Eesti mitmekesist maastikku ilmestavad paljud järvesilmad. Geoloogilises mõistes on meie järved aga vaid ajutised loodusobjektid, mis sünnivad, elavad ja lõpuks kaovad. Põhja-Euroopa väikejärved on tekkinud ligikaudu 10 000 aastat tagasi, kui liustik taandus ning jättis sobiva reljeefi järvenõgude tekkeks. Mitmed Eesti tolleaegsed järved on juba kadunud või muutunud soodeks.

Järvede arengulugu on uuritud mitmesuguste meetodite abil. Oluline osa on järvesetetel, mis võivad säilitada informatsiooni veekogus valitsenud tingimuste kohta. Meie alade varaseimad järvesetted – liivad ja savid – pärinevad hilisjääajast. Järgnenud pärastjääaegsel niiskel ja jahedal perioodil settis hele savikas järvelubi. Kui kliima taas soojenes, moodustus veekogude põhjas tumepruun orgaanikarikas sete – jütja. Edasine järvede areng kulges kinnikasvamise poole: veekogud soostusid.

Mõnikord võib setetest leida nii taimede kui ka loomade jäänuseid. Kvaternaari ajastu (ligikaudu viimased 1,8 miljonit aastat) fossiile võiks nimetada subfossiilideks, kuna nad pole kivistunud nagu „päris” fossiilid. Enamik neist liikidest elab veel tänapäevalgi. Teades nende loomade või taimede keskkonnaeelistusi, saab taastada mineviku sündmusi.

Eesti paleolimnoloogilistes uuringutes on edukalt kasutatud ränivetikaid ja õietolmu. Ränivetikad ehk diatomeed on head veetaseme ja soolsuse muutuse, samuti vee kvaliteedi ja toitelisuse indikaatorid. Õietolm näitab aga taimestiku arengulugu. Karpvähilisi on Eestis järve- ja kliimauuringutes seni veel vähe kasutatud [7].

Mis või kes on karpvähilised ehk ostrakoodid? Paraku on karpvähiliste loomarühma Eestis vähe uuritud. Tegemist on 0,5–2 mm suuruste lülijalgsete loomakestega, kes on levinud kõikvõimalikes veekogudes: nii soolases kui ka magevees, nii rannalähedases kui ka sügavamas osas. Samuti võivad nad asustada ajutisi väikseid veekogusid, näiteks lompe ja tiike, elades üle ka nende kuivamise. Ühest veekogust teise võivad nad levida tuule, kalade ja veelindude abil või vooluveega.

Karpvähilise keha katab kaltsiitne, kahest poolmest koosnev koda (joonis 1), mis võib olla kas pruun, rohekas, oranþikas või läbipaistev. Koja katteks on elusatel loomadel kitiinne kutiikula, ent see laguneb kiiresti pärast looma surma. Emaslooma koda mahutab ära ka munad ja varases arengujärgus järglased. Koda avavad ja sulgevad kehaga risti paiknevad lihased ning siseküljele moodustuvad kinnituskohta reljeefsed lihasjäljendid. Mõnel liigil talitlevad koja poolmeid läbivatest poorikanalitest välja ulatuvad karvakesed keskkonnasensoritena.

Eluviisilt on karpvähilised väga mitmekesised. Mõned ujuvad veekihis vabalt ringi, teised ronivad veetaimestikul, kolmandad roomavad põhjasetetel või koguni kaevuvad sinna. Ostrakoodide kojad erinevad liigiti suuresti (joonis 2): need on keerukad joonte, vagude ja kühmukeste kogumid. Kaltsiitse välisskeleti enese paksus võib reeta liigi eluviisi. Õhukese ja sileda kojaga liigid ujuvad enamasti vabalt vees. Põhjasetetesse kaevuvate liikide karbid on seevastu paksemad ja lühemad, tihti keeruka struktuuriga. Siledam koda on iseloomulik eeskätt magevees elavatele karpvähilistele.

Karpvähilised toituvad peamiselt lagunenud organismide jäänustest, vetikatest või teistest väiksematest organismidest. Ise on nad toiduks kaladele, kahepaiksetele ja veelindudele. Toiduahelas ei ole neil väga tähtsat rolli, mis võib olla tingitud kaltsiitsest kojast. Seetõttu ei paku nad põhjaelustikust toituvatele loomadele eriti suurt huvi. Eesti rannikuveest on leitud karpvähiliste 12 merelist ja 7 riimveelist liiki ning magevees on neid määratud 73 liiki [4].

