Eesti Looduse fotov�istlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/10
Lustlikud saarmad

Juhtus midagi mistetamatut: loom, kes tavaliselt inimest nhes vi lhna tundes meeleheitlikult punuma pistab, jtkas koos poegadega oma igapevaseid toimetusi.

Talv on fantastiline aeg: vrske lumi avab looduses liikujale saladusteraamatu, milles sisalduv teave on kohati nii mahukas ja tekst sedavrd tihe, et ei suudagi kike piisava kiirusega lugeda. Kui kevadepoole saabuvad veel pikeselised ilmad, siis on siht selge: tuleb minna vaatama, mis metsas ja je res teoksil.

Pev on kll lhike, kuid pakub pildistajale maalilist ja kontrastset valgust, mida niteks suvel jagub kigest tunnikeseks prast pikese tusu ja paariks tunniks enne loojangut. Sellise valgusega tunduvad kige tavalisemadki asjad imelised.

Et saada hea kaader loomast, tuleb talle pugeda lausa klje alla. Vga ettevaatlikult, pildistatavat hirimata: muidu jdvustad ehmatusest kange keha ja hirmul pilgu, pilt ei tule loomulik. Ent kige vrtuslikumad on just loomulikud pildid hirimatust loomast, kes ei taju pildistaja lhedust. Selliste piltide tegemine on nauding omaette: sinu ja looma vahel pole mingit tket, ohuallikana oled vlistatud. Kui aga ned, et loomake on sind mrganud, ent jtkab sellegipoolest oma igapevaseid toimetusi, siis unustad rabamatkast vsinud jalad, raske statiivi ja muu fotovarustuse kandmisest valutavad ked, argimuredest rkimata. Selliseid puhtaid ja ausaid tundeid ning momente kingi looduses otsimas. Jutustan loo hest sellisest kohtumisest.


Mind on alati tmmanud vee poole. Mitte merele, vaid ikka viksemate metsa- ja rabajrvede ning ttlevate jgede-ojade juurde. Tnu kobraste tle on vee rde siginenud ha rohkem ja rohkem loomi. Teiste seas ka saarmas, kes peaaegu alati elab kopra lheduses. Siiani olid mu suhted saarmaga piirdunud vaid pgusate hetkedega, mil vle loom plehku pistis, jttes kogenematu looduspiltniku end rohmakuses sdistama: jlle ks hea moment linud!

Kuid sel talvel vtsid saarmad mu lpuks omaks. Kindlasti oli abi ka minu tienenud oskusest hiilida ning eelkige looduses toimuvat nha ja eristada.

hel ilusal laupevamatkal osutas naine kega ja sosistas: Ne! Ja ma ngingi: kolm lustakat saarmast upitasid end jaugust vlja. Sedapuhku oli nende kurss meist eemale ning peagi kadusid nad silmist. Olin kindel, et kohtume veel.

Paari peva prast sattusin uuesti samasse kohta: toonane jauk oli kinni klmunud, asusin otsima uusi kohti, kus saarmad viksid veest vlja ronida, kalastada ning mrada. ige pea avastasin lesvoolu minnes koha, kus jgi oli sna pikalt lahti. Seal jeknaku taga silmasingi kolme tuttavat. Uurisin mbrust, otsides vimalust mrkamatult ligineda. Saarmad olid parajasti sukeldumas: julgesin liikuda ainult siis, kui kik kolm parajasti veel all olid.

Kkakil, statiivi ja kaamera taha varjudes judsin peagi pildistamiskaugusesse. Samas teadsin, et vga hid kaadreid vib saada veelgi lhemalt. Jlgisin nende toimetusi ning kuulatasin mbrust mistmaks, millised helid neis valvsust ja revust tekitavad. Samal ajal kui mina edasist tegevusplaani haudusin ja kambapilte tegin, ngitsesid saarmad veest toitu vist talvituvaid konni ning pistsid need kaldal nahka.

Istusin sedasi umbes tunnikese, mille jooksul sain selgeks, kes on kige osavam kalastaja (konnapdja), kellele meeldib teiste ptud ski endale npsata ning kes ei viitsi ldse pingutada. Kolm saarmast olid loomult tiesti erisugused. Kige suurem, ilmselt ka vanem, oli teistest tunduvalt osavam: peaaegu iga kahe-kolme sukeldumise jrel tusis ta pinnale, konn suus. Teised kaks olid hesuurused ilmselt siis suurema saarma pojad. Nemad ritasid ka ise saaki jahtida, kuid ainult hel neist nnetus see aeg-ajalt, teisel ei jnud muud le, kui emalt toitu manguda. Et ema tundus ise vga nljane ja pojakesele suurt ei jtnud, siis otsustas too saamatu hoopis magama heita. Vahetevahel tuli teine poeg magajat segama, proovides teda mngima innustada, kuid see ei vtnud vedu.

