Vallatud pronkstüdrukud Euroopa Komisjoni Charlemagne Building’i ees on klaaskolossi poole seljaga. Neid Brüsseli Rue de la Loi kõrghooneigavust elustavaid kujusid piieldes taban end mõtlemast, et metallpiigadele on tõesti ilmselt päris ükskõik, miks on 17-korruselise hiigelehitise ukse kohale riputatud kirevate loomapiltidega loosung, ent kas see plagu püüab kuidagi möödujate pilke? Et kas heitgaasihõngulist bürokraatiaparadiisi peatänavat pidi tööleruttajal või muidu uitajal on aega ja viitsimist enda jaoks mõtestada dekoratsiooni teksti: Biodiversity is life (bioloogiline mitmekesisus on elu)?

Ja juttu jätkus kauemaks. Just bioloogiline mitmekesisus – või miks mitte öelda lühidalt ja lihtsalt “elurikkus” – oli järjekorras kuuenda Euroopa Komisjoni rohelise nädala (Green Week, ära aja sassi samuti igal aastal peetava talvise Saksamaa toidumessiga Grüne Woche) teema. Toimumispaik: sellesama Karl Suure nimega majakolaka kolm alumist korrust, aeg: 30. maist kuni 2. juunini. Esimene roheline nädal korraldati 2001. aastal, et teadvustada avalikkusele aastaiks 2001–2010 kavandatud kuuendat keskkonnategevuskava ning püüda selgitada Euroopa Komisjoni keskkonnapoliitika sihte. Edaspidi on jututeema valitud mõneti kitsam, näiteks mullu olid kõne all kliimamuutused.

Roheline nädal – see oli kokku 22 sessiooni, debatti, seminari. Kolmel esimesel päeval töötati samal ajal ühes 450-kohalises ja kolmes 120 inimest mahutavas istungisaalis; viimaseks ennelõunaks koonduti juba üsna hõredais ridades suurimasse mainitud ruumidest. Aga roheline nädal tähendas ka läbi kahe korruse ulatunud 78 stendiga näitust, kus väga suurte firmade ja organisatsioonide, nagu Honda, BirdLife või maailmapank, kõrval tutvustasid end ka näiteks Andaluusia noorte talupidajate selts, austerlaste VermiGrandi vihmaussifarm või Läti maaturismi ühendus. Eestit ma paraku ennast näitamas ei hoomanud ja ega meid kokkugi palju olnud: korraldajate andmeil olevat Eestist rohenädalal käinud viisteist inimest.

Tõsi, meil oli isegi oma esineja. Maaülikooli botaanik, doktor Tiiu Kull rääkis avapäeva töötoas “Tarvitades ja kuritarvitades – meie loodusvarade kriis” (Using and abusing: crisis for our natural resources) poollooduslikest kooslustest. Lõpusessioonil öeldi, et eri päevil oli Charlemagne’i majas korraga kokku tuhat kuni poolteist tuhat nädalalist ja üldiseks osalejate arvuks kinnitasid korraldajad 3200.

Miks just elurikkus. Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Stavros Dimas, kelle ilmumine nädalamajja fotograafid ja teleoperaatorid ikka kiiresti liikuma pani, kinnitas juba enne rohenädalat, et elurikkuse kaotus on meile suuremgi oht kui mullusel nädalal taas kõne all olnud kliimamuutused. Sellepärast, et kui viimast suudavad inimesed üsna üheselt tunnetada, siis liikide hävingut me ei märka. Pealegi ei saa liigi kadumist tagasi pöörata, looduses ei ole undo-nuppu. Samas on Euroopa Liit seadnud juba aastaks 2010 ülivajaliku, aga ühtaegu ka üliambitsioonika sihi peatada biomitmekesisuse kaotus.

Esinejate ja kiitjate nimistu lubaks eeldada, et sellel sihil on rohkesti toetajaid. Sest keskkonnaaktivistide või -funktsionääride kõrval ütlesid kaaluka sõna sekka mitmed majandusringkondade esindajad, videolingi kaudu näiteks maailma kaubandusorganisatsiooni WTO värske peadirektor Pascal Lamy, ja tipp-poliitikud, neist küllap tuntuim Tšehhi ekspresident Vaclav Havel. Toetussõnu teemavaliku ja selle süvakäsitluse kohta saatsid vähemalt neli presidenti: László Sólyom Ungarist, Heinz Fischer Austriast, Tarja Halonen Soomest ja Vladas Adamkus Leedust.

Ometi pole raske leida lõhet heade soovide ja tegelikkuse vahel: selle vahel, millest me räägime ja mida me tegelikult teeme. Hirmtähtis on see, kas ja kuidas mõistab elurikkuse alalhoiu vajadust see, kes loodusele toetudes elab, ja kuidas selgitada siili ja sipelga eluõigusi “mehele tänavalt”. Sestap pakkusid mulle endale enim huvi töötoad, kus arutleti looduse kui arengulätte üle ning vaeti võimalusi oma sõnumit tõhusalt edasi anda. Sain mõnegi idee, aga ei saanud lahti kahtlusest, et Euroopa Liidu count-down-kell* võib olla käivitatud liiga hilja.