Karpvähiliste fossiilide leiud järvesetetes. Maailmas on karpvähiliste subfossiilide abil uuritud paljusid veekogusid. Kvaternaari setetest leitud fossiilid on muutunud eriti oluliseks viimastel aastakümnetel, sest nad on paleolimnoloogilistes uuringutes väga kasulikud. Karpvähiliste arvukust ja liigilist koosseisu kontrollivad eri keskkonnafaktorid: temperatuur, hapniku sisaldus veekogus, soolsus, veetase, veekogu suurus ja püsivus. Samuti ei ole neile ükskõik, kas tegu on seisu- või vooluveekoguga. On teada näiteid ka inimtegevuse mõju kohta nende kooslusele.

Järvede arenguloo uurijale on nad väga tähtis fossiilne rühm. Seda mitmel põhjusel: näiteks hea kaltsiitse koja säilivus setetes ja subfossiilide rohkus. Tihti on karpvähilised järvedes valdavad bentilised selgrootud; nad kestuvad enamasti üheksa korda enne täiskasvanuks saamist. Seega annavad nad kogu elutsükli vältel fossiile ning neid on võrdlemisi kerge määrata. Oluliseks võib pidada tõika, et fossiilide leiud ulatuvad kaugele Paleosoikumi aegkonda.

Rekonstrueerides veekogu minevikku karpvähiliste andmestiku põhjal, tuleb arvestada probleemidega. Järsunõlvalistes järvedes ei püsi setted alati paigal. Karpvähilise koda käitub nagu liivatera: liikudes järsust nõlvast alla, võib ta muuta algset asupaika.

Ostrakoodid võivad peituda eri tüüpi setetes, kus säilivad kas terved kojad, ainult kojapoolmed või nende fragmendid. Palju oleneb setteoludest ning liigi iseärasustest. Näiteks võib liiga suur voolukiirus lõhkuda kodasid. Eriti rikas on karpvähiliste fossiilide poolest järvelubi. Kui settimine on olnud kiire, võivad kojad säilida ka peenes liivas või savis. Kojapoolmeid koos hoidvad nõrgad sidemed katkevad varsti pärast looma surma ning karp laguneb. Kaltsiitse välisskeleti tõttu säilivad karpvähiliste fossiilid halvasti ennekõike happelise veega veekogudes, kus mikroskoopilised kojad lahustuvad jälgi jätmata. Seetõttu ei ole võimalik leida nende fossiilseid jäänuseid ei turbast ega jütjast.

Pikkjärve hilis- ja pärastjääaegne areng. Vooremaal tehtud uuring võiks olla hea näide, kuidas täpsustada karpvähiliste andmete põhjal järve arengulugu. Vaatluse alla võeti Kaarepere Pikkjärv (joonis 3), mis asub järsunõlvaliste Kassinurme ja Nava voorte vahel. Järv on üsna vähe kinni kasvanud, tema pindala on 58,5 ha ja keskmine sügavus 2,3 m [8]. Oletatavasti võis järve sügavus Vara-Holotseenis ulatuda ligikaudu 10 meetrini [5].

Hilisjääaeg, umbes 13 000–10 000 aastat tagasi, tähistab Eestis liustiku taandumise aega, mida iseloomustas jahedam kliima. Klimatostratigraafiliselt on see jaotatud Alam-, Kesk- ja Ülem-Dryaseks, mille vahele jäävad soojemad B¸llingi ja Aller¸di perioodid. Eestis on levinud Kesk-Dryase, Aller¸di ja Ülem-Dryase setted. Iseloomulikud on aleuriidid, savid ja liivad. Pärastjääaeg on Eestis vanuseliselt jaotatud Vara- (10 000–7800 aastat tagasi), Kesk- (7800–2800 aastat tagasi) ning Hilis-Holotseeniks (viimased 2800 aastat) [9].

