Võimsa vihmavalinguga võib kaasneda üksjagu ebameeldivusi. Tihtilugu pole me selleks piisavalt valmistunud ega oskagi halvimat karta. Kolme aasta tagune paduvihm Ida-Virumaal ei olnud Eestis kuigi harukordne, kuid siiski hea näide selle kohta, mida ootamatu äge vihmahoog võib kaasa tuua.

Jõhvi, 2003. aasta 5. augusti hommikupoolik. Hakkas sadama. Äikesevihm. Sellist ilma on Eestis suviti ennegi olnud. Nädalasest paadimatkast Pärnu jõel piinatud keha ei mõtle muust kui magamisest. Ergava suvepäikese all villi küpsenud reitelt koorub nahka, turi kipitab. Kus olid need pilved ja jahutav vihm varem? Ah, las sajab, hea vabandus lihtsalt lesida ja raamatut lugeda. Televiisorit või arvutit ei julge sisse lülitada, äikese hürra-mürra veereb üle mu kodulinna läänest itta ja siis jälle idast läände. Nii õhtuni.

Ent kui veel hommikulgi kobrutas majaesisele längus asfaldiplatsile tekkinud tiik vihmapiiskade pommirahest, siis oli selge: isegi kui sadu ei kesta piibellikud 40 ööd ja 40 päeva, on seegi paduvihm praeguseks juba palju pahandust teinud.

Ja tõesti, üle paarikümne ruutkilomeetri Ida-Virumaast, peamiselt Jõhvi kõrgustiku ja panga serva vahele jääv madal sooala Sakalt Toilani oli vee all. Ent uputus kimbutas ka Kohtla-Järve, Jõhvi ja Kiviõli linna. Paljude majade keldritesse ning maa-alustesse garaaþidesse tungis vesi, lekkivatest katustest nirises vihm korterite ja mõnede asutuste inventari rikkuma. Vesi loksus paljude külade põldudel, Toilas võis näha purjetamas isegi purjelaudureid. Sakal sai kannatada kultuurimaja, Martsas suvilad. Veel nädal hiljem rattaga Ontika–Toila teel sõites kuuldus kümnetes kohtades pangast alla solisemas jugasid, millest enne aimugi polnud. Mõnes kohas oli teetamm läbi kaevatud, et liigvett merre juhtida. Varem teatmikes 26 meetri kõrgusena märgitud Valaste joal kukkus nüüd vesi üle 30 meetri.

Kuidas selline uputus tekkis. 2003. aasta suvi oli Eestis võrdlemisi sademetevaene. Kui Ida-Virumaa talunikud taotlesid valitsuselt üleujutuskahjude hüvitist, siis teistes maakondades tekitas probleeme hoopis põud. Jõhvis oli juuli sademete hulk alla poole pikaajalisest kuunormist, viimane sajupäev enne paduvihma oli 24. juulil. Ka 4. augustil tuli mõni millimeeter sademeid, kuid see ei muutnud oluliselt midagi. Seega olid Põhja-Eesti õhukesed paepealsed mullad läbi kuivanud ja piltlikult öeldes tsementeerunud.

Eesti hüdroloogia ja meteoroloogia instituudis (EMHI) on 2003. aasta augusti paduvihmast koostanud sünoptilise ülevaate Merike Merilain. Tema kokkuvõttele olengi toetunud, täiendades seda Harkus asuva pilveradari piltidega.

Radari puhul tuleb silmas pidada asjaolu, et maa kumeruse tõttu „näeb” see Ida-Virumaa kohal vaid neid pilvi, mis asuvad kõrgemal kui neli kilomeetrit. Seega on pildile jäänud vaid võimsad ehk siis küllaltki kõrgele tõusnud pilved. Oluline on siinjuures jälgida ka värviskaalat, mis iseloomustab pilvedelt tagasi peegeldunud signaali. Mida punasem on märgitud ala, seda veerikkam on pilv ja seda suurem on tõenäosus, et neist tuleb sademeid.

Veel ööl vastu 5. augustit ei ennustanud tulevast paduvihma mitte miski: raadiosondi mõõtmiste põhjal oli selleks õhuniiskust liiga vähe (# 1). Järgneva 6–7 tunniga muutus aga pilt sootuks. Kõrgemates õhukihtides süvenes Põhjalahelt Soome lahele suundunud madalrõhulohk, mis 5. augusti päevaks tekitas Soome lõunaosa ja Soome lahe kohal kõrgemates õhukihtides tsükloni. Seejärel tõusis järsult suhteline õhuniiskus ja tungisid peale külmemad õhumassid.

