Selle aasta 14. juunil otsustas Viimsi vallavolikogu luua oma maadel Mäealuse maastikukaitseala. See on ärgituseks kõigile teistele omavalitsustele: vaadake üle oma looduspärand, ehk vajab mingi osa sellest suuremat tähelepanu.

Eesti loodus on väga mitmekesine, seda nii liikide, elupaikade, maastiku kui ka geoloogilise arengu poolest. Mitmekesisust suurendab maastikuelementide ja elupaikade kiire vaheldumine: kui näiteks taiga-, stepi- või kõrbevööndis muutuvad elupaigad ja maastik alles kümnete või sadade kilomeetrite tagant, siis meil vahelduvad need peaaegu igal kilomeetril. See kõik on rikkus, mida me peame loomulikuks. Tihti hakkame asjade väärtust õigesti mõistma alles siis, kui oleme neid kaotamas või halvemal juhul juba kaotanud.

Kohalikele olulise looduse kaitse. Kuni möödunud aasta maikuuni sai taasiseseisvunud Eestis ohustatud, haruldasi, ajaloolis-kultuurilisi, esteetilisi või muudel põhjustel tähelepanu väärivaid loodusobjekte kaitse alla võtta vaid riigi tasandil. Sealjuures püüti arvestada teatud piirkondlikke eripärasid. Aeg-ajalt juhtus olukordi, kus kohalike elanike meelest väärtuslikke loodusobjekte (metsi, soid, parke, maastikuelemente või üksikpuid) ei peetud küllalt esinduslikeks, et neid riikliku kaitse alla võtta. Teinekord takerdus kaitse kehtestamine ametkondlikes bürokraatiakoridorides. Nüüd lubab looduskaitseseadus taas (nagu see oli nõukogude ajal) loodusobjekte kaitse alla võtta ka kohalikul tasandil.

Võib ju küsida, kas sageli lausa tondina käsitletud Natura-võrgustiku aladest juba ei piisa? Ei piisa, sest Natura-alad valiti ja luuakse eelkõige Euroopas ohustatud elupaigatüüpide ja liikide elupaikade kaitseks. Tuleb tunnistada, et enamik neist liikidest ja elupaigatüüpidest on kahjuks meilgi ohustatud järjest hoogustuva inimtegevus tõttu. Samas on oluline hoida metsi, soid ja niitusid ning geoloogilisi objekte ka kohalike elanike virgestusalana, tiheasula „kopsudena“, kohaliku mikrokliima stabiliseerijana ning maastiku ilmestajana.

Viimasel ajal ongi mitmed omavalitsused algatanud metsade ja parkmetsade, soode ja miljööväärtuslike alade kaitse alla võtmise. Aktiivsed on eelkõige kiire kinnisvaraarenduse ja elamuehitusega silmapaistnud omavalitsused: Viimsi ja Harku vald, Tallinna Pirita, Haabersti linnaosa ja Nõmme linnaosa – piirkonnad, kus uuselamute ja tiheasustusalade laienemine on jõudnud kriitilise piirini. Tiheasustusalade jätkuv laienemine kahjustaks juba loodusväärtusi ning halvendaks elukeskkonna kvaliteeti. Pahatihti reklaamivad kinnisvarafirmad elamukrunti looduskaunis kohas, lisades pildi veel kasvavast metsast või niidust. Samas jääb mainimata, et juba paarikümne meetri kaugusel kerkib varsti teine, siis kolmas maja, ning pildil näha olevast metsast jääb heal juhul järele vaid mõni puu.

Inimeste soov kaitsta oma kodukoha loodust on väljendunud eriti tugevalt seal, kuhu on kavandatud mõni suurem prügila (Ääsmäe, Laguja) või turbakaevandus (Rannu, Ess-soo, Illaste soo), aga ka Väo ja Harku lubjakarjääride laiendamissoovi puhul.

