Eesti Looduse fotov�istlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/8
Eesti vikesaared: kultuurilooline levaade

Eesti vikesaared vluvad oma eripraga. Nad on kaua olnud kttesaamatud ja kauged ning ikka veel kultuurilooliselt vrdlemisi tundmatud. Vaateid saartele ja saartelt, mis innustavad mtidega rohkem tegelema, siin pakukski.

Eesti kohta armastatakse elda, eriti vrdluses Ltiga, et meil on 1500 saart [5]. Suur osa neist on siiski nii pisikesed, et saavad olla koduks vaid mnele taime- ja linnuliigile. Selliseid, mis inimese thelepanu kitnud ja mida nimepidi laiemalt teatakse, on veidi le poolesaja. Saarte liiginimedest ilmus kunagi Eesti Looduses hea levaade [3]. Prisnimedest on kirjutatud siin ja seal; keeleajalooliselt niteks Per Wieselgren, Lauri Kettunen ja Paul Ariste. Endised saareelanikud ei ole sageli nende tuletuste ja oletustega nus. Kindlasti jaguks sel teemal veel pnevat uurimisainest.

Nelja suurimat ja tuntumat saart Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi siin jutuks ei vta. Vhemaid on liigitatud mitut moodi. Niteks loodusliku eripra jrgi on vikesaari jagatud kaheksateistkmnesse rhma [8] ning kasutusviiside jrgi omakorda kuueks [9]. Seejuures on eristatud pllumajanduslikku (tehes vahet psival plluharimisel ning ajutisel tarvitusel heina- ja karjamaana) ja metsanduslikku rakendust ning saarte kasutust mereliikluse, puhkuse, strateegilistel vi looduskaitselistel eesmrkidel.

Tnapeval ei ole sellisel kasutusphisel jaotusel suurt thtsust; pealegi ei ole selle kirjatki lesanne vlja pakkuda kigi kunagi asustatud ja kasutatud saarte tpoloogiat vi kultuuriloolist kirjeldust, vaid tutvustada mitmesuguseid arusaamu ja vaatenurki ning ksitleda saart kui kultuurilist metafoori.

Saartel oli nukogude ajal eriline kttesaamatuse hng; kord sinna psenuna kogeti erilist segu vabadusest, privilegeeritusest ja kontrollist ning nostalgiat hbuva asustuse ja rmu looduse erilise rikkuse le [vt. 7]. Juurdeps algandmetele olgu nende allikaks ajalooline kaart, muu arhiivimaterjal, saarte endised elanikud vi saar ise (asjaajamised piirivalvega) oli keeruline, nii et sageli korrati vheseid kibel fakte neid kontrollimata. Nii on juurdunud mitu mti saarte kultuuriloo kohta. Neist mningad vtan jrgnevalt vaatluse alla.


Vaade saarelt kodu saarel. Saarel olles tajud kogu aeg enda mber merd. Merega peab arvestama kiges, htlasi ootama revalt llatusi, mida meri ise vi merd mda liikujad vivad tuua. Piire tajub rannalt vaadates erinevalt: saar vib olla nii looduse pakutud kindlus ja turvaline kodu kui ka vangla, kust ei ole kerge pseda. Eesti kirjanduses ja mtteloos on saared omandanud pigem esimese varjundi: saarte kogukonda on idealiseeritud, eriti prast nende hvitamist ja saarte muutudes osaks suve- ja puhkusemaailmast. Endiste saareelanikega rkides avaneb ka igapeva monotoonsus, karm reaalsus ja vljakujunenud tavad, millesse mujalt tulnul ei ole sugugi kerge sulanduda.

Selle le, millal ja miks meie saared asustati, vaieldakse tnini. ha uued arheoloogilised leiud lisavad teadmisi, ent senimaani psib visalt kibel arvamus vikesaarte psiasustuse tekkest hilisel keskajal (15. sajandil ja veelgi hiljem). Tegelikult pole mingit phjust arvata, et neil ei elatud aasta ringi juba varem. Niteks Hanikatsil kiviaia alt leitud se (C14) dateering (Ua-12975: 96070 BP) lubab oletada, et seal hariti pldu mitu sajandit varem, kui seni videtud [6]. Tpne asustuse tekkeaeg ei olegi siinkohal nii oluline, thtsam on meeles pidada, et saarte majapidamised on palju kordi thjaks jnud ja siis on uued inimesed nad le vtnud. Seega ei ole midagi enneolematut, et praegu vikesaartel tasahilju uusasustus tekib.

