Looduslikult levivaid ja laialdase kasutusalaga maitsetaimi on meie kliimaoludes üsna vähe. Üks meeldiv erand on harilik köömen, ajast aega tuntud toidu- ja joogilisand ning ravimtaim.

Harilik köömen on väga ulatusliku levilaga, teda võib leida Euroopas ja Aasias, tulnukana on ta jõudnud ka Ameerikasse. Euroopa aladel on köömnetega toitu maitsestatud juba kiviajast alates.

Looduses kasvav harilik köömen on kaheaastane taim ehk ületalvik. Tõsi, nüüdisajal on aretatud ka selliseid sorte, mis viljuvad juba nende mahakülvamise aastal. Välimuselt on harilik köömen tüüpiline sarikaliste sugukonna taim, kes põllualadel kipub suisa umbrohuks. Looduses võib teda leida teeservadel, niitudel, kraavikallastel, põllupeenardel ja õuealadel.

Hariliku köömne silinderjas juur on lihakas, vars paljas, kujult kergelt kandiline ja ülaosas harkjalt harunev. Lehed on kahelisulgjad, õied koondunud liitsarikatesse, kroonlehed tavaliselt valged. Harilik köömen on arvestatav meetaim. Vili on aga kaksikseemnis, millest kumbki jaguneb lõpuks kaheks sirpjaks 5–7 mm pikkuseks seemneks. Seemneid katab küllaltki paks kest, mistõttu õigete säilitustingimuste korral (õhukindlalt suletud anum, pimedus ja jahedus) püsivad nende vürtsikas lõhn ja maitse aastaid.

Eelkõige seemned. Köömne andidest tarvitatakse kõige rohkem seemneid, hoopis vähem juurt ja värskeid lehti. Aga näiteks Norras peetakse kevadel köömnelehtedest valmistatud suppi lausa rahvusroaks. Meil kasutatakse värskeid köömnelehti harva, vaid mõningates salatites, kastmetes ja rohelise maitsevõi valmistamisel. Lehti kogudes peab kindlasti veenduma, et need kuuluvad ikka köömnele, aga mitte mingile muule sarikalisele, sest viimaste seas on väga mürgiseid taimi. Liigi määramisel on abi taimelehtede eripärasest lõhnast. Veelgi harvem kasutatakse toitude maitsestamiseks taime juurt, seda loodusest kogudes peaks samuti kindlalt teadma, et see sai võetud ikka köömnelt.

Vanasti kasutati köömne seemneid ka mitmesugustes rituaalsetes toimingutes. Keskajal kandsid inimesed kaelas väikesi kotikesi köömnetega, et peletada nõidu ja deemoneid. Mõnes piirkonnas usuti tõemeeli, et köömnetel on vargusevastane, vara kaitsev toime, mistõttu neid puistati nii majja, loomalauta kui ka abihoonetesse.

Seemnete biokeemiline varamu. Seemnete koostises on kõige rohkem süsivesikuid, mis annavad peaaegu poole seemnete kaalust. Suur osa süsivesikutest on kiudainete hulka kuuluvad polüsahhariidid. Arvestatavas koguses sisaldavad köömned veel ka valke (kuni 22%) ja lipiide ehk köömneõli (kuni 20%). Köömneõli koostises on ülekaalus mono- ja polüküllastamata rasvhapped. Väike teelusikatäis köömneseemneid annab energeetilises väljundis ligi kümme kilokalorit.

Vähemal määral leidub köömnetes parkaineid, flavonoide, fütontsiide, vaike, vahasid ja firmamärgina kergesti lenduvaid eeterlikke ühendeid. Viimaste koguhulk viljades küünib kuni seitsme protsendini. Üldiselt kehtib reegel, et põllul kasvatatud köömnetes on eeterlikke õlisid rohkem, looduslikest kasvukohtadest kogutud seemnetes peaaegu poole vähem.

Tuntumad köömnetest lenduvad eeterlikud õlid on karvoon, limoneen, karvakrool, karveool, pineen ja nende mitmesugused keemilised teisendid, mis annavadki köömne iseloomuliku lõhna ja äratuntava, suurtes kogustes isegi kergelt põletava maitse. Just eeterlike õlide pärast kasutatakse köömneid parfümeerias. Kui vanasti lõhnastati köömneõlidega põhiliselt seepe, siis nüüd võib neid leida ka hambapastade jt. suuhügieenivahendite koostisest. Köömnetes on eripäraseid eeterlikke õlisid sedavõrd külluslikult, et nendega ei sobi hästi kokku teised maitseained. Kui tahetakse saada tugevamat aroomi, siis tuleks seemned uhmris purustada. Aga seda tasub teha alles toidule lisamisel.

Mõnda ravimõjust. Köömnete ravitoimet on teatud ja hinnatud ammusest ajast. Näiteks kloostrite ja raviasutuste aedades oli köömnete kasvatamine suisa kohustuslik juba 9. sajandil. Ka paljudest keskaegsetest ravimiraamatutest võib leida juhiseid köömneravi kohta. Köömnelisand ergutab seedenõrede eritumist, soodustades nii toidu seedimist. Eriti oluline on see just rasvasemate toitude puhul.