Tsükloni telg on vertikaalses lõikes pisut viltu: üldjuhul on põhjapoolkera kesklaiustel maapinnalähedane osa mõnevõrra ida pool kui kõrgemates õhukihtides. Seetõttu asuski maapinnalähedane tsüklonikese esialgu Valge mere lähedal. Augustikuu viienda päeva pärastlõunaks oli aga tekkinud uus kese Peterburi ligidal ning Kirde-Eesti kohale jäi koos äikestega toppama külm front. Radaripiltide animatsioonilt paistab see areng pilvede liikumises üsna hästi välja. Üksikute läänest itta liikuvate pilvetompude asemele tekkis Soome lahe idaosas ühe koha peal tiirutav pilvelaam (# 2).

6. augusti südaööl viitasid raadiosondi mõõtmised kuni üheksa kilomeetri kõrgusele ulatuvale äikesepilvele ja ühtlasi hoogsajule. Kõrge tsüklon süvenes veelgi, selle kese asus Kirde-Eesti kohal. Madalrõhkkond tugevnes ka maapinnalähedastes õhukihtides, selle keskpunkt jäi Peterburist kagusse. Kõige intensiivsem polnud sadu siiski mitte Jõhvis, vaid Pihkvas, kus öö jooksul tuli maha 102 mm sademeid.

6. augusti hommikul kell 9 hakkas maapinna lähedal õhurõhk tõusma. Kõrgemates kihtides kogus tsüklon mõnevõrra jõudu juurde, kuid selle kese nihkus Peipsi taha (# 3). Tugev vihmasadu vaibus, erisuguse intensiivsusega vihmasagaraid jätkus aga veel 9. augusti õhtuni. Ööpäevaga – 5. augustist kl. 11 kuni 6. augustini kl. 11 – oli Jõhvi ilmajaama mõõtmiste põhjal maha sadanud 131 millimeetrit. Kui aga arvestada esimesest vihmasajust 4. augustil kuni viimaste sagarateni 9. augustil, siis tuli nende kuue päeva jooksul taevast alla 180,2 mm, s.o. üle kahe korra rohkem, kui on augustikuu pikaajaline keskmine sademete summa Jõhvis.

Nagu tavaliselt, hõlmas paduvihm suhteliselt väikest piirkonda – nii Väike-Maarjas kui ka Tiirikojal oli samal ajal küll korralik vihmasadu, kuid ei midagi erilist. Jõhvist ligi poolesaja kilomeetri kaugusel olevas Narva jaamas mõõdeti vaid tühiseid sadememillimeetreid; Lääne-Eestis oli aga hoopis kuiv.

Paduvihmal kõrge hind. Eelnevalt juba viitasin kahjule, mida selline veehulk teha suudab. Seda, et vett oli tõesti palju, näitavad kaks eri ajal tehtud fotot kivist Aluoja joastikul (#4 ja 5).

Augustiuputuse puhul tõusis taas päevakorda koprapaisude probleem. Piibrid olid Mägara ojale, mis on Jõhvist põhja poole jääva sooala üks tähtsaim äravoolukanal, ehitanud võimsa linnaku. Selle lammutamiseks tuli kasutada lõhkeainet: liigvett polnud võimalik teisiti valla päästa.

Pärast paduvihmast tekkinud üleujutust rehkendati Ida-Viru maavalitsuses rahandusministeeriumile saadetud kirjas (03.02.2004) kokku võrdlemisi suured summad: kulud ja otsesed kahjud, mis riigil tuleb hüvitada, küündisid 838 508 kroonini. Suurimaid kulutusi ja kahjusid kandsid Jõhvi ja Kohtla-Järve linnavalitsus (vastavalt 331 270 ja 229 085 krooni).

Kaudseid kahjusid tuli aga ligikaudu 11,7 miljoni krooni eest. Suurim kannataja oli seejuures Nitrofert (umbes 6,6 miljonit krooni), mille hoovile oli reljeefi omapära ja korrast ära kuivendussüsteemi tõttu tekkinud paraja suurusega järv. Uputus sundis keemiatehases tootmise mõneks ajaks peatama. Eriti kopsaka kaudse kahjusumma arvestas oma haldusalal kokku ka Kohtla-Järve linnavalitsus (ligikaudu 2,5 miljonit krooni).