Saared, eelkige kaugemad ja isepisemad Soome lahe omad, asuvad thtsate mereteede res ja seega pses neid katk laevadelt kergesti laastama. Legende ellujnud paarist-kolmest elanikust nii 16. kui ka 17. sajandil ja viimati 1711. aastal on teada mitme saare kohta. Vahetuda vis ka kogu elanikkond.

ks pikemaid pideva asustuse perioode algas kohe prast viimase suure epideemia lppu 1712. aastal ja kestis 1940. aastateni. Veidi le kahesaja aasta jooksul kujunes maastik, mida sageli on nimetatud traditsiooniliseks (vt. fotot Vilsandist). helt poolt vib tuua hulga niteid saarte kohta, kus asustus ja maakasutus lks selles ajavahemikus tusujoones, nagu seda meil seni valdavalt esitatud on. Teiselt poolt on aga nii palju erandeid, et sellist arengut ei saa kuidagi vikesaartele tpiliseks pidada. Kiirete muutuste ajajrgud asendusid aastakmnetega, mil midagi olulist ei juhtunud. Haigused (leetrid, difteeria ja tuberkuloos) vtsid endiselt puhangutena oma osa. Kasutati ka kogukondlikke regulatsioonimehhanisme: niteks vis igas plvkonnas majja jda vaid kindel arv lapsi (tavaliselt mitte le kolme), lejnud pidid saarelt lahkuma.

Nnda hoiti rahvaarv saare jaoks optimaalsel tasemel, et vimaldada ra elada. See tase saavutati kiiresti juba 18. sajandi keskpaigaks. Alles elatusviiside mitmekesistudes, kalapgi piirangute kadudes ja transpordi ning juba mainitud mereteenistuse arenedes hakkas rahvaarv 20. sajandi vahetusel jlle kasvama. Esialgu ei olnud mereteenistus sugugi saarerahva prusmaa, vaid muutus tavaliseks alles 19. sajandi keskel, taas reguleeris riik seda valdkonda 1920. aastatel.

Saartel mngis asustuse kujunemisel olulist rolli ka misamaade kruntimine 1870. aastatel (nt. Vilsandil) ning lplik jagamine 1920. aastatel (nt. paljudel Vinamere vikesaartel, mis seni olid kasutusel heinamaadena vi kus oli olnud krts vi vahikoht). Maad jagati vlja, aga majapidamisi ei jutud sageli enne uue korra tulekut luua. Mned rajatud kohad hvitati kohe (nt. Saarnakil nn. Muhulaste maja), teised jllegi pidasid vastu paarkmmend aastat (nt. Tauksi, Hralaid).

Ent oli ka saari, kus rahvaarvu lemmr ji 19. sajandi kolmandasse veerandisse ja oli 1930. aastateks kahanenud vaid pooleni kunagisest. Seal prdusid oma aktiivse tea mujal veetnud inimesed kodusaarele vanadusplve pidama juba kahe maailmasja vahelistel aastatel. Seega pole praegused endisel kodusaarel suve veetvad inimesedki midagi seningematut, kuigi tullakse tervest maailmast ja kohal ollakse kige rohkem pool aastat. Saarerahvas on alati liikuv olnud ja lugusid kaugetest meretagustest maadest, nagu ka nostalgilisest tagaigatsusest kodu jrele leidub rahvaprimuses hulgi.

Mereteede lhedusega seostus reaalne merervlite oht: nende hvitustst on silinud palju primusi, mida ksikud silinud arhiivirikud kinnitavad. Niteks kirjutab Saaremaa piiskop Johann 28. aprillil 1437 Tallinna raele, et rvlid on Osmussaarel palju kurja teinud, tapnud ja laastanud [4]. Sellised kirjalikud teated on juhuslikku laadi. Selgeid tendeid on raske leida ka saartelt, kus meri pinnase pealmisi kihte pidevalt mber paigutab. Seetttu on varase uusaja asustuslugu vimatu tpsemalt taastada.

Kindlalt vib vita, et meresidul on saarte ajaloos alati olnud oluline roll. Jrgnevatel sajanditel ehitati mitu tuletorni ja asustati saared, mis muidu ei oleks suutnud elatist pakkuda (vt. kaart). Saareelanikud said seal td ja tegutsesid ka lootsidena ning pstejaamade teenistuses. Teiselt poolt olid saared tugipunktiks ka rvlitele endale. Iga saare kogukonna minevikust on leida omad merervli- ja salakaubaveolood.

Paikkondlikud erinevused tegevusalades on arvestatavad. Kuid saareelanikud, kes juba 19. sajandil said parema ja ohutuma sissetuleku riigi teenistuses ja elasid randrtlitega (nagu piirivalvureid mitmel saarel kutsuti) krvu (tihti olid saarte noormehed isegi teenistuses), eristasid end sageli teadlikult rannarahvast.