Loorberilaotus. Põhiprogrammiväliste sündmuste seas oli üks, mille puhul rõhutati, et sisse saab vaid kutsetega. Ja et üritus on umbes nagu Oscari gala. Õnneks osutus kutsutuks ka ajakirjanik maalt, mille kodanikele seal õlale ei patsutatud. Jutt on teadagi keskkonnaauhindade tseremooniast, mis leidis aset väidetavasti ühele koolile kuuluvas ja mitte ainult selles mõttes igati esinduslikus Saint Micheli teatris.

Mõjukamaid, Euroopa äri keskkonnaauhindu jagati neljas kategoorias; kokku kandideeris neile 139 kompaniid 23 riigist. Brüsselisse olid kutsutud – nagu tavaks ka muusika- või filmiauhinnagaladel – iga kategooria kolm nominenti. Et kahes kategoorias ei suutnud žürii parimaid eristada, anti lõpuks välja kuus auhinda, vanarauast taotud skulptuuri. Ühe said meie põhjanaabrid soomlased: YIT Rakennus Oy pälvis selle rahvusvahelise koostöö vallas, tegevuse eest Peterburi heitveekäitlusjaama ehitamisel. Samas kategoorias tunnistati laureaadiks ka Hollandi firma iD-L. Soomlased olid nominendid teiseski klassis; Fortumil tuli protsessiauhinna kategoorias siiski alla vanduda Saksa autohiiglasele Volkswagenile. Veel said auhinna Itaalia Sotral tööstusjuhtimise alal ning brittide Windsave ja Hispaania DTS OABE SL tootekonkursil.

Autasustati ka mulluse säästvat linnatransporti propageerinud liikumisnädala (European Mobility Week) parimaid. 21 riigist kandideeris auhinnale kokku 64 linna; kolme nominendi, Ungari Budapesti, Horvaatia Koprivnica ja Taani Kopenhaageni hulgast hindas žürii kõige enam taanlaste katset vabastada pealinna keskosa täielikult autodest.

Kaks auhinda anti ka lastele. Vanemad, 11–16-aastased võistlesid keskkonnavideo vallas. Žüriile meeldis 230 kandidaadist enim Kreeka Thessaloniki õpilaste töö. Pisemad, kuni 10-aastased joonistasid – kokku lausa üle 7000 pildi. Üks lastepreemia tuli ka meie lõunanaabreile: selle pälvis 7-aastane Rezekne piiga Anastasija Caplinska.

Muidu igati soliidse ürituse, kus õhtujuhtideks kohalik telestaar Martine Prenen ja Nicholas Hanley keskkonnapeadirektoraadist, muutis veidi palaganlikuks ja mulle lausa üht teist liitu meenutanuks “kunstiline isetegevus”: Rootsi superbändi ABBA laulude muusikale loodud muinasjutulavastus Biodiversity. Noh nii, et seal, kus Agnetha ja Anni-Frid laulsid Dancing queen, lauldi nüüd Biodiversity.

Aga kokteilipeo kohta ei unustatud programmis lisamata, et pisiampsud on valmistatud orgaanilistest toodetest keskkonnahoidlike toiduvalmistusviisidega. See toob mõtted ikka ja jälle tegeliku ja näilise rohelisuse juurde.

Kui loodust kaitstakse, siis laastud lendavad. Alles neid ridu kirjutades leian rohenädala programmi tagumiselt lehelt kinnituse: “Roheline nädal on roheline.” See nürib mu hinges selliste sõitude järel ikka näriva kahtluseussi hambad veidi tömbimaks, aga mahenaeratusele ta neid ei rivista. Jah, ma usun, et kõik trükised on valminud loodushoidlike värvidega taaskasutuspaberil ja et osalejaile jagatud kotid on tehtud ökopuuvillast ja pastapliiatsid vanade arvutite plastist. Ent kui ma mõtlen sellele tohutule paberivirnale, mida aktivistid iga sessiooni lõpul lausa poolvägisi pihku pistsid (mina ei võtnud ainsatki, ausõna!) ja mis lõpuks sinna-tänna vedelema jäid; kui ma rehkendan, kui kallisse hotelli mind ennastki kaheks ööks magama pandi, või kui arutlen, millise hulga saasta paiskas õhuvalda minu ja minusuguste kohalesõit, siis ei mõju kuigivõrd veenvalt sellesama tagumise lehekülje kinnitus, et iga osaleja võib vabatahtlikult “süsinikuheite vähendamisele kaasa aidata”.

Niiviisi vantsin 2. juuni keskpäeval Charlemagne’i elurõõmsatele pronkstüdrukutele mõttes lehvitades kesklinna poole üsnagi segaste tunnetega ja vaen mõttes taas selliste hiigelürituste kasutegurit. Vastuse jään võlgu. Samas tean, et kui mind ka edaspidi peaks kutsutama, siis tulen kindlasti. Sest amet on selline.