Raviotstarbel kasutatakse peamiselt köömnete vesi- või alkoholtõmmiseid. Vee- või piimapõhine köömnetee aitab leevendada soolegaasidest tingitud valulisi vaevusi: siin avaldub köömnete kui looduslikku päritolu kohaliku tuimesti mõju. Kõhuvaevuste leevendamisele aitab kaasa seegi tõsiasi, et köömnetes leiduvad ühendid lõõgastavad sooleseinte silelihaseid, mille kokkutõmme ja lõdvestumine meie tahtele ei allu.

Rinnaga toitvatel emadel soodustab lahja köömnetee ka piima eritumist. Arvestama peab aga seda, et liigsel tarbimisel võivad seemnete koostises leiduvad eeterlikud õlid seedekulglat ärritada! Samuti ei tohi köömnepreparaate tarvitada nende suhtes ülitundlikud inimesed.

Just eeterlike õlide tõttu on köömnetel ka teatud määral mikroorganisme hävitav toime. Seda kasutatakse näiteks õlitõmmise määrimisel nahale. Eeterlike õlide sissehingamist soovitab rahvameditsiin hingamisteede haiguste korral: abi on siis nii silelihaseid lõõgastavast kui ka mikroorganisme hävitavast toimest. Tasub teada sedagi, et köömneteel on mõningane organismist vett väljutav toime. Kes soovib aga täpsemaid juhiseid köömnete kasutamise kohta ravieesmärgil, leiab neid Ain Raali möödunud aastal ilmunud raamatust “Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest”.

Väärikas toidulisand. Eestlastele on köömen oluline juba selle poolest, et kasvab ja viljub täiesti rahuldavalt siinses kliimas. Üks köömnete menu põhjus on kindlasti selle taime ulatuslik levik ja muude looduslike maitsetaimede vähesus meie looduses. Eesti keeles on seda taime ristitud paljude nimetustega: keemled, keemlid, köemlid, köömlid, kömmlid, köömlad, köömred, küümlid, küömned, küümned jne. Arvatavasti on kõik need nimetused ja kirjakeeles kasutusel olev sõna köömen tulnud saksakeelsest sõnast Kümmel.

Tavainimene puutub köömnetega kõige rohkem kokku just igapäevast leiba süües,

kusjuures need maitserikkad seemned sobivad igasuguste leibade koostisse. Eestis hakati köömneid leivateos lisama eeskätt rukkipüülijahust tehtud peenleibadele, et tasakaalustada nende teistest leibadest mõnevõrra magusamat maitset. Muudest küpsetistest sisaldavad köömneid teatud soolaka maitsega küpsisesordid.

Eestlastele omastest toitudest maitsestatakse köömnetega veel hapukapsaid ja sõira. Kapsad on köömnetega sobivas maitsevahekorras igal kujul (värskelt, kuumutatult või hapendatult). Kuid köömned sobivad maitselisandiks praadidele, suppidele, köögiviljatoitudele (ka kartulist valmistatud roogadele) ning salatitele. Hästi käivad kokku köömned ning peedi-, porgandi- ja spinatitoidud. Paslik lisand on köömned ka kohupiimaroogadele. Seedimist soodustava lisandina on köömneid kasutatud rasvase sea-, lamba- ja linnuliha (part, hani) maitsestamiseks. Et saavutada hõrk maitse, lisatakse köömneid ka vähkide keeduleemele.

Haputaar, kristallkümmel ja teised joogid. Kindel koht on köömnetel jookide koostises. Eesti vanema aja joogipoolistest lisati köömneid ja kuivatatud köömnevarsi nii rukkijahust tehtud haputaarile kui ka ivajoogile. Ergas maitselisand aitas elavdada mõlema joogi üksluiselt hapukat maitset. Raviotstarbel pruugitakse köömneteed.

Kuid köömned on leidnud väärika koha ka kangemate kraadidega jookides: köömnenaps ehk kristallkümmel on tegelikult kange magustatud köömneliköör. Esialgu vaid kloostrielanike vaevusi leevendama pidanud jook sai laiemalt tuntuks 15. sajandil Hollandis ja koges veelgi suuremat menu mõne aja pärast Saksamaal. Eestis on kümlit valmistatud pikka aega, meie liköörimeistrid toodavad seda jooki praegugi.

Skandinaavlastel on köömnemaitseline kange alkohoolne jook akvaviit – köömnetega maitsestatud viin. Tõsi, nüüdisajal on rohkem levinud selline “eluvee” teisend, kus peale köömnete on kasutatud ka aniisi ja tilli. Tasub siiski teada, et rohkelt köömnetega maitsestatud alkohoolsed joogid ja tõmmised pole kohased neile, keda vaevavad maksa- ja neeruhädad.