Otseselt naabritele vastu kll ei ttatud, kuid ise ebaseaduslikes ettevtmistes aktiivselt ei osaletud. Niteks vib tuua vilsandlased ja Tagamisa poolsaare kurikuulsad ning platud vandiraiujad vi rammulased ja hulljulgeteks tulipeadeks peetud Kolga-Viinistu salapiirituse vedajad vi osmussaarlased, kes teenisid pigem loaga laevavrakkidelt metalli vedades kui salakaupa vedades, mida peeti vaevarikkaks ja riskantseks. Muidugi oli ka erandeid. ldiselt oli saare kogukonna kujunemises oluline osa kindlatel looduslikel piiridel ja merel, mille kapriisidest oldi vga teadlik ja mis aitas naabrist eristuda.

Ndseks on suurem osa saari lakanud olemast kodu, kus pidevalt elatakse ja millega ollakse kokku sulanud, seetttu on saanud valdavaks saare kui kujundi idealiseeritud ksitlus. Klalisi on saared alati kohale meelitanud ja igahel on neist oma ettekujutus.


Vaade merelt unelmate saar. Eespool kirjeldatud vaade avaneb saarelt, eemalt nhakse saart smboli vi metafoorina. Saar on selgelt piiritletud ja haaratav he pilguga ehk teisisnu piirid on selgelt tajutavad isegi siis, kui nad pole psivad ning pidevalt lainetuse ja veeseisu tttu muutuvad (vt. fotot Osmussaarest). Sageli nhakse saares paika, kus uuesti alustada: see on kas asustamata paradiis vi utoopia sbralikust kogukonnast, nii saab saarest kergesti vimaluste ja lootuste titumise koht. Eesti kirjanduseski ei ole just vhe niteid unistuste saare kohta, alates Gustav Suitsu luuletusest Oma saar, mida otsitakse kui unistuste titumist, aga kuhu (iseloomulikult?) kunagi ei juta [10].

Samas videtakse ka, et selline haaratavus ja kindlad piirid tekitavad ettekujutuse saarest kui omandist saar neb juba loomulikult vi looduslikult vlja kui tkk kinnisvara. Tkki maad, mida silm suudab eemalt tervikuna haarata, tahetakse ka tervikuna endale. Eestiski on saartest saanud ihaldatud omand: niteid edukate riinimeste kinnisvaratehingutest saartel on hulganisti (Tiit Vhi saared Kolga lahes; Olari Taal vikesaared Haapsalu lahes; Aivar Pohlak mitu saart Hiiumaa kagurannikul jne.).

Saar vib seega viidata nii millegi algusele kui ka lpule saared ilmuvad, muutuvad ja vivad kaduda. Eestis oleme harjunud postglatsiaalse maatusu tttu ngema saari pigem merest kerkivana: uusi maalappe tuleb juurde, vanemad saared liituvad suurematega ning mandriga. Tnavuse talve leujutused tuletasid meile meelde, et maa vib kiiresti kaduda ning meri on ettearvamatu, purustades omandi koos lootustega.

Teaduses on saared, nii materiaalselt kui ka metafoorselt, viimasel ajal ha suuremat huvi ratanud [1, 2]. Ajalooliselt on saarte uurimisele toetudes tekkinud niteks sotsiaalantropoloogia (Malinowski, Mead, Sahlins), biogeograafia (MacArthur & Wilson) vi evolutsiooniteooria (Darwin). Saari nhakse kui inimesest rikkumata looduslikku laborit, kus saab proovida eri teooriaid. Saarelisuse metafoori kasutatakse nendes distsipliinides laialdaselt mrkimaks isoleeritud geenivaramut, erandlikke evolutsioonimustreid ja kossteeme.

Eestiski on saari ksitletud eelkige mudelitena, kus uurida maastike kujunemist ja koloogilisi suktsessioone see teooria sai aluse 1883. aastal vulkaanipurskel hvinud Krakatau saare taasasustamise uuringutest. Inimest on vaadeldud peamiselt saarte maastike kujunemise mjutajana ning nukogude ajal koloogilise tasakaalu rikkujana. Praeguseks on looduskaitse muutunud keskseks, millega seoses on mber hinnatud ka inimese roll: saarte peamise vrtusena nhakse poollooduslikke (traditsioonilisi) kooslusi, mis ilma inimese osaluseta hvinevad. Seega pratakse inimtegevuse koloogilistele aspektidele ha suuremat thelepanu, ent asustust ksitletakse endiselt kitsalt ning tuginedes kord kibele linud faktidele, mitte arhiiviallikatele. Veel vhem on thelepanu pratud saarele kui keerukale fsilisele ruumile ja sellele omistatud thendustele.

