Eesti Looduse fotov�istlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 09/2002
Hrmarahuaeg

Ma armastan sgist. Lemmikaastaajana olen nimetanud oktoobri algust, vi sinnakanti. Kalender polegi oluline. Oluline on see aeg, kui pike tuseb kollastes lehtedes hrmatanud maastiku kohale, miinusmnekraadises kuivas hus kusagil Luna-Eesti kuplinlval. Hrmarahuaeg. Kevad on ka ilus, aga kevad on nrviline ja kiire, trkamine sunnib takka, hk on rev. Suvi on suvi, kuid suve esimene pool ei saa veel kevadisusest pidama ja alles augusti algupool vib tuua sooja laiska rahu, siiski pisut liiga mugavat ja unist. Sgis on hea: kevadrevus on mlestus, aasta lpuni on aega, kargus ergutab. Hrmarahu on teline rahu pingeta, kuid vga rkvel. Talv on kena, ent hrmatisel pole lume kohal seda mju ja katet.

Loodus on mnus, olen ammune metsahulkur ja inimest pelgan metsas mrksa enam kui looma. Loom on loomulik, muidugi tuseb kkkohtumisel mlemal adrenaliin lakke, aga see ongi elusolemine. See pole hirm, see on valmisolek enda eest seista . Hrmarahu on looduses, hrmarahu eeldab avarust. Sestap on metsast mnusamgi poolavatud maastik. Veidi on seda kuplite ja voorte paikades, enim kadakanmmel ja rabas. Oskar J. Mttert on veerand sajandi eest kirjutanud nukra noga mehest, kes hulkus ringi rabades ja kadakanmmedel. Seal, vaid seal tunneb hing vabadust silmale haaramatult laiub tsuv vli, millest siiski vib veidi le nha. hetaolisus, hinge lendav ja vapustav, sa tunned, kuis ta haarab su enesesse, kandes enesel. Tal pole lppu, on vaid algus sinus eneses, htlaselt hajuva kontsentrikana, igale poole lpmatuseni. Ja liikudes lood sa jrjest uusi eelmisega ideomorfseid maailmu, igal sammul.... Rabas on midagi niisama rahulikku kui hrmaajas: kiiret ei ole, ent otsas pole veel midagi.

Seda osa loodusest, mida inimene parasjagu tajub, on kutsutud maastikuks. Maastikuks on muidugi nimetatud muudki, ent siinkohal huvitab mind inimlik maastik tajutud laotus oma koosnemises ja komponentides, tervikmuljet loovas kiksuses ja kujutletud ning iseendale ja teistele phjendatud teadmises, kus mni tahk mne vaatenurga alt ka varju jb, nagu olen kord kirjutanud maastikuteaduse objektist. Samas kogumikus vidab Viivi Luik, et maastiku teeb maastikuks taevas, valgus ja vari. Hrmarahuaeg on hilisaoaeg, minuteid kestev ajastu, kus valgus ja vari vga kiiresti muutuvad. Eelnevas s on pilt pikalt pime, ent pikesega lekallatud laotuselt aurustub hrmatis, hk niiskub ja kolletanud lehed kaotavad krabiseva vlu. Hrmarahuaega vib olla hel hommikul aastas mnel aastal vib see ldse ra jda ja neid pooletunniseid ajastuid vib pevase kordusega olla ndala jagu. Ei olegi nii lootusetu igel ajal iges kohas olla.

Oskar J. Mttert lpetab muinasjutu rabast vljas, rahulejetuses, meldud hrmarahuajas, mil sa vid rahumeeles mtiskleda , oodates vaikselt aega, mil saab jlle sinna, kus viibib su mte ja unistus, sinna, kus tunned end tusvat ja kasvavat, sinna, kus kaovad kik vaevad, kus hing jb kurku kinni, kus tunned end oma maailma alguses ja kus see maailm on lihtne ja selge rabasse.

Tnu Oja (1955) on geoinformaatika ja kartograafia professor, T geograafia instituudi juhataja.




Tnu Oja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012