Eesti Looduse fotov�istlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/6
Tavaline tait?

Tait ei ole meil haruldane, kuid ta on vga varjatud eluviisiga lind: seeprast teda eriti ei teata. Ent jlgida mnda aega lhedalt taidapere toimetusi annab elamuse, mida tasub meenutada ja teistegagi jagada.

Seda lindu hti varem tiigikanaks. Niisuguse nimetuse jrgi viks arvata, et lind elab peaaegu igal veekogul, kaasa arvatud maja taha kaevatud tiik. Nii ongi. Pesa vib tait teha kikjale vee rde, kus leidub vaid varjavat pilliroogu vi kaislat, piisab ka pajupsast. Seda llatavam on, et paljud inimesed, kellega olen rkinud, pole tiigikana kunagi mrganud. Kui nimetada vesikana ehk lauka, siis ilmneb aga kohe ratundmisrm.

Tait ja lauk on vljangemiselt vga sarnased: mlemad on leni tumeda sulestikuga, eemalt vaadeldes saab neid eristada ainult lauba ja noka vrvuse jrgi taidal laup ja noka lemine osa punased, laugul nokk ja laup valged. Pesitsuspaika valib lauk suurema hoolega, eelistades rohkem roostiku lhedust. Tait on rmiselt kohanemisvimeline ja pesitseb, nagu juba eldud, seal, kus toitu ning varju leiab. Just varjus psimine on talle eriti omane. Siingi tuleb vlja taida ja laugu vahe: lauk nitab end natuke meelsamini kui tait.

Taidale meeldib vaikselt roostiku- vi kraavirel kasvavate pajupsaste varjus tegutseda ja toitu otsida. Lagedale end nitama tulla ei tavatse. Loomulikult valib ta ka pesakoha oma olemuse jrgi: varjatud rooserva vi siis kraavijrsakul kasvava pajupsa okste vahele. Pesa tehakse kuivanud roost, okstest ja muudest taimedest. Suure tenosusega saab ta oma pojakesed taimestiku varjus segamatult les kasvatada.


Minu esimene kokkupuude taidaga oli kaks suve tagasi. hel ilusal hommikul kgis sgipoolist otsides mrkasin jrve kaldal hreda roostiku vahel aeglaselt ujuvat imelikku lindu, kes peaga justkui hoogu juurde tukas. Haarasin aknalaualt binokli ja asusin asja uurima: mrasin ujuja tiigikanaks (taidaks). htupoolikul lksin pesa otsima. Leidsin selle kodumaja tagusest jrvekesest vlja voolavas kraavis keset ht kobedamat roopuhmast. Pesas olnud pojad hppasid minu ilmumise peale kohe paaniliselt vette ning otsisid varju kraavi vastaskaldal kasvavate pajude vahelt. Kndisin sama hooga edasi, nagu poleks midagi juhtunud, jin eemal vaatlema: peagi tulid pojad pessa tagasi. Hingasin kergendatult. Sel aastal olin jdvustamisega juba hiljaks jnud, niisiis panin lootused jrgmise aasta peale.

Jrgmisel aastal ngin kohe prast jminekut, kuidas ks lauk roostikus sahistas. Ent temagi oli ilmselt kigest lbirndel, sest hiljem ma teda seal enam ei ninud. Taitadest polnud kippu ega kppu. Minu suureks rmuks teatas aga sber Saaremaalt, et seal on hel ilusal jeligul lausa kaks taidapesa. Ma polnudki tkk aega oma jalga saarele tstnud. Oli aeg minna.


Kordamda pesal haudumas. Juba esimesel retkel nnestus neile sna ligi pseda, nad olid mu sbra vaatlusretkedega ilmselt harjunud. Loomulikult polnud meldav jlgida arglikke linde lhedalt ilma varjeta. Aga varjega olid linnud juba kohanenud.

Oli parasjagu haudumisaeg. Ngin, kuidas emaslind ennast pesal kohendas ning peagi kaasat hdis, et see vimaldaks talle hetke sirutamiseks. Isane saabus kutsehu peale kiiresti ning vttis kohusetundlikult haudumispoosi. Ega tulevane ema palju aega vajanudki, kigest viis minutit toitumiseks ning tiibade ja jalgade sirutamiseks. Juba ta oligi uuesti ise pesal ning

tulevane papa sai tagasi oma toimetuste juurde. Otsustasin talle jrgneda. Piki kallast lesvoolu liikudes otsis ta lbi kogu jekalda, ise ikka varjus psides. Natukese aja mdudes kostis eemalt knaku tagant emase kutsehd: ju vajas ta kht jlle kosutust. Isaslind ruttas tuldud teed tagasi. Minagi lpetasin peva, et paari ndala prast tagasi tulla, lootes siis juba ka tibusid nha.


Pisipere toitmine ja koolitus. Judsin tagasi just igeks ajaks, et nha vast koorunud, ent vljangemiselt vanainimesi meenutavaid tibusid: nad on kaetud pehmete karvakestega, kuid otsaesine ning laup tiesti kiilad. Heites neile veidralt naljakatele olevustele lhedalt esimese pilgu, tuleb tahes-tahtmata naerumuie nole. Aga kll nad vivad sa! Nii ema- kui ka isa olid pidevas kiires tegutsemistuhinas, ujudes vaheldumisi pesambruses ringi ning kandes poegadele toitu. ks pidi kogu aeg pesal poegi jlgima ning kaitsma, kuni teine taimestikus sahistas. Tegevus nis lputu ja ilmselt olekski lputuks jnud, kui paar kalameest poleks just sellele jeligule ngitsema tulnud. Kaldapervelt lhenevad kogud tekitasid lindudes muidugi paanikat: ema ja isa kadusid nagu tina tuhka. Ka poegi ei jetud juhuse hooleks, vaid higati vette. Vsukesed loomulikult kuuletusid ning ujusid vledalt otse minu eest lbi oma vanemate juurde. Kalamehed mrkasid imelikku vees loksuvat ehitist ning arvasid, et siin vist tna kala ei vta. Pidasid paremaks edasi minna.

Peagi rahunenud taidapere leidis nd sobiva aja petada poegi iseseisvalt toitu otsima.

Ema kutsus pojad enda mber poolkaarde ning nitas ette, kuidas tuleb pea poolenisti vee alla pista ning siis koos toiduga uuesti vlja vtta. Pojad tahtsid kohe tema nokast toitu haarata, kuid ema ei andnud, vaid pistis hoopis pea uuesti vee alla. Ka pojad ritasid usinasti. Kahjuks ei suutnud nad esialgu ise midagi leida. Sellest hoolimata premeeris ema kiki tubli rituse eest kosutava suutiega.

Pev hakkas htusse vajuma. Kui koolitunnid olid lppenud, suundus pere pessa leiba luusse laskma. Ainult isane vttis kursi kaldal kasvava taimestiku vahele, et seal veel tkk aega omaette toimetada. Mulle jttis taidapere vga meeldiva mulje: vanalinnud tagasid oma rmusliku ettevaatusega jrelkasvu ohutuse.



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012