Linnade taimestik on täis ootamatusi ja üllatusi, mida puhtas looduses ei koge. Liigihuvilisel on siin võimalik näha paljusid omamoodi haruldasi liike. Ökoloogile pakub aga linna taimekoosluste eripära tõsist mõtlemisainet.

Mingi ala elustikku iseloomustades on sobilik alustada küsimusega: mitu liiki seal kasvab? Tallinnas on kokku loetud 1509 taksonit, nende seas peale liikide ka mõned alamliigid ja hübriidid [1]. Ilmselt mõnigi nimestikku võetud liik võib jääda linna halduspiiride taha, kui leiukoht on märgitud ebatäpselt või linna piir muutunud. Nii pole praegu Tallinna osa vahepeal siia kuulunud Muuga.

Vahel ei leita kunagistest leiukohtadest enam seal kasvanud liike. Näiteks viimasel viiekümnel aastal pole Nõmmel nähtud kevad-nälgheina: ilmselt on ta oma ainukeselt leiukohalt Eestis kadunud, kuid varasemad paigad polnud ka kuigi täpselt kirja pandud.

Taimestik muutub kogu aeg ning seda eriti veel linnas. Pärismaiseid liike jääb vähemaks, kuid uusi lisandub aedadest metsistujate ja tulnukate näol. Millised neist nimestikku võtta ja mis välja jätta? Nii on Tallinna taimede loendisse võetud tomat, kes kasvab randa uhutud jäätmetest, kuid prügihunnikutes aeg-ajalt tärganud datlipalmi siiski mitte.

Tallinna piirest on leitud suuremat osa Eesti looduslikke liike. Muidugi on suurte linnade ümbrust põhjalikumalt uuritud ning seetõttu on mitme haruldase liigi leiukohad teada Tallinna ja Tartu lähiümbrusest ja veel mõnest kohast Eestist. Teiselt poolt – suuremad linnad on tekkinud tavaliselt looduslike piiride lähedal, kus erisuguseid looduslikke kooslusi on rohkem. Liigirikkus on seotud ka häiritusega, mida vanade linnade ümbruses on taganud pikaajaline inimtegevus. Inimene avab elupaiku, kus saavad kasvama hakata ja koduneda kaupadega toodud võõramaa taimed. Peaaegu kõiki Eesti tulnukliike on leitud ka pealinnast.

Kui Tallinna piiridest on leitud suurt osa Eesti pärismaiseid liike, siis tõelises linnas kasvab neid vähe. Üheksakümnes Tallinna aias linna eri osades leiti vaid 377 looduslikku liiki [2]. Neistki osa kasvab istutatud lilledena, näiteks maikelluke, sinilill ja sõnajalad. Paljud looduslikud liigid on linnas kaduvad reliktid – näiteks kanarbik, pohl, nõmmtarn ja lamba-aruhein Nõmmel ning mätastarn ja seaohakas Meriväljal. Need taimed ei armasta liigset väetamist ja muruks pügamist, mida aeg-ajalt igas aias ette tuleb. Looduslikud liigid on omased eelkõige linna äärealadele, mida pole jõutud täis ehitada.

Rannataimed – looduslikud liigid keset linna. Kesklinna ranna korrastamise käigus on küll mitu neist kadunud ja kaide ääres pole taimedele kuigi palju kohta. Ent Paljassaare rannas on senini piisavalt mereheidet nii randmaltsale, merisinepile kui ka teistele adruvallide taimedele, samuti võib rannaliival leida rand-ogamaltsa.

Rannaluidete taimi leidub rohkem. Ka Pirita rannas kasvab vareskaera. Seal on endale kodu leidnud ka tulnuktaim tatari piimikas. Mujal Eestis võib teda näha vaid prahipaikadel. Pirita randa jõudis ta Tallinna sadamast ning on püsinud seal juba 1930. aastatest saadik. Piritalt on ta edasi levinud Aegna ja kaugematelegi randadele. Selle siniseõielise salati sarnase taime seemned Eesti niiskes kliimas enamasti ei valmi, sest lähevad enne hallitama. Aga taim levib suurepäraselt lainetega lahti loksutatud risoomitükkidest.

