Kuigi seltsingulepingu allkirjastasid 5. juunil 2005 kolm asutajaliiget, on huvi liitumise vastu olnud rõõmustavalt suur. See näitab maaomanike huvi ja ühtlasi muret nende omanduses olevate vanade puude, põlispuude saatuse pärast.

Riik on õigusaktidega sätestanud ametnike huvi üksnes selliste põlispuude vastu, mis on saavutanud etteantud tüve alammõõdu – püütakse tagada nende kaitset.

Tegelikkuses on aga veel väga palju vanu puid, mida tuleks kaitsta ja püüda säilitada mitte üksnes miljöö-, keskkonna- või kultuuriväärtuse aspektist, vaid ka teaduslikust aspektist lähtudes.

Vanade puude langetamise tavapõhjusena tuuakse esile puude ohtlikkus, kahjulikkus, tülikus, mittesobivus uude keskkonda, kavandatud ruumiliste tegevuste takistamine, vaba ruumi puudumine, vaadete ja päikese varjamine jne., mis paraku lähemal uurimisel ei ole peamine põhjus puud langetada.

Kõige kahetsusväärsem on, kui otsus langetada põlispuu tehakse ainult ajutisest huvist lähtudes ja kiirustades, kaalumata eri alternatiive puu säilitamiseks. Ja paraku, nagu praktika näitab, läbimõtlemata raietegu hiljem kahetsetakse.

Põlispuude omanike ühenduse põhieesmärk on väärtustada nii omanike kui ka üldsuse silmis vanemaid puid, luues sellega eeldusi põlispuude kujunemiseks ja nende säilimiseks (linna)maastikus. Ühendus on kavandanud vastavaid koolitusi, praktilisi tegevusi ja puuomanike tunnustamise korraldust. Tegevuse siht on saavutada, et vanade ja põlispuude omanikud tunneksid uhkust, kui neil on näidata ning tutvustada oma järglastele, sugulastele ja külalistele mõnda auväärses vanuses puud või viljapuusorti. Ja jutustada sinna juurde ka puu põnev lugu.

Ühenduse liikmed püüavad selgitada ja esile tuua põhjused, mis imekombel on harvadel juhtudel ikkagi õnnestunud, olenemata riigikorrast, kujuneda põlispuul. On see kultuuri küsimus või tuleneb see teadmistest või on vaja hoopis raieotsuste tegijail teatavat hingeseisundit, vaimsust, kultuuritausta ja tunnetussidet juba möödunud aegadega ja veel tulevate aegadega.

Põlispuude omanike ühenduse liikmed on vabatahtlikult seadnud sihiks harida ennast, kaaskodanikke ja ametnikke ning mõjutada tehtavaid raieotsuseid nõnda, et Eestis oleks üha põhjust imetleda inimpõlvi seisnud põlispuid ja kuulda nende ellujäämise (ime)lugusid.