Kaks Hiiumaa olulisimat vaatamisväärsust on Ristimägi ja meteoriidikraatri vaatetorn. Selline imelik mulje on mulle Hiiumaal autoga sõites nii paari aasta eest kui ka sel aastal käies jäänud. Need kaks jäävad laisale suvitajale kõige rohkem ette, asudes otse tee kõrval.

Selgitavad tekstid Ristimäe parklas annavad kuulekale turistile kohustuse jätta endast maha looduslikust materjalist ristikuju. Muud seal vaadata ega teha tegelikult polegi, kui parklas müüdavad silmkoeesemed ja puunikerdused välja arvata.

Ristidega ala on hinnanguliselt nüüd paar hektarit suur. Turistid on jätnud endast märke maha järjest leidlikumalt. Üle teeradade paljanduvate männijuurte alla on pistetud oksad, et moodustuks rist, elusate puude okste külge on pandud risti toikaid ning mõned puud nägid välja, nagu oleks tuul neid kaikaid täis raputanud, pehkinud püstisest kasetüükast on läbi surutud risti pulk, pehkinud kännule on surutud risti oksad, kividest ja käbidest tehakse riste otse maapinnale ning asfaldile joonistatakse kriidiga riste. Lattidest on tehtud püstisi kõrgeid ristuvaid monstrumeid ja tundmatud autorid on ristanud latid jalgraja peale nii, et edasi minnes peab mõtlema, et siin on käinud tõesti vägev mees. Enamik riste on siiski rohuga põimitud oksad. Silma rõõmustavad väikesed hariliku pihlaka ja toominga leinavormid, kes oma oksad allapoole kasvatavad.

Sõbra vanaema oli usklik inimene ja käis Ristimäel riste ära korjamas, öeldes, et see on risti teotamine. Siis oli mägi aga praegusega võrreldes pisike. Ristide panemise komme on jõulisemalt näha Leedu Ðiauliai suurel ristimäel, kus raviallika veest olevat pime munk nägijaks saanud. Hiiumaa Ristimäel segunevad aga paganlik ja kristlik traditsioon.

Alles taasiseseisvumise järel on hakanud levima jutt küüditatud rootslastest, kes seal olevat viimase palvuse pidanud ja risti maha jätnud. Suurema tõuke sellise tõlgenduse levikule andis Ristimäel 1991 hiiu-rootslaste järeltulijate avatud väike mälestuskivi, ristatud kaks veskikivi, tähistamaks väljarände 210. aastapäeva. See on Ristimäe kristlik taust.

Enne seda teati ainult Ristimäel kahe pulmarongi kaklusest, milles pääses eluga ühe paari peig ja teise noorik, kes hiljem õnnelikult kokku jäid. Vallalistel on lootust risti tehes endale kaasa leida ja noorpaaril oma liitu tugevdada.

Kahe pulmarongi kakluse kohti on üles kirjutatud pärimuse järgi Eestis teisigi, näiteks Kuusalu kihelkonnas viiakse tapluspaika kivi. Esialgu on õnnetuspaikades olnud “risumäed” ehk kohad, kuhu möödujad on visanud oma kasutuid isiklikke asju, et vabaneda näiteks haigusest. Seal ei peatuta ega korjata midagi üles, muidu saad kellegi haiguse kaasa. Ja ravi selle haiguse vastu pole, aitab ainult võõra asja samasse tagasiviimine.

Eestis on peale Hiiumaa veel viis muinsuskaitse alla võetud “ristimäge” ehk looduslikku pühapaika: neli muinaskalmistut ja üks ohverdamiskoht. Kalmistu ligidal olev ristimägi tähistab kohta, kust lahkunud hinged kaugemale ei saa tulla, sest matuste ajal tehtud ristid puul ei lase neid edasi. Eestis on muuseas ka kaks ristideta Ristimäge: Lääne-Virumaal Neerutis (üks Kalevipoja künnivagudest) ja Võrumaal Haanjas.

Miks me peame käima teiste kultuuride jälgedes ja juurutama kunstlikke traditsioone, kui samal ajal meie enda looduslikud pühapaigad kasvavad rohtu ja võssa? See jääb küll iseseisvaks edasimõtlemiseks.