Eesti Looduse fotov�istlus
2005/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lugeja ksib EL 2005/9
Pevalilled kasvasid taevasse

Mtlesin kasvatada oma aia iluks mned pevalilled, kes ka maitsvaid seemneid annaksid. Just viimasele meldes valisin kige ilusamad suuremad tuumad poes mgil olevate kooritud seemnete seast ja klvasin maha. Taimed trkasid ja kasvasid judsalt. Asi muutus kahtlaseks siis, kui need olid juba le kolme meetri krged ja muudkui sirgusid, aga suurtest korvisikutest polnud mingit mrki. Peagi kndisid taimed viie meetrini, augusti tormituuled lkkasid enamiku pikali. Psti ji vaid see, kelle sidusin tugeva maasse ldud raudtoru klge.

Milles viga? Need pidanuksid ju olema korralikud pllupevalilled. Jah, muidugi olid seemned prit kusagilt luna poolt. Kas ji neile siin soojust vajaka vi on meie suvepev liiga pikk? Vi sundis hoopis mingi muu phjus neid nnda kituma?

Kommenteerib taimefsioloog Evi Padu


Esimesena tuleb phe ikkagi peva pikkuse mju itsemisele ning Wightman Garnei

Henry Allardi uurimused eelmise sajandi kahekmnendatel aastatel USA-s Beltsvillei pllukultuuride laboris: tehti kindlaks fotoperioodilisus ja peva pikkuse olulisus itsemise induktsioonis. Nimetatud teadlaste ks katseobjekt oli uus tubakasort Marylandi Mammut, mis kasvas kuni viie meetri krguseks, aga antud piirkonnale iseloomulikes tingimustes (peva pikkus suvel kuni 15 tundi) ei itsenud. Taimed itsesid meetri pikkustena, kui peva pikkust oli kunstlikult lhendatud kaheksa tunnini. Teiste kasvuolude (valguse intensiivsus, mineraaltoitumine jne.) muutmine itsemist ei mjutanud.

Peva pikkuse mju itsemisele testus hiljem ka paljude teiste taimede puhul. Praegu tavatsetakse jagada taimi lhipeva-, pikapeva- ja pevaneutraalseteks taimedeks: esimesed itsevad ainult lhikese peva tingimustes, teised pika peva tingimustes, kolmandate itsemine ei olene peva pikkusest. Tegelik jaotus vib olla keerulisem. Niteks obligatoorsed lhipevataimed itsevad ainult siis, kui pev on teatud pikkusest lhem. Fakultatiivsetel lhipevataimedel arenevad ied ka kllalt pika peva tingimustes, aga peva lhenedes suureneb itsevate taimede hulk jne.

Tenoliselt oli antud juhul tegemist hariliku pevalille (Helianthus annuus) seemnetega. Teada on, et hariliku pevalille fotoperioodilisus oleneb sordist: enamik sorte on pevaneutraalsed vi itsevad tunduvalt paremini lhipeva tingimustes. Seega on vimalik, et meie oludes on suvepev antud sordi jaoks liiga pikk.

Krvale ei saa jtta ka teisi phjusi. Olenevalt eelkige kasvukeskkonna temperatuurist varieerub pevalille kasvuperiood 70 pevast (Venemaa teatud piirkonnad) 200 pevani (Mehhiko krgmestik), meie kliima vib olla liiga klm elutskli lbimiseks vegetatsiooniaja jooksul. Mulla happelisuse ja mineraalainete vaeguse negatiivset mju ei saa oletada, sest vegetatiivne kasv oli vimas. Harilikule pevalillele sobib pH vahemikus 6,07,5, generatiivsesse itsemisfaasi leminekut prsib boori defitsiit mullas.

Et kirjeldatud pevalille liik ja sort on teadmata, ei saa pris vlja jtta vimalust, et tegemist on mitmeaastase liigiga, mis annab itsevad taimed alles teisel aastal risoomist kasvaval taimel (nt. Helianthus maximiliani). Aga kige tenolisem phjus, miks taimed itsema ei hakanud, vib olla ikkagi peva ebasoodsa pikkuse ja madalate keskmiste kasvutemperatuuride kombineeritud toime.


1. Taiz, Lincoln; Zeiger, Eduardo 1991 Plant Physiology. The Benjamin/Cummings Publishing Company ISBN 0-8053-0245-X.

2. www.fao.org/ag/agl/aglw/cropwater/sunflower.stm

3. www.wildlifemanagement.info/publications/wildlife_plantings_7.pdf



K. V. Tartust
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012