Vältimaks musti stsenaariume algatas Viimsi vald möödunud aastal esimese kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti, Mäealuse maastikukaitseala loomise. Selle aasta juuni istungil kinnitas valla volikogu kaitseala piirid ja kaitsekorra, mis jõustusid 1. augustil. Harku vald on tänavu kevadel algatanud Sõrve looduskaitseala asutamise: selle peaeesmärk on Rannamõisa ja Vääna vaheliste metsade ja sealse elustiku kaitse.

Mäealuse maastikukaitseala on loodud Viimsi vallas asuva Põhja-Eesti klindi, väärtuslike pangametsa- ja sookoosluste ning pärandkultuurmaastiku kaitseks.

597 hektari suurune kaitseala koosneb kahest lähestikku asuvast lahustükist: Soosepa ja Mäealuse piiranguvööndist.

Mäealuse piiranguvööndis tahetakse hoida ühelt poolt Põhja-Eesti klinti ja pangaaluseid metsakooslusi ning teisalt endisi karjamaid ja -metsi – piirkonnale omast miljööväärtuslikku pärandkultuurmaastikku. Siinsetes metsades ja rohumaadel on läbi aegade loomi karjatatud ning hajusalt paiknevatel talumaadel ka põldu haritud. Kaitsealal olev avamaastik on kujunenud puhke- ja toitumispaigaks rändlindudele.

Siinsed metsad on kui loodusesaar Viimsi poolsaare tiheasustusalade vahel. Siin saavad elada ka suuremad imetajad, nagu metskits ja põder. Põhjalikum loomastiku inventuur on plaanis lähiajal, kuid juba praeguseks on teada, et seal pesitsevad näiteks rukkirääk ja hiireviu (mõlemad II kategooria kaitsealused liigid). Mäealuse piiranguvööndisse jääb ka vääriselupaikade inventuuril tähelepanu pälvinud metsaosi, mis on olulised haruldaste taime- ja loomaliikide elupaikadena. Randvere tee äärsest metsast võib huviline leida kivil kasvava Tädu kuuse (kaitse all 1959. aastast).

Soosepa piiranguvööndi peamine loodusväärtus on eriilmelised sookooslused. Siinse raba vanust on hinnatud ligikaudu kaheksale tuhandele aastale ning turbakihi paksust mõõdetud ligikaudu viis meetrit. Märjemad sookooslused vahelduvad kuivemate metsaaladega, hästi on märgatav ka kunagine turbalõikamise koht. See soo on jäänuk kunagisest suuremast sooalast, mis on nüüdseks kuivendatud ning tihedalt maju täis ehitatud. Viimase rohelise saarekesena omab see õppeotstarbelist tähtsust ning on ümberkaudsetele inimestele oluline puhkepiirkond.

Et kaitsta siinseid elupaiku ning nende elanikke, on kaitsealal piiratud metsaraiet, maaparandust ja ehitustegevust. Säästlikult tohib metsa majandada, nii et loodushoidlikku metsaomanikku kaitsekord oluliselt ei piira.

Rohumaade järjepidevat kasutamist aga kaitsekord lausa soosib: kui ainult leiduks huvilisi maaomanikke. Samas on vallal ülesanne korraldada rohumaade niitmist ning metsaservade hooldust: et avamaastik ei võsastuks. Selleks vajalikeks töödeks saab talunik või põllumajanduslik osaühing sõlmida vallaga lepingu. Niitmise ja võsaraie, aga ka loomade karjatamise eest on võimalik taotleda kompensatsiooni keskkonnaministeeriumi kaudu.

Juba praegu on kaitseala metsas võimalik matkata mööda RMK ettevalmistatud rada, mis tutvustab eri metsakooslusi. Et paremini korraldada puhkemajandust ning planeerida kaitsealal vajalikke hooldustöid, on plaanis koostada kaitsekorralduskava.

Piret Kiristaja (1967) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.

Uudo Timm (1959) on zooloog, keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse keskkonnaregistri büroo juhataja.