>“Arno läheb pajust mööda ja vahib mõttes määratu puu latva. See on tema sõber. Nüüd varsti paneb ta vana sõber enese piduehtesse ja kõigutab siis uhkelt oma oksi. Vaiksel suveööl aga jutustavad lehekesed tasase sahinaga muinasjuttu, kuidas ükskord …” (Oskar Luts “Kevade”)

Kui sul ei ole oma suurt pajupuud, kelle all kallist inimest oodata, siis pajupilli oled kunagi ikka proovinud. Või vähemalt kuulnud või lugenud sellest võlupillist, mida lapsed vanasti kevaditi puhusid. Et pilli saada, tuli hoolega parajat aega passida: oli vaja leida õigel ajal see õige paju, kel koor lahti löönud.

Aga ammu enne seda, veel lumisest pajust, sai urvaoksi tuppa tuua. Seda tehakse ka tänapäeval: kui mitte muidu, siis lihavõttepühadeks ometi.

Niisiis on tänavuse aasta puu ikka natuke tuttav küll, aga omaaegse karjapoisiga me tema tundmises vist siiski võistelda ei saaks. Karjapoiss eristas puna- ja rohekakoorelisi, varem ja hiljem õitsevaid pajupõõsaid, neid, kelle oksast oli lootust pajupilli saada, nendest, kes seda kunagi ei võimaldanud. Küllap oskas leida korvipaju ja arvas pajude sekka ka tiigi ääres kasvava hiigelsuure hõberemmelga ning metsa “hundi” – raagremmelga, teadmata seejuures ühegi oma tuttava liiginimetust.

Kui aus olla, siis liiginimetust ei oska igale meil kasvavale pajupõõsale panna isegi kõik botaanikud. Sest isaspajude õietolm juhtub vahel idanema ka hoopis teist liiki emaspajul, ja nõnda nad sassi lähevadki. Ülle Reier üritab selle ajakirjanumbri kaaneloos kõike pajusse puutuvat pisut selgitada.

Soode ümber valitseb meil samuti paras segadus. Ja siin, peab tunnistama, algavad arusaamatused lausa teatmeteostest ja kooliõpikutest, kus kuulutatakse: üle viiendiku Eestimaast on soode all. Ei ole! See 22,3%, millest räägivad põhjaliku inventuuri teinud geoloogid, on maa, mida õhema või paksema kihina katab turvas. K u n a g i on kõigil neil aladel tõepoolest valitsenud soo. Aga nüüdseks oleme kaugelt üle poole toonastest soodest kuivendanud: nende asemel laiuvad kõdusoometsad, põllu- ja heinamaad, kasutusel olevad ja maha jäetud turbaväljad. Paljugi neist, eeskätt põllumaadest, on osutunud inimlikuks eksimuseks ning nüüd hüljatuna võssa kadumas.

Kuivendatud maadel ei edene enam turbasammal, järelikult ei ladestu ka turvas. Vastupidi: kunagi ladestunud turvas laguneb ja haihtub õhku. Mis sood need siis on? Raimo Pajula püüab arusaamatusi klaarida (lk. 14): põhjalikumad inventuurid on veel ees, aga esialgsetel andmetel võib öelda, et looduslikud, elusad sood, millega võiksime häbenemata suurt Euroopat peibutada, katavad tänapäeval ehk 6% Eesti pindalast. Ja meie mure on, et see protsent veelgi ei väheneks.