Eesti Looduse fotov�istlus
2006/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/2
Teistmoodi talv

Talvel tundub mets omajagu thi ja vaikne. Suvest tuttavas kasesalus on teistmoodi lhnad ning hoopis teine nhtavus. Puudel pole lehti ega lehelinde, nagu ka teisi olevusi, kes suvepeva nii vrvikirevaks ning huvitavaks tegid. Siis oli igal pool midagi teoksil: bik laksutas, metsvint kuulutas klaval hlel, et just siin on tema valdusala, rhn tagus puukoore vahelt lastele raskeid. Aga nd? Ainult mu enda talvesaabaste kriuksumine. Kas talv ongi nii igav?

Tuttavas kasesalus vib ainult aeg-ajalt kuulda eemal tegutsevate sootihaste hlitsusi, mni ksik rasvatihane nende seas. Kui kauemaks jda, siis vib kohata ka metsatukka kiiruga lbi kammivaid sabatihaste parvi. Ent see kik on mduv: linnud peatuvad vaid hetkeks, et siis kohe edasi rutata. Neil pole psi, nlg sunnib tugevalt takka. Seetttu ei saa talvises metsas rahulikult linde jlgida, nende lustakust nautida.

ks vljaps on sveneda nd linnuraamatutesse ning meenutada eelmisel hooajal saadud kogemusi. Kuid ainult selle toel uude kevadesse ei jua: linnunlg tuleb peale ning jaks lpeb otsa.

Teine vimalus on panna kuhugi metsaserva vi vimaluse korral lausa oma koduaeda lindudele talvine toidulaud ning hoida see pidevalt kaetuna: linnud harjuvad seal peagi kima. Mida klmemaks lhevad ilmad, seda vajalikumaks muutub vikestele vrvulistele lisatoit. Nad vivad sinu pandud toidust isegi niivrd sltuvaks saada, et jttes pikemal klmaperioodil toidu lisamata, vid mrata oma hoolealused hukule. Niisiis: kord alustanud, pead jtkama toitmist kuni soojade kevadilmadeni, mil lindudele avaneb piisavalt rikkalik toidulaud looduses.


Toidulaud kui nitelava. Kui paik on sissesdetud, saab hakata kustutama oma linnunlga. Tegevus talvise sdakoha juures erineb sootuks suvistest toimetustest, kui esiplaanil on ikka jrglased ning nende toitmine. Talvisel toidulaual on igaks isiksus ning seisab ainuksi enda eest. Seeprast vib ette tulla pris innukaid tagaajamisi ning ksteise lekavaldamisi.

Toidulaua avastajad ning kige tavalisemad kostilised on kindlasti kiksugu tihased: rasvatihased, sootihased, sinitihased. Nole vivad anda ka varblased ja musttihased. Nad kik ilmuvad kohale juba ainult pevalilleseemnete peale, kuid on ka vga rasvamaiad. Kui peale seemnete hoida pidevalt saadaval paar kobedat pekitkki, siis vib seltskond suureneda.

Tihaste kisa tuleb peagi uudistama suur-kirjurhn, kes, leides tliunaks oleva mnusa suutie rasva, selle koha omaks vtab. Nd hakkab temagi siin kima jrjepidevalt. Eksootilisemate klalistena vib veel nha rohevinte, leevikesi ja isegi hallpearhni. Mnel ilusal talvepeval tuleb pidusgiga pillerkaaritajaid vaatama ka talvituv raudkull, kes hea nne korral endalegi magusa, paraku juba sooja suutie nutab.

Kiki toimetusi vib jlgida eemalt. Enamikul juhtudel lihtsalt vaikselt toolil istudes. Ei pea isegi varjet kasutama. Kui tekib soov jlgida tegutsemist lhemalt, siis tuleks ennast ikkagi peita: talvel piisab, kui heita valge lina le pea. Thusaid suutisi alla kugistades ei pane keegi rahulikult kkitavat valget, justkui lumega kaetud tompu thele.


