Eesti Looduse fotov�istlus
2005/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lugeja ksib EL 2005/9
Jhvikas sgaval turbas

See oli 1949. aasta kevadel. Meid, toona Lihula keskkooli 10. klassi poisse, paluti appi kooli korvpallivljaku ehitusele korvilaua kinnituspostide jaoks auke kaevama. Korvpallivljak oli planeeritud endisele heinamaale.

Ilusat musta mulda oli umbes 30 cm jagu, selle all oli leetekiht (2025 cm), siis kividega kruus (umbes 50 cm) ning valkjaskollane vesiliiv (2530 cm). Vesiliiva alt tuli vlja turvas. Kaaslased hikasid mulle augu servalt: Aitab! Muidu hakkad veel jhvikaid pilduma. Viskasin veel augu phjast rstatud labidatie, ja kigi imestuseks veereski kruusahunnikult alla ehtne jhvikas ... Silmasin kohta, kust olin sja labidaga le kinud: mrkasin turbas ilusat marat pesa, mis sarnanes phklikoorega. Jhvikas ei olnud punane, vaid kollakaspruun, kllalt tugeva kestaga. Kui ma ta laiaks litsusin, tundsin npu ja pidla vahel kvu seemneid.

Nd on sellest kevadpevast mdunud ligi pool sajandit, ent mind vaevavad ikka kaks ksimust. Miks ei olnud jhvikas muutunud turbaks nagu kik lejnu? Kui kaua vis see mari olla nnda psinud turba- ja liivakihi vahel?

Vastab sooteadlane Mati Ilomets

Turvas kui taimset pritolu orgaaniline maavara tekib soodes seeprast, et taimede surnud osad (juured, varred, lehed, ka viljad) lagunevad vaid osaliselt. Metsas vi niidul lagundavad mikroorganismid koosts selgrootutega (putukad, vihmaussid jt.) kogu surnud taimse aine peaaegu tielikult. Ka mahakukkunud puutved muutuvad lagundajate toimel lpuks veeks ja ssihappegaasiks. Ent lagundajad vajavad oma elutegevuseks hapnikku ja sobivat temperatuuri.

Soodes on vesi sna pinna lhedal, allpool veetaset pole lagundajate elutegevuseks vajalikku hapnikku. lalpool veetaset on temperatuur enamasti sna madal: lagundajaorganismidele vajalikku sooja jagub vaid pindmises 1015-sentimeetrises kihis. Et turvas ise on halb soojusjuht, siis jb talveklm turbasse poole suveni. Nii jb lagundajatel oma toimetamisteks aega sna napilt. Pealegi on sood sna noored kossteemid, nii et sealsete oludega kohastunud mikroorganismide-lagundajate liike pole veel judnud kujuneda. Soodes pavad hakkama saada mineraalmaadele vi veekogudele omased liigid.

Lagundajatele suuprasemad on lmmastikurikkamad taimeliigid, niteks ubaleht, rabamurakas jmt. Seevastu turbasamblaist, sookailust, aga ka jhvikast jagu saada on juba mrksa raskem. Jhvikas kasvab enamasti turbasamblamttal vi vesisel samblavaibal. Sageli vib sgisel silmata marju, millest vaid vike osa on veel samblast vlja kiikamas, mnestki marjast kasvab sammal suvega lausa le. Turbasammal eriti ei lagune, ja jhvikaski jb alles, sest aasta-paari prast on nad mlemad juba allpool sooveetaset. Tavaliselt vib turbast leida jhvika varsi, harvem marju.

Lihulast leitud marja vanust saab hinnata ligikaudu. Teatavasti oli Lihula mbrus veel 6000 aastat tagasi mere all (Balti mere Litoriinamere arengujrk). Siis hakkas meri taanduma ja umbes 4000 aastat tagasi loksus kallas teisel pool Lihulat. Et leitud mari ja turvas olid liiva alla mattunud, siis vis see kunagine jhvikarohke sooserv jda liivade alla, oletan, umbes 4000 aastat tagasi.



Arved Kiisk Vrumaalt
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012