Juhtus midagi mõistetamatut: loom, kes tavaliselt inimest nähes või lõhna tundes meeleheitlikult punuma pistab, jätkas koos poegadega oma igapäevaseid toimetusi.

Talv on fantastiline aeg: värske lumi avab looduses liikujale saladusteraamatu, milles sisalduv teave on kohati nii mahukas ja tekst sedavõrd tihe, et ei suudagi kõike piisava kiirusega lugeda. Kui kevadepoole saabuvad veel päikeselised ilmad, siis on siht selge: tuleb minna vaatama, mis metsas ja jõe ääres teoksil.

Päev on küll lühike, kuid pakub pildistajale maalilist ja kontrastset valgust, mida näiteks suvel jagub kõigest tunnikeseks pärast päikese tõusu ja paariks tunniks enne loojangut. Sellise valgusega tunduvad kõige tavalisemadki asjad imelised.

Et saada hea kaader loomast, tuleb talle pugeda lausa külje alla. Väga ettevaatlikult, pildistatavat häirimata: muidu jäädvustad ehmatusest kange keha ja hirmul pilgu, pilt ei tule loomulik. Ent kõige väärtuslikumad on just loomulikud pildid häirimatust loomast, kes ei taju pildistaja lähedust. Selliste piltide tegemine on nauding omaette: sinu ja looma vahel pole mingit tõket, ohuallikana oled välistatud. Kui aga näed, et loomake on sind märganud, ent jätkab sellegipoolest oma igapäevaseid toimetusi, siis unustad rabamatkast väsinud jalad, raske statiivi ja muu fotovarustuse kandmisest valutavad käed, argimuredest rääkimata. Selliseid puhtaid ja ausaid tundeid ning momente käingi looduses otsimas. Jutustan loo ühest sellisest kohtumisest.

Mind on alati tõmmanud vee poole. Mitte merele, vaid ikka väiksemate metsa- ja rabajärvede ning tõtlevate jõgede-ojade juurde. Tänu kobraste tööle on vee äärde siginenud üha rohkem ja rohkem loomi. Teiste seas ka saarmas, kes peaaegu alati elab kopra läheduses. Siiani olid mu suhted saarmaga piirdunud vaid põgusate hetkedega, mil väle loom plehku pistis, jättes kogenematu looduspiltniku end rohmakuses süüdistama: jälle üks hea moment läinud!

Kuid sel talvel võtsid saarmad mu lõpuks omaks. Kindlasti oli abi ka minu täienenud oskusest hiilida ning eelkõige looduses toimuvat näha ja eristada.

Ühel ilusal laupäevamatkal osutas naine käega ja sosistas: „Näe“! Ja ma nägingi: kolm lustakat saarmast upitasid end jääaugust välja. Sedapuhku oli nende kurss meist eemale ning peagi kadusid nad silmist. Olin kindel, et kohtume veel.

Paari päeva pärast sattusin uuesti samasse kohta: toonane jääauk oli kinni külmunud, asusin otsima uusi kohti, kus saarmad võiksid veest välja ronida, kalastada ning mürada. Õige pea avastasin ülesvoolu minnes koha, kus jõgi oli üsna pikalt lahti. Seal jõekäänaku taga silmasingi kolme tuttavat. Uurisin ümbrust, otsides võimalust märkamatult ligineda. Saarmad olid parajasti sukeldumas: julgesin liikuda ainult siis, kui kõik kolm parajasti veel all olid.

Kükakil, statiivi ja kaamera taha varjudes jõudsin peagi pildistamiskaugusesse. Samas teadsin, et väga häid kaadreid võib saada veelgi lähemalt. Jälgisin nende toimetusi ning kuulatasin ümbrust mõistmaks, millised helid neis valvsust ja ärevust tekitavad. Samal ajal kui mina edasist tegevusplaani haudusin ja kambapilte tegin, õngitsesid saarmad veest toitu – vist talvituvaid konni – ning pistsid need kaldal nahka.

Istusin sedasi umbes tunnikese, mille jooksul sain selgeks, kes on kõige osavam kalastaja (konnapüüdja), kellele meeldib teiste püütud sööki endale näpsata ning kes ei viitsi üldse pingutada. Kolm saarmast olid loomult täiesti erisugused. Kõige suurem, ilmselt ka vanem, oli teistest tunduvalt osavam: peaaegu iga kahe-kolme sukeldumise järel tõusis ta pinnale, konn suus. Teised kaks olid ühesuurused – ilmselt siis suurema saarma pojad. Nemad üritasid ka ise saaki jahtida, kuid ainult ühel neist õnnetus see aeg-ajalt, teisel ei jäänud muud üle, kui emalt toitu manguda. Et ema tundus ise väga näljane ja pojakesele suurt ei jätnud, siis otsustas too saamatu hoopis magama heita. Vahetevahel tuli teine poeg magajat segama, proovides teda mängima innustada, kuid see ei võtnud vedu.