Tutiline parv puu otsas. Tegelikult annab talv meeldiva vimaluse vaadelda ka selliseid linde, keda suvel ldse meie mail ei ne. Need on phja poolt prit turistid, kes siia oma puhkust veetma tulevad. Tulevad maiustama meie pihlakatega, siinsetele jgedele toidupoolist hankima ja meie vljadele suvistest rvlindudest le jnud nrilisi pdma. Kes nad on?

Juba varased kargemad sgisklmad toovad esimese vahetuse phjamaadelt. Ning nad ei tilgu hekaupa, vaid tulevad lausa parvedena. Tegemist on siidisabadega, kes sihivad eelkige kiksugu koristamata jnud marjapuid ja -psaid. Kui su aias on niteks pihlapuu ning sa pole leidnud tema marjadele mingit kindlat ostarvet, siis leiavad rndavad linnud seal meeldiva koha vahepeatuseks. Suur parv, kus on tihtipeale sada nljast suud, vib terve puu marjad paari pevaga nahka pista ning seejrel naabri aeda kolida.


Siidisabad on oma sgilauas sna julged ning neile vib aeglaselt ja kilisi liigutusi tegemata pris lhedale minna. Vahva on vaadata, kuidas linnud marju lausa givad, neelates need tervelt alla, ise juba jrgmist haarates. Pole siis ime, et puu nii ruttu thjaks saab. Kui marjad otsas, aga kuskil lheduses unad veel puus, siis pole mahlastel puuviljadel psu: siidisabade nokad hakkavad neilegi peale.

Pnev on jlgida parve kitumist: kui keegi mrkab ohtu, tuseb terve parv he hlitsuse peale lendu ja maandub lhimasse turvalisse paika, et sealt paarikmne sekundi prast uuesti laua taha naasta. Ja kik algab otsast peale. Kuidas need ses nii lrmakad ja aplad linnud ht hoiatushdu muust krast eristada suudavad, on paras mistatus. Krvaltvaatajani juab see alles siis, kui linnud juba poolenisti lennus. Sgistalvine siidisabade rnne on kindlasti vaatamist vrt. Nad ei plga ka linna, oleks vaid toidupoolist.


Kstrihrra. Kui parve sagimine vsitab, vib aja maha vtta ning sammud vee poole seada. Peab leidma kiiresti voolava vee, mida pakane ei suuda kinni kaanetada. Sinnagi on ilmunud taliklalisi. Vastupidi siidisabadele, kes rndavad parves, armastab vesipapp veekogudel toimetada peamiselt ksi. Pikemal jeligul vib kohata ka mitut lindu, kuid tegutsevad nad siiski tavaliselt omaette. ksnes kre pakane, mis ka kige kiirema vooluga jed kinni klmutab, ajab vesipapid viimase lahtise veeligu mbrusesse kambakesi kokku.

Jekstrihrral just niimoodi on vanarahvas tavatsenud seda pisikest valge kaelusega lindu kutsuda , on rmiselt hea kaitsevrvus. Krgelt jekaldalt vaadatuna ei paista tema tume sulestik ldse silma, lind sulandub imehsti tumeda jevee taustaga. Tema valge kurgualune vib paista veest vlja turritava lumega kaetud oksaraona. Seetttu peab vesipappi otsides olema vga thelepanelik. Kui aga silm kstrihrral juba pidama jb, siis ta sealt enam kergesti maha ei libise: pisike linnuke paelub oma tegevusega kohemaid.

Vilkalt plvi nksutades laseb ta kivide vahel ringi ja otsib toidupoolist. Aeg-ajalt lendab madalamate kohtade vahel ikka lootuses, et raolekul on sinna midagi uut tekkinud. Tundub, et lind teab, mida teeb, sest harva peab ta nutult ringi vaatama. Vesipapp on aga kllaltki kartlik, nii et kui sa ei ole varem kohal, siis temale pris ligi astuda ei saa. Varajasel hommikutunnil je res koha sisse vtnud vaatlejat ei pruugi aga vesipapp pahaks panna ning usaldab nidata isegi oma kige osavamaid saagipdmise vtteid.

