Eesti Looduse fotov�istlus
2006/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/8
Hall sabakakk

On klm mrtsi. Kell nitab paar tundi uut peva. Kolm kakuhuvilist on juba tunde sitnud mda metsa, aeg-ajalt ikka peatudes ja vimalikke kohti le kuulates: krvad pavad tabada ht kindlat hlitsust. Kodukakkude valdusi on selleks ajaks kogunenud juba le poole tosina. Kuid kigi meeli erutava kaku omi veel mitte htegi. Peagi juame oma retke lpp-punkti, nd tuleb tagasi keerata. Omavahel juttu vestes vakatame, sest lpuks see klab: uhuh hu-vuhu! Isane hndkakk andis teada: Siin on minu kodu ja sel aastal kavatsen oma pojad siin suureks kasvatada! Olgu see kigile teada!

Hndkakk, varasema nimetusega uurali kakk (Strix uralensis) on meil ldlevinud, kuid viksearvuline kakuline, kes pesitsuspaigana eelistab vanemaid kuusesegametsi, milles leidub piisavalt vanu tkaid vi nsaid puid, kuhu sna suur lind oma kodu saaks rajada. Pesitsusterritoorium ehk kodupiirkond hlmab kindlasti ka mnd raiesmikku vi sti jnud heinamaad, kus linnud saaki varitsevad.

Erinevalt krvukrtsust ei lenda hndkakk saaki jahtides ringi, vi teeb seda rmiselt harva. Tema on keskendunud hoopis passimistaktikale: istudes raiesmiku vi heinamaa serval, laseb see lind silmadel thelepanelikult ringi kia, ise samal ajal pidevalt kuulatades. Saaki mrganud, teeb ta sihikindla sstu. Helitult ilmudes suudavad kakud saakloomi llatada ning on rmiselt edukad jahtijad. Hndkaku saagiks langevad peamiselt mitmesugused nrilised, kuid ta vtab hea meelega ka kiki linde, kellest jud le kib. Isegi oravad pole tema mens midagi llatavat. Seega on hndkakk vga mitmekesise toidusedeliga lind, kes just seetttu ka paremini hakkama saab ega lase end hirida nrilistevaestest aastatest.


Pesitsusajal on hndkakud vga agressiivsed ega l risti ette ka inimest rnnates, kui see lindude arvates nende kodule ohtlikult ligi on tunginud. Eelmisel kevadel juhtus midagi sellist Otep lhistel, kus kaks meest olid liiga lhedale sattunud hele pesatkale, kus olid just koorunud vikesed sabakakud. Kindlasti tid vanakakud kuuldavale ka hoiatushde, kuid mehed ilmselt ei osanud seda millekski panna. Niisugusele hbematusele jrgnes loomulikult rnnak. Ohver olevat prast seletanud, et oleks nagu puuhaluga phe saanud. Neid teravaid ksi, mis suudavad saaklooma sekunditega teise ilma viia, ei tahaks kll ise tunda saada ega soovitada ka kellelegi teisele.

Hlekuselt ei erine hndkaku pojad teiste kakuliste omadest: kui nlg npistama kipub, hakatakse kooris ksteise vidu piiksuma. Et vanemate thelepanu vita, ronivad juba natuke suuremad pojad pesast vlja lhedal kasvavate puude vradesse. Kisakoori etteaste algab juba valges ning peagi vib nha vanalinde kodupiirkonna ligidal lagendikel varitsemas. Emalind hoidub rohkem pesa lhedale, et pojukestel silm peal oleks ja hdaohu korral neid kaitsta. Isa vtab ette ka pikemaid retki, ikka selleks, et kigil khud tidetud saaksid.


Kuus poega pesas. Kuhu siis viis see mrtsikuine huige? Vaiksel mrtsil kaua otsitud ja igatsetud hlitsus ei viinud paraku kuhugi. See oli nii salaprane ja aukartustratav, et kuidagi ei sandanud asuda pesapaika otsima. Pesapaigaleid tuli aga hoopis juhuslikult, tnu neile kahele metsa eksinud mehele, kellest ks hndkakult korraliku peapesu sai. Nende teate peale lksime ka ise sdikaid kodukaitsjaid vaatama ja nende tegevust jlgima. Pesapaik asus omamoodi mstilises kohas: vana taluaseme lhedal rgoru phjal voolava metsaoja kaldal. Peale hndkaku paari valitud vana ja pehkinud tka kasvas pesa lheduses haava- ja lepavsa. Eemal siiski ka mni ksik vana ja toekam puu. Lausa imelik oli vaadata, kuidas suured ja kohati kohmaka lennuga linnud vsa vahel pikeerisid.

Jahti peeti sti jnud talu heinamaadel, mis kubisesid kiksugu nriliste aukudest. Eelmine oli rmiselt hea hiireaasta, mis julgustas seda kakupaari ponnistama: pesas oli kuus poega! Kahjuks lppesid he kakuhakatise elupevad mingil phjusel vga vara: leidsime ta pesa krvalt surnuna maas.

Selleks aastaks tegime juba varakult ettevalmistusi, et tugevat kakupaari phjalikumalt uurida ja jlgida. Pstitasime pesa lhedale varje, mis lubas sellesse siseneda tihniku poolt, ilma linde hirimata. Et pesatgas oli oma eluea lpusirgel kikus omajagu , siis toestasime seda lootuses, et kevadised sulad midagi rikkuda ei suudaks. Kahjuks oli vanal saaretkal ikkagi psti seismisest villand ning ta otsustas prast pikka talve rahulikult maapinnale selili visata. Ju siis oli kevad liiga karm.

Loodetavasti leidis kakupaar endale lhikonnas uue kodukolde, sest jahiterritoorium oli niivrd magus, et selle nimel tasus pingutada. Vib-olla kohtume tuleval aastal uuesti.



SVEN ZAEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012