Eesti Looduse fotov�istlus
2006/3



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2006/3
Mis liiki paju mu aia taga kasvab?

Kui tahad seda saladust teada, siis näri kolm päeva ainult paju koort, seejärel käi kaduneljapäeva keskööl vastupäeva ümber paju, suitsutades käes seitsme pajulille kimpu, mis korjatud jaaniööl, ise seejuures järjest kõikide pajude nimesid pomisedes: millise nime juures pajupõõsas värahtab, ongi õige ...

Päris nii hull see asi ka ei ole, aga selleks et teada saada paju liiginimetust, tuleb siiski üksjagu vaeva näha: võtta oma pajult õitsemise ajal ja uuesti kesksuvel oks (parem kohe kaks) ja kuivatada. Siis saad kevadel urbade järgi määratud paju suvel lehtede järgi tundma õppida.

Kas määrang läks täppi? Seda saad kontrollida, kui lähed sügisel oma kuivatatud pajuokstega lähimasse muuseumi, kus võrdluseks herbaarkogud ja parimat pajuabi andmas taimetundjad. Aga alustama peaks juba õige pea, kui hallidest pajukiisudest on saanud kollased pajutibud.

Pajule liiginimetust saada võib esimesel katsel osutuda raskeks ja seda mitte ainult määraja või selle kasutaja süül, vaid pajude endi pärast. Kui enamikul õistaimedel on ühtaegu olemas nii õied kui ka lehed, siis pajudel on lehtede täiskasvanuks saades õied ja enamasti isegi viljad juba varisenud. Ent liiki määrates oleks hea, kui saaksime vaadelda ühtaegu mõlemaid. Mõlemad saame kokku viia kuivatatult. Nii ei pääse siin ammu teada tarkusest: selleks et määrangus kindel olla, tuleb taimi herbariseerida.


Herbaarium on kuivatatud taimede korrastatud kogu, aga mitte lihtsalt suvaline hulk kuivanud taimi ajalehtede vahel. Kõige tähtsam on kuivatatud taimega kokku kuuluv teave, mis pannakse kirja etiketile. See võib olla lihtne paberitükk: oluline on, mis sinna kirjutatud.

Kõige tähtsam on leiukoht (geograafiline asukoht) ja seejärel kasvukoht (milline mets või soo, jõekallas, kraaviperv, karjakoppel jne.). Kui need on korralikult märgitud, saab kuivatatud taim olla hiljem ka tõenduseks, et sellist liiki on just niisuguses kohas kasvamas leitud. Etiketil olevat teavet saab edaspidi kasutada levikuatlaste koostamisel ja koosluste uurimisel. Korralikult registreeritud leiukoht võimaldab kahtluse korral määrangu kontrollimiseks see põõsas uuesti üles otsida.

Kindlasti peab etiketil olema kogumise kuupäev. Kuupäev hoiab meile ka ammu pärast kogutud paju ja koguja kadumist alles teabe, et selle liigi niisuguste tunnustega eksemplar kasvas sel ajal selles kohas. Kuupäevadest loeme veel välja näiteks seda, et selline pajuliik õitses kogumise aastal just kirja pandud ajal.

Selleks et etikett ja oks kindlalt koos püsiks, võib oksa läbi etiketipaberi torgata või oksale nööriga numbri külge panna (sama number olgu siis ka etiketil).


Millal ja kuidas oksi võtta? Enamik pajusid õitseb enne lehtimist või sellega samal ajal. Pajulehed ei erine sageli mitte ainult ühe liigi, vaid ka ühe põõsa piires, seepärast on määramisel hea õied-õisikud appi võtta. Aga õied ja lehed peavad olema ühelt ja samalt põõsalt. Niisiis tuleks valitud põõsas ära märkida (traadiga, nööriga, plastribakest ümber oksa sidudes jne.). Eriti hoolikas tuleb märkimisel olla siis, kui välja valitud põõsas kasvab teistega koos: pajuvõsas võivad ka kaks kõrvuti kasvavat oksa kuuluda eri liiki pajupõõsastele.

Oksi võtame oma põõsalt kaks korda: õitsemise ajal aprilli lõpus-mai alguses ning südasuvel juulis, kui lehed on täiskasvanud.

Õitsvatel okstel peavad isasurbadel olema näha tolmukad, emasurbadel rohekad välja sirutunud emakasuudmed. Kui tolmukad või emakasuudmed on juba krõnksu kuivanud, siis on hilja. Hõbedastest kiisudest, mida talvel ja varakevadel vaasi korjatakse ja millel kõik veel karvkatte sees varjul, ei ole määramisel kasu.

Oksi tuleb võtta keskmiselt kõrguselt. Kui on tegemist tugevate ühesuunaliste tuultega (näiteks mere ääres), siis tuulealuselt küljelt. Kui põõsa üks külg on varjus ja teine päikeses, siis võta oks hästi valgustatud küljelt.

Herbaariumisse paras ja ka määramiseks sobiv oks peaks olema paarkümmend sentimeetrit pikk ja mitte rebitud, vaid lõigatud. Muuseumiherbaarlehe mõõdud on 28 x 42 cm, seega on see pisut väiksem kui A3 paberileht. Kuivatamiseks pane oksad koos numbri või etiketiga ajalehepaberi vahele ja vajutis peale. Vajutiseks sobib mingi jäik plaat, mille peale saab raskuseks kombineerida midagi käepärast: raamatuid, telliskivi vms. Ühe ajalehe vahel olgu vaid ühe põõsa oksad, et korjatu kogemata segamini ei läheks. Okstega ajalehtede vahele pannakse kuivatuseks ilma oksteta ajalehti, mida siis niiskumisel saab kuivade vastu välja vahetada.

Kui oksad on kuivad (urvad jäigad, katsumisel pole oks niiske ja painduv), võib raskuse pealt ära võtta ja vahelehtede vahetamise lõpetada. Kogutud oksad paneme nüüd koos etiketiga ajalehtede vahel mappi, pappide või vineeritahvlite vahele suvist lehtedega kaaslast ootama.

Lehtedega oksi ei tohi korjata liiga vara, kui lehed on veel välja arenemata kuju ja suurusega. Tavalisel suvel on õige aeg juuli teisel poolel. Sellest, kuidas siis toimida, kirjutame juulinumbris.


Head pajustamist! Kui tahad määrangut sügisel mõne muuseumi herbaariumis kontrollida ning kogutu tänutäheks muuseumile kinkida, aga ka endale näidise jätta, siis võta ühe oksa asemel ühelt põõsalt kaks: kasu kohe poole suurem.


Krall, Heljo; Viljasoo, Linda 1965. Eestis kasvavad pajud. – Abiks loodusevaatlejale 51. LUS, Tartu.



ÜLLE REIER
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012