Eesti Looduse fotov�istlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EL küsib EL 09/2002
Kas sellesuvine sinivetikanuhtlus jääbki suvitajaid-suplejaid kummitama?

Ilmselt küll. Ta on seda alati teinud ja arvestades inimseoselist veekogude rikastumist toitainetega, tulevikus õitsengud pigem intensiivistuvad.

Oluline on ilmastik: kuumad tuulevaesed suved soosivad sinivetikate vohamist, jahedad ja tormised pärsivad. Seda nii Läänemerel kui ka järvedes. Tõhusat rohtu sinivetikate vastu ei ole. Nad on osa loodusest, nagu ka ulatuslikud veeõitsengud. Suvitajate-suplejate asi on oma elu loodusega kohandada, mitte vastupidist oodata.

Lohutab ehk teadmine, et globaalses ulatuses on Eesti oma peamiselt sinivetikaprobleemiga veel üsna heas seisus. Toksiline vaguviburvetikate (dinoflagellaatide) vohamine maailmamere rannikualadel (ingl. k. red tides) põhjustab tuntavat majanduslikku kahju.

Pealegi on tegemist looduse endaga, mille vastu võitlemisel võib näha paralleele looduse ümberkujundamisega. Eri tüüpi veeõitsengud on Maal võimutsenud sadu miljoneid aastaid, kujundanud oluliselt planeedi biogeokeemilist arengut, sealhulgas fossiilsete kütuste teket.

Tõsi, viimaste aastakümnete intensiivne inimtegevus on pigem soosinud kui pärssinud rannikualade ja sisevete õitsenguid. See tähendab, et õitsengud on tõenäoliselt keskeltläbi sagedasemad ja intensiivsemad. Olulisim on siin põllumajanduse hajureostus ja ebapiisavalt puhastatud munitsipaalheitvesi, mille kaudu satub liigselt toitaineid (lämmastikku ja fosforit) veekogudesse. Vähem tähelepanu on pälvinud transport, mille kaudu jõuavad õhku paisatud lämmastikuühendid ringiga veekogudesse. Omaenese reostuse kasimine kuulugu ühiskonna elementaarsete prioriteetide hulka – muu hulgas peaks see leevendama ka veeõitsengute probleemi.

Lõpetuseks praktiline soovitus suplejatele: ehk on tark mitte supelda silmanähtavalt rohekaks tõmbunud sogases vees. Kui seda siiski teha, on soovitatav pärast suplust duði all käia. See vähendab nahaärrituse ohtu, mis on siiski tühiasi, võrreldes vetikamürkide akuutse ja letaalse mõjuga. Õnneks ei satu vetikamürgid organismi naha kaudu – see on võimalik ainult vett juues. Siit hoiatus: mitte mingil juhul ei tohi õitsengulist vett juua!



Kalle Olli
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012