Uuritud Pikkjärve läbilõikes leiti karpvähilisi selle alumisest osast – aleuriitsest settest (joonis 4). Domineeriv liik on seal Cytherissa lacustris, kes eelistab magedaveelist, stabiilselt jahedaga veega oligotroofset ja hapnikurikast keskkonda ning asustab peamiselt kaugemat ja sügavamat kaldaosa [6]. Leidub ka Leucocythere mirabilis´t, kelle keskkonnaeelistused on sarnased Cytherissa lacustris´e omadega. See liik ei talu samuti ülemäära toitelist veekogu. C. lacustris´e leidumine viitab suurele hapnikusisaldusele veekogu põhjakihtides ka suveajal. Järve põhjas võis olla ka väike fosforisisaldus ning vee pinnakihtides vähe fütoplanktonit.

Nooremates hilisjääaja setetes on valdav orgaanikarikas aleuriit. Sedamööda muutub ka karpvähiliste koosseis: L. mirabilis kaob ja C. lacustris´e arvukus väheneb, lisanduvad sellised liigid, mis eelistavad madalat taimestikuga kaldapiirkonda (näiteks Cyclocupris ovum, Cypridopsis vidua, Candona candida, Limnocythere inopinata). Seda üleminekut võiks pidada hilisjääaja Kesk-Dryase ja Aller¸di piiri asendiks. Vanemate setete fauna peegeldab jahedamat perioodi. Kui kliima soojenes, paranesid taimede kasvuolud ja laienes taimestikulembeste liikide levik. Aller¸di ja Ülem-Dryase piiriks võiks uuritud läbilõikes pidada orgaanikarikka aleuriidi settimise algust. C. lacustris´e kadumist Aller¸di ja Holotseeni vahel on täheldatud ka mujal Euroopas [1].

Holotseeni järvelubja kihindis on karpvähiliste fauna kõige mitmekesisem. Taas tuleb ette liike, mida võib leida vanematest kihtidest (arvatav Aller¸d). Lisandunud on uusi liike, mis eelistavad madalaid seisuveekogusid ning on taimestikulembesed (näiteks Potamocypris variegata). Domineeriv liik on L. inopinata. Tema leidumine viitab seisuveekogule, kus on suur detriidisisaldus ja põhjas pehme muda. Nagu mainitud, pole turbast võimalik leida ostrakoodide fossiile. See aga ei pruugi tähendada, et tol perioodil ei elanud kinnikasvavas veekogus karpvähilisi.

Need tillukesed selgrootud on ütlemata põnevad loomad. Kui keegi soovib neid oma silmaga näha, siis tuleks oodata kevade soojenenud ilmu, minna kuskile järve või lombi äärde ja keerutada natuke põhjamuda üles. Koguge muda purki või pudelisse ning otsige üles kiiresti liikuvad täpikesed. Et neid paremini näha, on vaja mikroskoopi.

1. Carbonel, Pierre et al. 1988. Paleoecology of Limnic Ostracodes: a Review of Some Major Topics. – Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology 62: 413–461.

2. Järvekülg, Arvi 1959. Andmeid Eesti magevete karpvähiliste (OSTRACODA) fauna kohta. – ENSV TA Toimetised. Bioloogia seeria 8 (1): 3–14.

3. Järvekülg, Arvi 1961. Eesti temporaarsete veekogude karpvähiliste (OSTRACODA) fauna. – Hüdrobioloogilised uurimused II: 194–234.

4. Järvekülg, Arvi 1995. Veeselgrootud. – Raukas, Anto (toim.). Eesti. Loodus Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 441–452.

5. Kärson, Jaak 1981. Järvesetete lasumusest, koostisest ja kujunemisest Saadjärve voorestiku järvedes. Diplomitöö. Tartu Ülikool, Tartu.

6. Meisch, Claude 2000. Freshwater Ostracoda of Western and Central Europe. Süßwasserfauna von Mitteleuropa 8/3. Spectrum Akademischer Verlag GmbH, Berlin.

7. Niinemets, Eve 1999. Ostracods. – Miidel, Aavo; Raukas, Anto (eds.). Lake Peipsi. Geology: 148. Institute of Geology at Tallinn Technical University, Tallinn.

8. Pirrus, Reet 1983. Eesti NSV tähtsamate looduskaitsealade pinnakatte ehitus ja kujunemine. Vooremaa maastikukaitseala järvesetete geoloogia ja järvede areng. ENSV TA Geoloogia Instituut, Tallinn.

9. Raukas, Anto 1995. Pinnakate. – Raukas, Anto (toim.). Eesti. Loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 92–118.