Tallinna süda paikneb paelaval. Looalade taimi on säilinud Lasnamäe servas ja Kadaka küla juures. Lasnamäe klindineemik on ainus alpi kadakkaera elupaik Eestis. Samas kasvab ka kaitsealust aasnelki. Püstkiviriku ja suurem osa alpi nurmika leiukohti on Lasnamäelt praeguseks paraku kadunud. Üldiselt lootaimed linna väga ei karda, neid lämmatab vaid prügi laotamine või ehitustegevus. Lasnamäe ja Kadaka pangaservadel on ka ainult Harjumaa keskosa paekaldale omase endeemse musta tuhkpuu pisiliigi, rannamõisa tuhkpuu, ühed olulisemad kasvukohad.

Looalad lõpevad põhja pool paekaldaga. Paekalda nõlv on üks omapärasemaid elupaiku Eestis. Selle ülaosas paeseinal kasvavad tõelised kaljutaimed. Tallinnas, nii Lasnamäel kui ka Kadakal, aga samuti Toompea serval ja isegi vanade varjuliste linnamüüride pragudes kasvab habras põisjalg. Kadakal kohtab kaitsealust pruuni raunjalga. Aga Toompea nõlvad on üsna “euroopalikud” – siinsetes paepragudes on kodunenud Kesk-Euroopa kaljudelt pärit müürlill.

Paekalda nõlva alumist osa katab klindimets. See kooslus on üks Eesti põliseid metsatüüpe, kohati lausa ürgmets. Pangametsadest ei saa korralikku palki, seal ei saa ka muud majandamist arendada – seega pole olnud põhjust neid alasid lagedaks raiuda. Peaaegu ürgmetsa on Tallinna südames: Kadrioru parki raamib idast saare-jalaka-pärna mets. Muidugi, lamapuitu on seal ürgmetsa kohta väga vähe ja inimmõju tugev. Kui ainult tallamist ei oleks, võiks pealinnast leida klassikalisi pangametsi. Tallinnas võib sealt vaid harva leida laanesõnajalga ja korjajatest jäänud üksikuid karulaugu taimi. Aga salukõdrikut on küllalt palju. See kõrvenõgesega sarnaseid elupaiku armastav liik kasvab kohati ka mujal linna unustatud elupaikades.

Salumetsade taimed peaksid ennast linnas kõige paremini tundma. Kui inimene nii palju korda ei looks. Metsaalused varjutaimed ei armasta peale tallamise ka niitmist. Seetõttu on ka salutaimi rohkem linna ääres. Kõiki kevadisi salumetsalilli võib näha Veskimetsas, aga neid on rohkelt ka Pirita jõe orus nõlvade saludes ja Mustamäe kaldanõlval pärnade all. Kadriorus ja Kopli tammikus on vikatimees juba küllalt korralikult tööd teinud. Mujal esindab salumetsa taimi eelkõige naat.

Liivased alad on olnud Tallinnale iseloomulikud. Põlised linna maad Rahumäelt Härjapea jõeni olid lagedad 19. sajandi lõpuni. Neid kasutati linna karjamaadena. Ülekarjatamisest kippusid liivad liikuma minema ja teele tuiskava liiva tõttu tõsteti ka kunagi Tondi liiviku keskpaika läbinud Pärnu maantee praegusele kohale. Ka uues kohas oli lendavat liiva, selle kinnistamiseks istutati Saksamaalt (Darmstadtist) toodud seemnest Järve mets.