Fotograafile tähendas see, et hiilida tuli ajal, mil üks loomadest oli kaldal. Lootsin sellele, et kehvema söögipüüdjana pole ta ehk ka eriti tähelepanelik. Lähemale liikumiseks valisin momendi, mil mõlemad püügimeistrid vette hüppasid. Paari sammu järel istusin jälle maha. Kui emasaarmas pea veest välja pistis ja välja hüppas, märkas ta alles puu taga olnud tombukest uues kohas kükitamas. Nägin ta uurivat-kahtlevat pilku. Arvasin juba, et kohe kõlab hoiatusmärguanne ning sellega see kohtumine lõpeb. Nii see siiski ei läinud, saarmas otsustas hoopis asja lähemalt uurida.

Ta sukeldus vette ning tõusis pinnale täpselt minu istumispaiga juures, ikka nuhutades. Edasi liikus ta allavoolu. Et ka tuul oli sinnapoole, olin kindel, et ta saab lõhna ninna. Võib-olla saigi, kuid õnneks rahunes ning naasis poegade juurde. Etendus võis jätkuda. See oli võimas tunne: polnud võimalik, et saarmas inimese lõhna ei tundud – tuul oli täpselt tema peale. Toimus midagi mõistetamatut: loom, kes tavaliselt inimest nähes või lõhna tundes meeleheitlikult punuma pistab, jätkas koos poegadega oma igapäevaseid toimetusi.

Vahepeal õnnestus mul veel mõni meeter edasi nihkuda. Seadsin end korralikult sisse. Lähemale polnud mõtet minna, sest see oleks võinud lõpetada mu uute tuttavate söömaaja. Kõik oli juba niigi liiga hea.

Emal ning usinamal pojal said vist kõhud täis, nad tüürisid allavoolu minema. Tegin mõned ujumiskaadrid ning jäin ootama, mida siis unimüts ette võtab. Olin üsna kindel, et läheb kohe järele. Ja mulle tundus imelik, et ema teda kaasa ei kutsunud: magav saarmapoiss oleks olnud kerge saak mõnele suuremale kiskjale ...

Magaja soojendas ennast ennelõunase päikese käes, keeras külge ja nohises. Natukese aja pärast ärkas siiski üles. Minu üllatuseks polnud ta sugugi häiritud asjaolust, et teised olid kadunud. Ta hakkas nüüd omakorda konni vee alt välja tooma. Tegelikult õnnestus see tal päris hästi: emaga võrreldes oli ta küll saamatum, aga teise noorsaarmaga võrdne. Miks ta küll enne nii vähe pingutas? Kas leidis, et emalt manguda on lihtsam? Või ei tahtnud oma saaki teistega jagada? Sedasi arutledes püüdsin tabada momenti, mil saarmas veest naasis ning ennast kuivaks raputas. Mõne ebaõnnestunud ürituse järel see mul õnnestuski. Saarmas aga nihkus mulle järjest lähemale, pakkudes uskumatut vaatepilti. Ma olin temast vaevalt viie-kuue meetri kaugusel.

Nüüd sain aimu konnasöömistehnikast, teadsin, millised liigutused eelnevad vettehüppele, millal saarmas veest naaseb, kuidas ta käitub siis, kui sukeldumisretk oli edukas, ja kuidas siis, kui see ebaõnnestus. Aeg-ajalt viskas nüüdseks juba väga usin saarmas pilgu ka „kilkk“ tegeva madala ja ümmarguse tombu poole, kuid alati oli otsus kindel – ohtu pole. Peagi sai aga temalgi kõht täis, ning ta otsustas uurida, kuhu teised on läinud. Igaks juhuks nuusutas ja uuris ta enne minekut veel üle selle klõpsiva “künkakese”. Midagi kahtlast kindlaks tegemata lasi ta end jõel allvoolu kanda.

See kõik tundus uskumatuna, lausa võimatuna. Lummatuna istusin maha ja avasin oma võileivakoti ... On selge, et selliseid kohtumisi ei kingi iga päev. Aga leiab ainult see, kes visalt otsib. Muidugi, õnne peab ka olema.