Draakoniteks kutsuvad paljud võrokesed ja setod täiskasvanud harivesilikku, lombilotiks on nimetatud mudakonna hiidkullest. Uurime, kuidas läheb neil loomakestel Haanja looduspargis.

Eesti kahepaikseid on aastakümnete jooksul uuritud üsna lünklikult. Sestap on abiks rahvusvahelised uurijate seminarlaagrid, mis viimastel aastatel on saanud toredaks traditsiooniks. Ka osavõtjate ring on iga aastaga laienenud. Laagrites tehtud välitööd on tublisti täiendanud andmeid meie kahepaiksete leviku kohta. Paraku saab järjest selgemaks, et suure osa meie konnaliikide olukord pole sugugi kiita.

Seekordne, juba kuues laager korraldati mullu 11.–18. juunil Haanjas ja Matsalus. Osavõtjaid oli peale Eesti Suurbritanniast, Hollandist, Taanist, Soomest, Valgevenest, Ukrainast, Prantsusmaalt. Laagri esimesel poolel keskenduti Lõuna-Eestis ohustatud kahepaiksetele, peamiselt harivesilikule ning mudakonnale, kes meie oludes asustavad tihti sarnaseid veekogusid. Laagri lõpupoolel tegeldi Lääne-Eestis juba tavapäraselt kõrega, peamiselt tema kulleste taasasustamisega.

Varjatud eluviisiga inimkaaslejad. Harivesilik kuulub EL loodusdirektiivi II ja IV lisasse, mudakonn IV lisasse. Meil kuuluvad mõlemad II kaitsekategooria liikide hulka. Mõlemad liigid on levinud põhiliselt Lõuna-Eestis, harivesilikku võib leida veel üksikutest kohtadest Järva- ja Virumaal. Ka mudakonna kõige põhjapoolsem leiukoht Eesti piires asub Pandivere kõrgustikul – Mõdrikul. Nad on üsnagi varjatud eluviisiga loomad: täiskasvanud mudakonn veedab suure osa ajast pinnasesse kaevunult; ka harivesilikku leiab varjepaikadest eelkõige see, kes tunneb üsna hästi selle loomakese eluviise. Nii mudakonn kui ka harivesilik sigivad põhiliselt inimese loodud veekogudes – tiikides –, harvem kobraste üleujutusaladel, karstijärvikutes või toitainevaestes selgeveelistes järvekestes.

Haanja looduspargis inventeeriti seekordse seminarlaagri jooksul kokku 416 tiiki, millest 194 olid kaladega ning 50 kinni kasvamas.

Mõlema kõnesoleva liigi leiukohad olid looduspargi piires üsna ühtlaselt jaotunud, kuid uuringute statistilise kokkuvõtte teinud Merike Linnamäe andmetel elas harivesilik 93 ja mudakonn kõigest 8 tiigis. Mis võib olla selle põhjus?

Kahepaiksed veedavad oma elu osalt maismaal, osalt vees: peale kudemisveekogude vajavad nad toitumis- ja talvituspaiku. Kõik need peavad olema lähestikku. Inventuuril keskenduti peamiselt kudemisveekogudele: suur osa üle vaadatud veekogudest oli asustatud kaladega (peamiselt kogrega), eutrofeerunud ja/või kinni kasvamas.

Tiigid ja muud väikeveekogud on olnud olulised maastikuelemendid aastasadu, pakkudes elu- ja sigimispaika kahepaiksetele ning paljudele teistele loomarühmadele (kalad, selgrootud). Praegusel ajal on tiikide arv ja nende füüsikalised ning bioloogilised parameetrid suures osas muutunud. Mahajäetud ja kasutamata tiigid kasvavad kinni, uued hiljuti rajatud tiigid aga ei pruugi olla konnade-vesilike eluks sobivad, seda mitmel põhjusel.

Harivesilik vajab veekogus nii vaba vett kui ka taimestikku. Talle sobivad mitmekesised tiigid, mis on päikesele piisavalt avatud: see on vajalik vastsete arenguks. Umbes samasugused nõudmised sigimisveekogule on ka mudakonnal.

Kahepaiksed ja kalad. Kui majapidamise juures asuvasse tiiki asustatakse kalad, muutub selle tagajärjel kogu tiigi elustik: paljud kalaliigid söövad kahepaiksete vastseid ja mune ning kaladega tiigis kaob zoo- ja fütoplanktoni tasakaal. Kalade olemasolu kiirendab ka veekogu eutrofeerumist, mille tagajärjel kaovad vesilikele munemiseks sobivad õrnade lehtedega taimed, vesi muutub häguseks, halvenevad kulleste toitumisolud.

Kalade negatiivset mõju harivesilikule on tõestanud mitmed uurimused [1, 2],

rootslaste tehtud mudakonna sigimisveekogude analüüs [3] on veenvalt näidanud kalade negatiivset mõju selle konnaliigi sigimisedukusele.

On teada, et kalad veekogus mõjutavad kahepaiksete neurokeemilisi mehhanisme ning suurendavad kulleste stressi: näiteks mitme vesilikuliigi vastsed kooruvad röövkalade juuresolekul väiksemate ja vähem arenenutena [4]. Harivesiliku ning mudakonna vastsed on eriti ohustatud ka seetõttu, et nad toituvad veekogu avatud osades, kus on vähe varjevõimalusi.

Looduslikus veekogus suudavad kahepaiksed elada koos kaladega: väga väikesi kalamaime suudavad täiskasvanud harivesilikud süüa ning seeläbi elupaigas tasakaalu hoida. Kuid tiiki asustatud täiskasvanud kaladest nende jõud üle ei käi [1]. Nii tekitabki inimene loodusliku tasakaalu nihke, mis võib tingida kahepaiksete populatsioonide kiire hääbumise.

Mida teha? Järelemõeldult tegutsedes on võimalik looduslikku mitmekesisust hoida, sestap ongi alates 2001. aastast Eestis taastatud sigimisveekogusid nii mudakonnale kui ka harivesilikule. Projekti “Harivesiliku kaitse Ida-Baltikumis” ellu viies taastatakse ja rajatakse kokku 200 kudemisveekogu. Paneme inimestele südamele, et maakodu aeda planeerides mõeldaks ka kahepaiksete peale: tiigi kaldaid võsast puhastades ja tiiki kalavabana hoides saab iga veesilma omanik kaasa aidata nii harivesiliku kui ka mudakonna säilimisele Eestis.

1. Kinne, Otto 2004. Successful re-introduction of the newts Triturus cristatus and T. vulgaris. – Endangered Species Research 4: 1–16.

2. Kyek, Martin et al. 2005. Goldfische – ein Problem in heimischen Gewässern. – ÖGH- Aktuell. Mitt. der Österreichischen Gesellschaft für Herpetologie 14: 9–10.

3. Nyström, Per et al. 2002. The decline spadefoot toad Pelobates fuscus: calling site choice and conservation. – Ecography 25: 488–498.

4. Orizaola, German.; Brana, Florentino 2004. Hatching responses of four newt species to predatory fish cemical clues. – Ann. Zool. Fennici 41: 635–645.

5. Rannap, Riinu 2004. Harivesilik. – Eesti Loodus 55 (7): 26–27.