Pikka aega liigse inimtegevuse tõttu lahtisena püsinud lagedad liivikud olid aga sobiv elupaik paljudele taimedele. Ilmselt just tänu kunagisele inimtegevusele on veel praegugi kohati võimalik leida liiv- ja kink-aruheina, vesihaljast haguheina, liivtarna, kännas-kipslille, kaitsealust Natura 2000 liiki nõmmnelki. Põõsastest on tähelepanuväärsed pajud: luitealadele omane härmpaju kasvab Eestis vaid vähestes kohtades. Ja mõne luite servas kasvab siin ka härmpaju ja hundipaju hübriide – omapäraseid õrnu punase või kollaseoksalisi põõsaid.

Allikad ja sood. Paekalda, aga ka Mustamäe nõlva all ja sellest kaugemalgi on olnud rohkesti allikaid. Kunagi neid ümbritsenud allikasood on aga kõik kraavitatud. Piisavalt kuivendamata allikate ümbruses kasvab siiski ilusat lodulepikut – Rõõmuallika ümbruses, Mustamäe Lepistiku lepikus. Viimane on küll trampimisest lodurohtude poolest üsna vaeseks jäänud.

Omamoodi huvitav soo on kujunemas Paljassaare kaelal. Esimese ilmasõja eel raudteetammidega suletud väinas kujunenud rannavallide taha on tekkinud võimas roostik-kõrkjastik. Selle vohamist toetavad ka kunagi naabruses olnud prügimäelt kandunud toitained ja praegugi aeg-ajalt mere heidetud muda. Sarnast meremudarikast roostikku näeb ka Kopli lahe päras.

Suurem osa kunagisi lodusid ja madalsoode alasid on Tallinnas põhjalikult kuivendatud. Neid alasid meenutavad aedlinnades säilinud kraavid, kus kasvab veel lodu- ja madalsootaimi. Mustjõel pole niitjad veel hakkama saanud uhkekasvulise suure partheinaga. Nõlvaalustes lodudes Pirita jõe orus võib kohata aga kõrget, partheina meenutavat metsataime kaharat nurmikat.

Tallinn on laienenud suurele hulgale rabadele. Rabaturvast võib veel näha Pääsküla, Sõjamäe, Tondi ja Kloostrimetsa rabas. Kuivalembeste taimede vahel on seal säilinud ka mõned rabataimede laigud. Paremad elupaigad on neile vanades turbaaukudes, kus võib huulheinugi leida. Seevastu põlemata jäänud turbaaukude vaheliselt turbalt võib leida kasvamas kõike – kõrvuti näiteks rabamurakaid, pohli ja aedmaasikaid. Ja põõsaid on veelgi ohtramalt, eri pajusid kui ka aedadest putkanud võõramaiseid liike.

Rabade muutused linnas on sarnased liivaste metsade omadega: inimene oma tahtliku tegevusega, samuti õhusaaste ning koduloomad ja inimkaaslevad linnud on muutnud keskkonna toitainerikkamaks kui tavalises laguneva turbaga raba-kõdusoos. On ju rabad, nõmmed ja vähetoitelised järved saasteainetega kõige kergemini haavatavad elupaigad. Pääsküla raba idaosa on olnud eriti tugeva mõju all – kunagi Männiku katlamajas köetud põlevkivi lendtuhk kandus ka siia, muutes tingimused sarnaseks Kirde-Eestiga.

Linna taimekooslused muutuvad kiiresti. Liigid vahetuvad välja ka “looduslikes”, suurema hoolduseta linnametsades. Nagu äsja mainitud rabades, kuhjub ka siia toitaineid, mille tõttu muutuvad kõik linnametsad tasapisi salumetsadeks. Tõsi küll, suur osa neist aladest on ka täis ehitatud või parkideks muudetud.

