Eesti Looduse fotov�istlus
2006/3



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lugeja küsib EL 2006/3
Kas loodus ise reguleerib?

Alutagusel on metsnugise arvukus ületanud igasugused piirid. Kui rebast ja kährikkoera piiravad mõningal määral kärntõbi ja marutaud, siis nugist ei näi need tõved puutuvat. Ka looduslikke vaenlasi on nugisel vähe.

Aga möödunud talve vaatlusandmetes ilmnes huvitav tõik. Eesti Jahimehe 2005. aasta jaanuari/veebruari numbris kirjutab nugisekütt Vahur Sepp, et tema tabatud 14 nugisest olid 13 isased. Küsitlesin oma küla jahimehi ja ilmnes sama: seitsmeteistkümne kütitud nugise seas oli ainult kolm emast.

Kas see soovahe sündimuses võib olla nugise arvukuse looduslik piirang, või kuidas? Meenub kunagi loetu, kus tõdetakse, et suurte sõdade aegu sünnib inimestel tunduvalt rohkem poisse kui tüdrukuid. Paistab, et loodus ise tasakaalustab liikide arvukust.

Kommenteerib zooloog Nikolai Laanetu

See on väga huvitav nähtus, mida saame selgitada vaid kaudsetele andmetele toetudes. Küsimus puudutab populatsiooni vastust keskkonna ja populatsioonisiseste tasakaalumehhanismide rikkumisele. See on suuresti seotud populatsiooni kaitsva homöostaasiga. Kaitsev homöostaas on populatsiooni seisund, mille puhul keskkonna ja ka populatsioonisisesed tegurid pidurdavad (piiravad) populatsiooni suurenemist, põhjustades arvukuse ja levikuala vähenemise. Nii saavad pärast väga suurt asustustihedust taastuda liigile omane populatsiooni struktuur ja elukeskkond.

Soolise struktuuri muutused populatsioonis annavad tunnistust asustustiheduse ja territoriaalse struktuuri muutustest. Kui asustustihedus on suur, siis sünnib rohkem isaseid või on piiratud emaste võimalused pärast sündi. Ja vastupidi: kui arvukus on madalseisus, siis sünnib rohkem emaseid ning neid jääb ka rohkem ellu.

Ondatra arvukuse kõrgperioodil oli emaseid 35–40%, ülejäänud aga isased. Kui arvukus vähenes, siis pilt muutus. Populatsioon on süsteem, mis käitub keskkonnatingimuste muutudes liiki säästvalt.

Peale selle, et isaseid ja emaseid sünnib “vajadust” mööda, toimivad populatsioonis veel teised regulatsioonimehhanismid: toidupuuduse korral on ju tugevam alati eelistatud. Kärplastel on isased alati suuremad ja tugevamad. Pärast sündi toimub valik: tugevamad isased tõrjuvad emaseid juba nisa juurest, ja hiljem, kui tuuakse toitu hammaste vahel, siis saavad suuremad ikka rohkem kätte kui pisemad.

Karmidel aastaaegadel ja toidunappuse korral suureneb järsult suremus, nii et arvukus väheneb tugevalt. Nendel perioodidel on eelistatumas olukorras väiksemad (kärplastel emased) ja ka noored isendid, kel on suurem võime üle elada karme keskkonnatingimusi.

Mitmed liigid – ondatra, burundukk, lemming, orav – hakkavad väga suure asustustiheduse korral oma tüüpilistest elupaikadest välja rändama. Rändel nad toituvad ja koguvad meeleheitlikult ka talvevarusid. Ent paljudele neist saavad hukatuslikuks rändeteele jäävad takistused – suured jõed ja isegi meri. Näiteks võetakse ette ujumisretk üle Obi jõe, mis on üle kahe kilomeetri lai: kõik üritajad upuvad. Lemmingid põrutavad Jäämerre, justkui ootaks neid seal kusagil maa. Seda võiks nimetada „rändehulluseks“. Seejuures on mõni loom teiste seas arukam ja jääb üldisest möllust maha, leiab ehk üles talvevarud ja elab kriisiaja üle. Nõnda asurkond ei hävi, vaid hakkab tasapisi jälle kosuma.

See, et metsnugise arvukuse kõrgperioodil osutuvad püütud loomad valdavalt isasteks, on normaalne, sest emaste arvu vähenedes väheneb ka juurdekasv. Pärast arvukuse langust suudavad allesjäänud emased populatsiooni säilitada ja soodsate elutingimuste saabudes võib jälle alata tõus. Normaalse arvukuse ja piisava toidubaasi korral on emaste ja isaste vahekord enam-vähem 1:1.



Juhan Lepasaar Alutaguselt, Kommenteerib zooloog Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012