Niimoodi vilgast lindu jlgides ei pane thelegi, kui juba luna kes ja endal kht koriseb. Pealegi on klmavana kontidesse pugenud, need vajavad hdasti soojaks kndimist. Ongi paras aeg jalutada jersetel luhtadel ja heinamaadel, sest sealgi on midagi varuks. Piki jge astudes vib mrgata ka mnda julget ja jrapist jlindu, kes klmast ja hvardavast jkaanest hoolimata kodupaigale truuks on jnud ning jel valju hle saatel kala pab.


Metsa rt pidi jalutades vivad jrgmisest vimalikust silmarmust mrku anda tema varasemad tegevusjljed. Toidurohke hiirekla asukoha reedab jahil kinud rebane: ta on teinud lausa meetrise hppe oma varitsuskohalt pea ees lumme. Pisikesed verepiisad annavad tunnistust, et sst oli edukas. Mda rebasejlgi edasi minnes satun aga hoopis imelikule jljele: nagu ingel oleks taevast alla kukkunud ning otse lumme prantsatanud. Tiiva jljed puha nha.

Siin on tegutsenud saaki jahtiv hndkakk, kes istumispuult ilmselt kuulis lume all tegutsevat hiireperet ning lendas kohe jaole. Nd tuleb kik mberkaudsed puud kiiresti lbi vaadata, kas ehk kakukest ennast kuskil juba jrgmist khutit noolimas pole. Tavaliselt ei ole: et d on veel kllalt pikad, siis saavad kakud oma toimetused pimeduse katte all ra aetud. Alles paaritumisaeg veebruaris vib nad ka tavaprasest erinevatel aegadel vlja ajada.

Seevastu meil vga haruldane vtkakk on pevase eluviisiga. Kui sageli vljadel uidata, vib seda vahvat lindu nhagi: kige tenolisemalt istub ta mne krge kuuse ladvas vi elektriliinil ning passib saaki. Jah, titsa pise peva ajal. Tema jahijljed sarnanevad rebase hppeaukudega, kuid need ei ulatu titsa maani vlja, ning mbruskonnas pole htegi rebase jljerida. Nagu olnuks tegemist lendava rebasega.


Esimene kohtumine vtkakuga ei unune, sest alguses ei saanud sotti, kellega tegu. Kaugelt oleks nagu harakas: pika sabaga, kuid natuke liiga paksuke ja laia peaga. Lindudega juba tuttav olles taipad aga sna kiiresti, ning see kauaoodatud kohtumise tunne on pris vimas. Et vtkakk pole just kartlike killast, siis vibki tema tegemisi jlgima jda. Minu uus tuttav oli isegi nii julge, et varitsuskohta vahetades otsustas maanduda tpselt selle kuuse latva, mille all mina olin tunnikese jagu tema tegemisi jlginud. Arvasin, et lind ehmatab oma eksimuse tttu, kuid nii see polnud: vttis kohe sisse tavalise varitsusasendi ning asus oma asja ajama. Mina vahtisin alt les nagu uskmatu, kael kippus kangeks jma.

Niimoodi ta seal istus pris tkk aega, heites vahetevahel mulle snagi hoolimatu pilgu. Lpuks otsustas, et see ei ole ikkagi kige parem passimiskoht, ning lendas lhedal asuvale elektriliinile. Tegelikult oligi juba hmaraks linud ja minul aeg kodu poole astuda. Tnasin mttes vdilist kakku meeldejva kohtumise eest ning eemaldusin.


Nagu nha, vib talvgi olla rmiselt elamusterohke. Peale suleliste endi saab nha ka nende tegevusjlgi, mille jrgi vib igahe talvise valdusala vlja peilida ja seal peremeest jlgida. Plisseltskonnale lisavad kirevust kaugemalt phjast meile talvituma tulijad. Nii vib igal peval olla linnuhuvilisele varuks llatus.



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012