosüsteeme.

Eestiski on saari käsitletud eelkõige mudelitena, kus uurida maastike kujunemist ja ökoloogilisi suktsessioone – see teooria sai aluse 1883. aastal vulkaanipurskel hävinud Krakatau saare taasasustamise uuringutest. Inimest on vaadeldud peamiselt saarte maastike kujunemise mõjutajana ning nõukogude ajal ökoloogilise tasakaalu rikkujana. Praeguseks on looduskaitse muutunud keskseks, millega seoses on ümber hinnatud ka inimese roll: saarte peamise väärtusena nähakse poollooduslikke (traditsioonilisi) kooslusi, mis ilma inimese osaluseta hävinevad. Seega pööratakse inimtegevuse ökoloogilistele aspektidele üha suuremat tähelepanu, ent asustust käsitletakse endiselt kitsalt ning tuginedes kord käibele läinud “faktidele”, mitte arhiiviallikatele. Veel vähem on tähelepanu pööratud saarele kui keerukale füüsilisele ruumile ja sellele omistatud tähendustele.

Kuuluvuse ja kohatunde uuringutel pakuvad saared üha uut ainest. Saared ei ole kunagi isoleeritud ega väljaspool inimeste, kaupade ja ideede voolu, vaid kujutavad endast teatud vaheastet – nn. jalatuge – eri kultuuride ja suuremate asustatud alade vahel. Eestis on see kultuuride kokkupuute ja segunemise aspekt olnud ajalooliselt märkimisväärne. Saareelanikud olid enamasti vabad inimesed. Pärisorjadest eestlastegi teotöö ei seisnenud mitte mõisas käimises, vaid veokohustuses ja kalapüügis. See omakorda sundis saarte mehi ringi liikuma ning sageli toodi koju kaasa mujal nähtut, mis avaldus nii materiaalses kui ka vaimses kultuuris.

Isegi väikeste saarekogukondade puhul on võimatu eristada ühe kindla mõjuri (näiteks nõukogude piirivalvekorra) ulatust sõltumatult teistest sotsiaalsetest, kultuurilistest ja poliitilistest teguritest. Selle üle, mis oleks saartel toimunud ilma järsu ja jõhkra poliitilise sekkumiseta, on mõttetu spekuleerida. Tõenäoliselt oleksime enam-vähem samas punktis, kus praegu, ilma trauma ja idealiseerimiseta.

Praegu elatakse aasta läbi üheksal väikesaarel. Suveasustus on veel kümmekonnal saarel. Samamoodi kui Põhjamaades on meilgi nüüd olemas saarevahi amet: seni veel ainult Mohnil, kuid seda kaalutakse mujalgi, sest võidaksid kõik. Varem oli vahiamet seotud tuletornil, ilmajaamal, metsal või heinamaal silma peal hoidmisega kas riigi või mõisa heaks. Tänapäeval peetakse vahti külaliste pärast, et hoida saarte loodust ning võimaldada seal elu.

Ükski maatükk, ka mitte kõige kaugem, ei eksisteeri isoleeritult ning saari ei tohiks kunagi käsitleda lihtsalt ja üheselt. Saared on meie kujutluses vormunud varem kogetu ja kuuldu järgi. Igaühel on oma pilt, mille tõesuses ei ole alati vaja kohapeal veenduda. Sageli piisab sellest, et saared on olemas, et avaneda, kui tekib igatsus, või püsida saladuslikuna kaugel silmapiiril. Saarte väiksus on suhteline mõiste, olenedes sellest, mida nähakse: kas saarte meri või saared meres?


1. Dodds, Klaus; Royle, Stephen A. 2003. The historical geography of islands. Introduction: rethinking islands. – Journal of Historical Geography 29, 4: 487–498.

2. Edmond, Rod; Smith, Vanessa 2003. Editor’s introduction. – Islands in History and Representation. Routledge, London and New York: 1–18.

3. Kildema, Kallio; Annuka, Erna 1976. Kui palju on Eestis meresaari? – Eesti Loodus 27 (7): 420–429.

4. Lagman, Edvin 1955. Odensholm. En ortnamnsundersökning. – Annales Societatis Litterarum Estonicae in Suecia II. Lund: 88–97.

5. Loopmann, August 1996. Eesti meresaarte nimestik. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn.

6. Peil, Tiina 1999. Islescapes. Estonian Small Islands and Islanders Through Three Centuries. Acta Universitatis Stockholmiensis, Stockholm Studies in Human Geography 8. Almqvist & Wiksell International, Stockholm.

7. Peil, Tiina 2002. Saared meie nägemuses. – Peil, Tiina jt. (toim.). Alasti maailm: Kolga lahe saared. Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn: 111–120.

8. Ratas, Urve jt. 1997. Island groups. – Ratas, Urve; Nilson, Eva (ed.). Small Islands of Estonia: Landscape Ecological Studies. Institute of Ecology Publication 5, Tallinn: 35–44.

9. Ratas, Urve et al. 1997. Human impact on landscapes. – Ratas, Urve; Nilson, Eva (ed.). Small Islands of Estonia: Landscape Ecological Studies. Institute of Ecology Publication 5, Tallinn: 180–205.

10. Salu, Herbert 1970. Kauged rannad ja oma saar: esseid eesti kirjandusest/Distant shores and mine own island: studies in Estonian literature. Vaba Eesti, Stockholm.


Tiina Peil (1967) on geograaf, Tallinna ülikooli keskkonnapsühholoogia ja sotsioloogia uurimisgrupi teadur.



Tiina Peil
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012