Fotograafile thendas see, et hiilida tuli ajal, mil ks loomadest oli kaldal. Lootsin sellele, et kehvema sgipdjana pole ta ehk ka eriti thelepanelik. Lhemale liikumiseks valisin momendi, mil mlemad pgimeistrid vette hppasid. Paari sammu jrel istusin jlle maha. Kui emasaarmas pea veest vlja pistis ja vlja hppas, mrkas ta alles puu taga olnud tombukest uues kohas kkitamas. Ngin ta uurivat-kahtlevat pilku. Arvasin juba, et kohe klab hoiatusmrguanne ning sellega see kohtumine lpeb. Nii see siiski ei linud, saarmas otsustas hoopis asja lhemalt uurida.

Ta sukeldus vette ning tusis pinnale tpselt minu istumispaiga juures, ikka nuhutades. Edasi liikus ta allavoolu. Et ka tuul oli sinnapoole, olin kindel, et ta saab lhna ninna. Vib-olla saigi, kuid nneks rahunes ning naasis poegade juurde. Etendus vis jtkuda. See oli vimas tunne: polnud vimalik, et saarmas inimese lhna ei tundud tuul oli tpselt tema peale. Toimus midagi mistetamatut: loom, kes tavaliselt inimest nhes vi lhna tundes meeleheitlikult punuma pistab, jtkas koos poegadega oma igapevaseid toimetusi.

Vahepeal nnestus mul veel mni meeter edasi nihkuda. Seadsin end korralikult sisse. Lhemale polnud mtet minna, sest see oleks vinud lpetada mu uute tuttavate smaaja. Kik oli juba niigi liiga hea.

Emal ning usinamal pojal said vist khud tis, nad trisid allavoolu minema. Tegin mned ujumiskaadrid ning jin ootama, mida siis unimts ette vtab. Olin sna kindel, et lheb kohe jrele. Ja mulle tundus imelik, et ema teda kaasa ei kutsunud: magav saarmapoiss oleks olnud kerge saak mnele suuremale kiskjale ...

Magaja soojendas ennast ennelunase pikese kes, keeras klge ja nohises. Natukese aja prast rkas siiski les. Minu llatuseks polnud ta sugugi hiritud asjaolust, et teised olid kadunud. Ta hakkas nd omakorda konni vee alt vlja tooma. Tegelikult nnestus see tal pris hsti: emaga vrreldes oli ta kll saamatum, aga teise noorsaarmaga vrdne. Miks ta kll enne nii vhe pingutas? Kas leidis, et emalt manguda on lihtsam? Vi ei tahtnud oma saaki teistega jagada? Sedasi arutledes pdsin tabada momenti, mil saarmas veest naasis ning ennast kuivaks raputas. Mne ebannestunud rituse jrel see mul nnestuski. Saarmas aga nihkus mulle jrjest lhemale, pakkudes uskumatut vaatepilti. Ma olin temast vaevalt viie-kuue meetri kaugusel.

Nd sain aimu konnasmistehnikast, teadsin, millised liigutused eelnevad vettehppele, millal saarmas veest naaseb, kuidas ta kitub siis, kui sukeldumisretk oli edukas, ja kuidas siis, kui see ebannestus. Aeg-ajalt viskas ndseks juba vga usin saarmas pilgu ka kilkk tegeva madala ja mmarguse tombu poole, kuid alati oli otsus kindel ohtu pole. Peagi sai aga temalgi kht tis, ning ta otsustas uurida, kuhu teised on linud. Igaks juhuks nuusutas ja uuris ta enne minekut veel le selle klpsiva knkakese. Midagi kahtlast kindlaks tegemata lasi ta end jel allvoolu kanda.

See kik tundus uskumatuna, lausa vimatuna. Lummatuna istusin maha ja avasin oma vileivakoti ... On selge, et selliseid kohtumisi ei kingi iga pev. Aga leiab ainult see, kes visalt otsib. Muidugi, nne peab ka olema.



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012