Kuuluvuse ja kohatunde uuringutel pakuvad saared ha uut ainest. Saared ei ole kunagi isoleeritud ega vljaspool inimeste, kaupade ja ideede voolu, vaid kujutavad endast teatud vaheastet nn. jalatuge eri kultuuride ja suuremate asustatud alade vahel. Eestis on see kultuuride kokkupuute ja segunemise aspekt olnud ajalooliselt mrkimisvrne. Saareelanikud olid enamasti vabad inimesed. Prisorjadest eestlastegi teot ei seisnenud mitte misas kimises, vaid veokohustuses ja kalapgis. See omakorda sundis saarte mehi ringi liikuma ning sageli toodi koju kaasa mujal nhtut, mis avaldus nii materiaalses kui ka vaimses kultuuris.

Isegi vikeste saarekogukondade puhul on vimatu eristada he kindla mjuri (niteks nukogude piirivalvekorra) ulatust sltumatult teistest sotsiaalsetest, kultuurilistest ja poliitilistest teguritest. Selle le, mis oleks saartel toimunud ilma jrsu ja jhkra poliitilise sekkumiseta, on mttetu spekuleerida. Tenoliselt oleksime enam-vhem samas punktis, kus praegu, ilma trauma ja idealiseerimiseta.

Praegu elatakse aasta lbi heksal vikesaarel. Suveasustus on veel kmmekonnal saarel. Samamoodi kui Phjamaades on meilgi nd olemas saarevahi amet: seni veel ainult Mohnil, kuid seda kaalutakse mujalgi, sest vidaksid kik. Varem oli vahiamet seotud tuletornil, ilmajaamal, metsal vi heinamaal silma peal hoidmisega kas riigi vi misa heaks. Tnapeval peetakse vahti klaliste prast, et hoida saarte loodust ning vimaldada seal elu.

kski maatkk, ka mitte kige kaugem, ei eksisteeri isoleeritult ning saari ei tohiks kunagi ksitleda lihtsalt ja heselt. Saared on meie kujutluses vormunud varem kogetu ja kuuldu jrgi. Igahel on oma pilt, mille tesuses ei ole alati vaja kohapeal veenduda. Sageli piisab sellest, et saared on olemas, et avaneda, kui tekib igatsus, vi psida saladuslikuna kaugel silmapiiril. Saarte viksus on suhteline miste, olenedes sellest, mida nhakse: kas saarte meri vi saared meres?


1. Dodds, Klaus; Royle, Stephen A. 2003. The historical geography of islands. Introduction: rethinking islands. Journal of Historical Geography 29, 4: 487498.

2. Edmond, Rod; Smith, Vanessa 2003. Editors introduction. Islands in History and Representation. Routledge, London and New York: 118.

3. Kildema, Kallio; Annuka, Erna 1976. Kui palju on Eestis meresaari? Eesti Loodus 27 (7): 420429.

4. Lagman, Edvin 1955. Odensholm. En ortnamnsunderskning. Annales Societatis Litterarum Estonicae in Suecia II. Lund: 8897.

5. Loopmann, August 1996. Eesti meresaarte nimestik. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn.

6. Peil, Tiina 1999. Islescapes. Estonian Small Islands and Islanders Through Three Centuries. Acta Universitatis Stockholmiensis, Stockholm Studies in Human Geography 8. Almqvist & Wiksell International, Stockholm.

7. Peil, Tiina 2002. Saared meie ngemuses. Peil, Tiina jt. (toim.). Alasti maailm: Kolga lahe saared. Tallinna Raamatutrkikoda, Tallinn: 111120.

8. Ratas, Urve jt. 1997. Island groups. Ratas, Urve; Nilson, Eva (ed.). Small Islands of Estonia: Landscape Ecological Studies. Institute of Ecology Publication 5, Tallinn: 3544.

9. Ratas, Urve et al. 1997. Human impact on landscapes. Ratas, Urve; Nilson, Eva (ed.). Small Islands of Estonia: Landscape Ecological Studies. Institute of Ecology Publication 5, Tallinn: 180205.

10. Salu, Herbert 1970. Kauged rannad ja oma saar: esseid eesti kirjandusest/Distant shores and mine own island: studies in Estonian literature. Vaba Eesti, Stockholm.


Tiina Peil (1967) on geograaf, Tallinna likooli keskkonnapshholoogia ja sotsioloogia uurimisgrupi teadur.



Tiina Peil
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012