Arvata, et kunagi olid Tallinna Siselinna surnuaia asemel liivaste alade vaesed taimekooslused, vajab praegu julgust. Liivalaia tänava nimi on mälestus kunagisest piirkonna loodusest. Praegused liivased linnametsad Pirita ja Nõmme kandis on salustumas. Kohati on neis kunagistes nõmme- ja palukooslustes juba salumetsataimi, kellest ühe esimesena ilmub naat. Vähem muutunutes kohtab nii palu- ja laanemetsade kui ka metsistunud aiataimi.

Metsades on kõige enam sissetulnuid taimi põõsarindes ja puistu järelkasvus – siin on esindatud kogu lähikonna aedade floora: viljapuud ja marjapõõsad, ilupuud ja -põõsad, toodud nii tuulega kui ka lindude kõhutäiega. Lokkava pihlaka kõrval on neis kunagistes nõmmedes ja paludes vahtra ja pärna liike, läikivat tuhkpuud ja viirpuid, harilikku ja villast lodjapuud, lõhnavat kuslapuud ja lumimarja.

Aga neis metsades võib leida ka üllatusi, näiteks sootaimi. Veelembeste taimeliikide ilmumine kuivadesse linnametsadesse on üldlevinud nähtus – neis tasakaalust väljas olevais kooslustes on teatav lämmastiku ülejääk, lämmastik aga kompenseerib taimedel veepuudust. Nii võib kohata pohla- ja mustikavarte lähedal ka harilikku maavitsa, palderjani ja soomadarat.

Linnadesse loovad liigirikkust ka tulnuktaimed. Suurtesse linnadesse jõuavad nad enamasti ikka – siin on kaupade laadimist ja põllumajandustoorme töötlemist. Need on peamised inimkaaslevate taimede levitajad. Tallinnas on sadam, mitu raudteejaama, on olnud jahuveskeid ja villatööstusi. Nii on taimehuvilised sellistest kohtadest leidnud Eesti jaoks palju uusi ja enneolematuid taimeliike. Ja mõnedki neist on levima hakanud just tööstusliku korralagedusega alalt.

Peale eelmise sajandi algupoolel hulkuma läinud tatari piimika on näiteks viimastel kümnenditel Kopli ja Ülemiste kaubajaama ümbruses sagedaseks muutunud noollehine salat. Mõnikümmend aastat varem vallutasid raudteedelt Tallinna kanada pujukakar ja pihkane ristirohi. Visalt püsib raudteede ja kaubaladude lähedal volga unilook – ka temal on meie kliimas või hoopis risttolmlemise võimaluse puudumise tõttu raskusi seemnelise paljunemisega.

Tulnuktaimedel on linnas hea püsima jääda selle tõttu, et siin on palju rikutud elupaiku, vaba pinda, kus seemned saavad konkurentsitult idaneda. Ka linna soojem kliima soodustab lõunamaalaste ellujäämist. Suurem osa tulnuktaimedest ongi pärit lõuna poolt.

Linnade liigirikkuse ühed loojad on kultuurtaimed. Vaid üheksakümne eri linnaosade krundi põhjal tuli taimeliikide nimestikku ligi kaks korda rohkem kasvatatavaid taimi kui looduslikke liike [2]. Siiski on tavaliste puude ja rohttaimede liikide seas suurima ohtrusega vaid kodumaised.

Erandiks on põõsad: siin valitsevad vaid võõrliigid, sest kodumaine „võsa“ on enamasti maha raiutud. Ja ka kodumaiste liikide puhul on tegemist sageli kaugemate maade materjaliga – kas siis musta sõstra sortidega või lodjapuu iluvormi lumepalliga. Kõige sagedasemad põõsad Tallinnas on harilik sirel ja karusmari.