Ühtekokku oli maavalitsuse koostatud kannatajate nimekirjas 15 asutust ja ettevõtet. Nende hulgas Tiido talu Amula külas, kus veeuputus nõudis üle poole miljoni krooni – ühe talu jaoks on see ilmselgelt suur kaotus.

Seitse kuud hiljem arutati üleujutusega seonduvat ka presidendi akadeemilises nõukogus [1]. Toonase Ida-Viru asemaavanema Agu Värimäe ülevaatest selgus, et üleujutuse tagajärgede kõrvaldamise otsesed kulud olid 2,1 miljonit krooni. Kokku hinnati kahjusid aga umbes 50–60 miljonile kroonile. Tõdeti, et tegemist oli loodusõnnetusega, kuid selle tagajärjed võinuksid olla tunduvalt väiksemad. Kitsaskohti oli seejuures palju: linnades ja asulates polnud välja ehitatud sadevee kanalisatsioonisüsteemid, praegused olid aga setetega ummistunud ega töötanud korralikult; kunagi rajatud eesvoolud pidanuks olema töökorras ja risustamata ning truubid puhastatud ja võimelised vett läbi laskma; ka maapiirkonnas olid eesvoolud ning metsa- ja põllumajanduskuivendussüsteemid kehvas seisus. Toodi välja sedagi, et tööstusettevõtted peaksid säärasteks õnnetusteks olema paremini ette valmistunud.

Kas see oli piisav õppetund? Eelmise aasta kevadel omavalitsustesse saadetud kirja vastustest selgus, et paljud neist vaatasid liigvee ärajuhtimissüsteemid põhjalikult üle. Nüüdseks on koostatud ja rakendatud üksjagu tegevuskavu, mille järgi parandati äravoolukanaleid, truupe, kanalisatsiooni jne. Kui lähiaastatel peaks Ida-Virumaa põhjaosa tabama samasugune paduvihm, siis nii kalliks see tagajärgede poolest minna ei tohiks. Eriti tõsiseid ümberkorraldusi tegid Kohtla-Järve, Kiviõli ja Jõhvi linn ning Kohtla vald.

Jõhvi linnas ilmnes ootamatult veel üks probleem: vesi hakkas siin keldritesse imbuma alles mõned päevad pärast vihma ning seda mitte maapinnalt, vaid hoopis altpoolt. Nii mõnedki Jõhvi majad on ehitatud alale, mis jäid kuivaks alles kaevanduste rajamisega. Nüüd, kus suletud kaevandustest vett välja ei pumbata ja looduslik põhjaveetase vähehaaval taastub, võivad linnas tekkida uued mured.

Siiski peab mainima, et 2003. aasta augusti paduvihm ei olnud Eestis mingi haruldus – seekordne sooritus Jõhvis polnud rekordimaigulinegi. Küsimus on vaid selles, kus ja millal selline vihmavaling alla sajab ning kuidas me selleks valmis oleme. Nagu paljud teised ilma-asjad, ei käi paduvihmadki korrapäraselt kella järgi. Kuid kord kümnendis või veidi harvem võib ükskõik kus Eesti nurgas samasuguse sahmaka kaela saada. Kas meil peab siis poodiminekuks kummipaat rõdul olema või suudab kanalisatsioon veega toime tulla? Loomulikult hakkasid äravoolusüsteeme kõige agaramalt parandama just need omavalitsused, kes said üleujutuses kõige rohkem kannatada.

Võib ju kasutada Eestis üsna levinud äraspidist ihnuseloogikat: kui paduvihm tekitab kahju 50 miljonit krooni ja samasugune õnnetus kordub kord kümnendis, kas me raatsime siis kulutada näiteks viis miljonit krooni aastas äravoolusüsteemide korrastamisele? Mis tuleb odavam, kas hoida kanalisatsioon ning kraavid, truubid ja koprad kontrolli all või neelata kord dekaadis alla kibe pill ning lasta seda kindlustusfirmadel seedida? Kraavitööd on teadagi kallid ja kummipaadi ning kindlustuspoliisi võib vähese raha eest igaüks osta.

Selle kirjatüki koostamisele aitasid kaasa Krista Odakivi (EMHI), Tiit Toos ja teised Ida-Viru maavalitsuse ning omavalitsuse töötajad. Suur tänu neile!

1. Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu koosolek 30. märtsil 2004 – http://www.president.ee/et/institutsioonid/akadeemiline.php?gid=49295