Eesti Looduse fotov�istlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2005/8
Hõbedaselt helkivad haavapuud

Hõbehaab ehk hõbepappel, meil üsna laialdaselt kasvatatav pargipuu, köidab tähelepanu oma hõbevalgete lehtedega. Siinsel pildil hõbedaselt helendavad puud pole aga mitte hõbepaplid, vaid hoopis meie kõige tavalisemad metsapuud – harilikud haavad. Nende lehestiku on hõbevalgeks muutnud lehtedes kaevandav putukas – haava-lehekoi.

Selle keerukoilaste sugukonna lehekoilaste alamsugukonda kuuluva pisiliblika röövikud kaevandavad pikki looklevaid käike haavalehtedes. Sageli haaravad lehekoi röövikute käigud kogu lehe pinna, mistõttu see kaotab oma rohelise värvuse ja muutub valkjaks või hõbedaselt helkivaks. Kui liblikaid on väga palju, siis ei jää puutumata peaaegu ükski leht puul, nii hakkavadki mõnikord südasuvel valendama terved haavasalud.

Haava-lehekoi (Phyllocnistis labyrinthella) on väike (tiibade siruulatus 6–7 mm) tagasihoidlikult pruunikashallika värvusega karvane pisiliblikas. Tema röövikud kaevandavad juunist augustini haavalehtedes, jättes endast järele kitsad looklevad valkjad käigurajad, mille keskelt kumab läbi tume ekskrementide rida.

Erinevalt mitmetest teistest lehtedes kaevandavatest putukavastsetest piirduvad lehekoi käigud üksnes lehe kõige pindmise kihi – epidermisega, jättes parenhüümkihi puutumata. Kaevandikäigud võivad paikneda nii lehe pealmisel kui alumisel küljel. Et epidermiserakkude toitainesisaldus on väiksem kui parenhüümkoel, peavad röövikud vajaliku toiduhulga kättesaamiseks närima üsna pikki käike. Nii looklevadki nende käigud peaaegu kogu lehepinnal.

Toitumise lõpuks jõutakse välja lehe serva: seal röövik väljub kaevandist, käänab leheserva tagasi ja kujundab sinna alla oma võrgendiniidi abil turvalise nukkumispaiga. Kaevandikäigud lehes täituvad õhuga, muutudes hõbedaselt helkivaks. Harilik haab on selle lehekoi meelistoidupuu, kuid mõnikord võib ta tungida ka paplite ja pajude lehtedesse.


Levik. Eriti palju on seda liblikat Põhjamaades, siinne piltki on tehtud mullu südasuvel Norras, kuid ta on täiesti olemas ka meil, kuigi mitte nii rohkel arvul. Haava-lehekoi levila haarab peaaegu kogu hariliku haava levila, kuigi sagedus ja arvukus on eri piirkondades erisugune. Põhjamaade kõrval kuulub ta sagedasemate haavaputukate hulka ka näiteks Lääne-Siberis.


Teised haavalehe kaevandajad. Põhja-Ameerikas elab sealsel ameerika haaval lähedane liik Ph. populiella, kes Euroopasse levides võib siin kahjustada ka viimasel ajal üsna laialdaselt nn. puupõldudel kasvatatavat hübriidhaaba. Eestis seda Ameerika päritolu lehekoi liiki siiani siiski veel leitud ei ole. Küll aga leidub siin paplite, näiteks musta papli ja palsamipapli lehtedes elutsevat lehekoid Ph. unipunctella. Eestis on kindlaks tehtud veel sama perekonna kolmaski liik – pajulehtedes kaevandav Ph. saligna.

Haavalehtedes kaevandavad käike veel teisedki putukad, sealhulgas samasse keerukoilaste sugukonda kuuluvad kireskoid (Phyllonorycter). Nende kaevandid lehelabas on laigukujulised, paiknevad lehe parenhüümkoes: kahjustatud lehed muutuvad hiljem pruuniks. Ühest tavalisemast haaval elavast kireskoi liigist – Phyllonorycter apparella – on Eesti Looduses kirjutanud Mati Martin (EL 1995, 11/12: 331–332). Teist hariliku haava lehes laiguti käike kaevandavat kireskoid – Phyllonorycter sagitella – on meil vähem, kuid temagi on levinud haavapuistutes laialdasel alal Lääne-Euroopast Siberini.


Kaljo Voolma (1948) on metsaentomoloog, EPMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur, dotsent.



KALJO VOOLMA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012