Sissetoodud ilu- ja toidutaimed metsistuvad sageli. Aedades ja parkides, linnametsades ja prahipaikadel kohtab neid sageli. Kõige silmatorkavamad on siin puud ja põõsad. Tallinna vahel kohtab seemnest sündinuna veel üksikuid 19. sajandini populaarse ravim- ja marjataime musta leedri põõsaid. Hooleta jäänud aedades ja metsades vohavad tara- ja keskmine enelas ning lumimari, kohtab seemnest tärganud suurelehist pärna ja mägivahert, ungari sirelit ja harilikku kikkapuud. Just, harilik kikkapuu on Tallinna jaoks võõrliik, kelle looduslik levila ulatub üsna täpselt Eesti-Läti riigipiirini. Seni veel harva võib näha tatari kuslapuud ja laialehist ebajasmiini. Ning loomulikult viljapuid ja marjapõõsaid.

Rohtsetest ilutaimedest võib leida unustatud paikades kanada kuldvitsa, Pirital hoopis sügis-kuldvitsa, seebilille, kirjut liiliat ja kirikakart ning paljusid teisi. Harva tunneb end inimesest eemal kodusena kasvamas püst-elulõng ja himaalaja jalgleht. Omaette kodunemise tipp on aedade üks kõige sagedasem lill – silla ehk siniliilia, kes aga aiast kaugemale ei rända.

Enamik metsikuid aiataimi püsib siiski vaid visalt oma elupaigas. Just selline on kõige suuremas hulgas aedades kasvav suvelill – valgeõieline pojeng, kelle õied on enamasti roosad. Samuti siniliilia ehk sillaga samavõrra levinud aedtulp jääb ainult peenart mälestama või sinna, kuhu ta sibulad on visatud.

Aedade rohtne kultuurtaimestik on samuti muutunud. Kunagistest juurviljapeenardest on linna vahel vähe järele jäänud. Aedtill on küll üks sagedasemaid võõrliike, aga sageli näeb teda hoopis prügikasti kõrval. Toidutaimedest on sagedasemad veel rabarber, murulauk ja küüslauk – kõik püsivad visalt ka hooldamata aedades. Ja loomulikult aedmaasikas, kelle marju loodab inimene ikka veel enne väljaõppinud musträstast kätte saada.

Tallinna linnalikel aladel on kõige sagedasemad tallatava õue taimed – needsamad, kes ka porile tallataval esivanemate taluõuelgi valitsesid. Kõige sagedasemad liigid linna vahel on suur teeleht, aasnurmikas ja murunurmikas. Murunurmikas ja veidi harvemini kohatav vesihein on väga linnalikud taimed – neid võib leida ka Raekoja platsilt vähem tallatavate kivide vahelt, küll pisitillukesteks hõõrutuna, aga püsimiseks piisavalt seemet andvatena. Nemad ongi tõelised linnataimed.

Üllatajaid linna vahel. Enamik käpalisi on nõudlikud ja inimpelglikud taimed, kuid mõnda liiki võib kohata isegi kesklinnas. Kanutiaia pargis kasvab laialehist neiuvaipa. Ülemiste raudteede vahel oli mõne aasta eest balti sõrmkäppa ja Koplis soo-neiuvaipa. Linnametsades on teisigi liike: Mustamäe kaldanõlva salumetsast võib leida pesajuurt, Hiiu metsa on Männiku tolmusaaste tõttu asunud elama tumepunane neiuvaip. Botaanikaaias kasvab looduslikuna balti sõrmkäpp.

Haruldustest on Tallinnast leitud võtmeheinu. Kuu-võtmeheina on kasvanud Nõmme aedades, palumetsades võib teda kohata senini. Tallina piirest on praegu teada ka kaks kummeli-võtmeheina leiukohta. Kunagi Koplist leitud haruline võtmehein on aga kadunud koos elupaigaga.

1. Kukk, Toomas 1991. Tallinna floora nimestik. – Scripta Botanica VII. Eesti teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituut, Tartu.

2. Ploompuu Tõnu; Laansoo, Urmas 2001. Tallinna kruntide taimestik. – Möls, Tõnu (toim.). Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamat. 80: 108–155.

Tõnu Ploompuu (1960) on botaanik, Tallinna ülikooli bioloogia õppetooli assistent.