Eesti Looduse fotov�istlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lugeja ksib EL 2005/10
Kas veeitsengut tuleb ette ka troopikas?

Sinivetikate himkonda kuulub ligi 2000 liiki. Mni liik phjustab massilise paljunemise korral vee itsemist, nagu sellel suvel Eestis. Ma ei ole aga vastust saanud ksimusele, miks pole neid probleeme troopikas. Mis tegur seal sinivetikate arvukust vaos hoiab? Kas need konkreetsed, meil vee itsemist phjustavad liigid ei kannata vga sooja vett vi on seal midagi loomset, kes need sinivetikad lihtsalt ra sb?

Vastab vetikateadlane Erich Kukk
Kel juhtub keprast olema piibel, soovitan lugeda Teise Moosese raamatu kuuendast peatkist osa Vesi muutub vereks (Piibel 1989: 64, 14.24.). See on tenoliselt ks vanimaid meie ajani silinud kirjalikke lesthendusi veeitsengu kohta ldse ja ksiti troopika kohta, sest seal rgitakse Niiluse veest.

Veeitseng on olnud seotud ja (kahjuks) ka kestab koos tsivilisatsiooniga. Mida enam kaugeneb inimene loodusest, seda hoolimatumaks ta muutub keskkonna suhtes, tagajrg ongi paratamatud katastroofid.

Troopikamaades on vee temperatuur vetikate arenguks aasta ringi piisavalt krge ja sinivetikatele (kui soovite, tsanobakteritele) kui valdavalt soojalembeste organismide rhmale see olulist eelist ei anna. Eluks krgematel temperatuuridel kohastunud vetikaid on sealsetes veekogudes paljudest himkondadest. Taimegeograafias ja planktoloogias on kasutusel isegi miste troopiline element. Veeitsengu korral sealsetes vetes on vrdvrseid osalisi (liigiti) vhemalt poole tosina kuni tosina jagu. Vetikate vohamisele seavad troopikas peamise piiri vees lahustunud mineraalsed toitained biogeenid ning valgus. Kib halastamatu konkurents, mis ei tipne kunagi ainult he liigi valitsemisega.

Meie laiustes on asi veidi teine. Veekogud soojenevad sinivetikatele vohamiseks sobiva temperatuurini vaid rikeseks ajaks. le saja liigi (senini tuntud paarist tuhandest) on vimelised lhikese aja vltel plahvatuslikult paljunema. itsengut phjustavaid liike vib meil olla veekogus kll mitu, kuid enamasti on peaasjaline vaid ks. he liigi valdavusega kooslused on aga looduse toiduahelas vga tundlikud keskkonna iga muutuse suhtes: lpeb toit (biogeenid), halvenevad valgusolud vi langeb temperatuur ja ongi kik lbi. Kui kedagi thjale kohale asumas pole, on vesi ndala prast jlle klaar ja lbipaistev.

Vaikses vees ei kniks vetikate vga intensiivne elutegevus pindmise vetikakaane all kuigi sgavale: tihedalt koos olevad vetikakolooniad ja -rakud hakkavad peagi lagunema. Ent lainetus segab itsengus olevat vett kllalt sgavalt ning pinnakihi soodsamatesse valgusoludesse tstavad sinivetikad end ka ise gaasivakuoolide abil. Ammu on teada, et ujulehtedega taimede ning roostiku all on meie vetes tpilisi planktereid (vees hljuvaid organisme) palju hredamalt kui avavees. Ka temperatuur vib olla siin veidi madalam, kui just tuul ja lainetus oma parandusi tegema ei hakka.

Kui veeitsengule jrgneb meie laiustel mni tund kuni mni pev vaikset aega, vib veepinnale tekkida kuni 30 (!) cm paksune sldikiht, mis pealt muutub tiesti nahkjaks. Aastakmneid tagasi hel septembrikuisel nupidamisel lks vetikauurija murdmaasuuskadel (!) Kiievi veehoidlale likamaks sealt ht kuupdetsimeetri suurust tkki. Veekogu kallastel olid eelmistest tuulistest pevadest rannal kuni meetri krgused vikalt haisvad lagunevate sinivetikate vallid. Pris troopikast ei olegi andmeid niisuguste tagajrgedega itsengu kohta, kll on selliseid ette tulnud lhistroopikas.

hele omaprasele nhtusele tahaks siiski veel viidata. Aastakmneid tagasi kirjutasin hes artiklis [1], et mitu veeitsengut phjustavat sinivetikaperekondade (Rhaphidiopsis, Cylindrospermopsis (=Anabaenopsis) jt.) liiki laiendavad oma levilat mduka kliima piirkondadesse. Nd, ligi pool sajandit hiljem vib elda, et tookordsel vitel on kuhjaga testusi kogu Euroopast (kaasa arvatud meie naabermaad Rootsi ning Soome), Ameerikast ja Aasia mduka kliimaga piirkondadest. Nad saabuvad vrastesse vetesse vga mitmel viisil, titmaks veel mnd thja konii.

Enam ei saa elda, et nneks pole see ebameeldivus meid veel puudutanud. Eesti mereinstituudi ttajate suulistel andmetel on esimesi klalisi senini oma levikult troopiliseks vi subtroopiliseks peetud perekonnast Cylindrospermopsis (=Anabaenopsis) leitud ka meie aladelt. Rohi selle vastu on vaid ks: rgem reostagem oma veekogusid! Kui ikka biogeene vees napib, mrab veekogu taimse planktoni produktiivsuse miinimumis olev komponent. Seda Justus Liebigi reeglit tuntakse juba 165 aastat, kuid ikka kipub see inimlikust laiskusest vi heaolu tuhinas ununema.


1. Кукк Эрих 1965. О распространений синезелёных водорослей, вызывающих цветение воды. Экология и физиология синезелёных водорослей. Москва: 412.



Meelis Helm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012