Eesti Looduse fotov�istlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/9
Kivistunud sammalloomad

Sammalloomad on suur ja mitmekesine, ent samas võrdlemisi vähe tuntud selgrootute rühm. Nende koloonialiste loomade minevikus elanud isendite kivistunud jäänuseid võib Eestis leida omajagu.

Maailmas ringi rännates võib nii mõnegi loodusmuuseumi vitriinis silmata Eestist pärit kivistisi, mis on sinna sattunud kas teadlaste koostöö tulemusel või muuseumikollektsioonide vahetamise käigus. Neile, kes Eesti geoloogiat hästi tunnevad, on arvatavasti tuttav helepruun kivim, mille kihipinnad on tihti kaetud peente valkjate fossiilide võrgustikuga. Need ei ole kuigi haruldased kivistised: selle rühma isendeid võib leida nii elavate loomadena kui ka fossiilidena üle kogu maakera. Need palad aga, mida mitme välismaise muuseumi kuraatorid armastavad huvilistele vaatamiseks vitriini välja panna, püüavad pilku oma erakordse välimusega. Õrnad pitsilised moodustised helepruuni kivimitüki peal on sedavõrd silmatorkavad, et ei jää ilmselt kellelgi märkamata. Kiri etiketil väidab, et tegemist on põlevkivi pinda katva sammallooma kivistisega. Leiukohaks on märgitud Eesti, vanuseks aga Ordoviitsium, Kukruse lade.

Et seesuguseid kauneid kivistisi näha, ei pea eestlane ilmtingimata Londoni loodusmuuseumisse sõitma, vaid võib nendega tutvuda ka meie oma geoloogilistes väljapanekutes. Enamgi veel – kes ei põlga paljuks Kirde-Eestisse Kohtla kaevandusmuuseumisse sõita, võib sealsetest aherainemägedest niisuguseid eksemplare ise otsida.


Kes on sammalloomad? Sammallooma nimetus võib inimese mõneti segadusse ajada. Kuigi tema merepõhja vaibana katvad kolooniad meenutavad esmapilgul metsaalust samblapinda (siit ka nende nimetus), kuuluvad nad siiski loomariiki.

Paljud liigid katavad koorikutena mereloomade kodasid ning on ehitanud õrnu koralle meenutavaid võrkjaid struktuure. Viimaseid tuntakse ka pitskorallide (ingl. lace coral) nime all. Mõned sammalloomad tekitavad harunevaid põõsalaadseid kolooniaid, osa on ehitanud otse merepõhjale kinnitunud tugevaid ning massiivseid poolsfäärikujulisi moodustisi. Neid loomi on praegusajal arvukalt, ka kivististena võib neid ohtralt leida. Sellest hoolimata on sammalloomad tõenäoliselt üks halvemini tuntud selgrootute rühm. Eri andmetel on nende hõimkonnas loendatud kokku 3500–6000 elavat ja kuni 15 000 fossiilset liiki.


Koloonialised loomad. Peale tavapärase sugulise paljunemise on koloonialised loomad võimelised paljunema mittesuguliselt pungumise teel. Sel moel tekivad uued indiviidid, kes kinnituvad koloonia külge, kuid on sealjuures võimelised iseseisvalt toituma.

Tuntumad tänapäevased kolooniatena elavad loomad on korallid. Väljasurnud loomadest olid sellise eluviisiga ka Eestis fossiilidena leiduvad graptoliidid. Väliselt sarnanevadki sammalloomade kolooniad kõige enam korallidega. Teadusajaloos on teada juhtumeid, kus ühte on peetud teiseks, omal ajal on segadusse sattunud isegi Karl Linné. Anatoomiliselt on sammalloomad ja korallid siiski väga erinevad ja kuuluvad eri hõimkondadesse. Kolooniate väline sarnasus on seotud pigem samalaadse elu- ja paljunemisviisiga ning toitumistavadega, seega võiks neid pidada ökoloogilisteks analoogideks.

Sammallooma kolooniad koosnevad mõnest kuni mõnekümnest tuhandest geneetiliselt identsest isendist – zooidist ehk loomikust. Tüüpiline loomik on alla millimeetri pikkune olend, kelle suuava ümbritseb õrnadest kombitsatest pärg; esmapilgul meenutab ta väga korallpolüüpi. Erinevalt viimasest on sammallooma loomikul vedelikuga täidetud kehaõõs, sooltoru, suu ja pärak ning ta on korallpolüübist tunduvalt keerukama ehitusega. Tema koonusekujuline kombitsapärg on tegelikult eriline toitumisorgan – lofofoor, mille abil sammalloom filtreerib toiduks peent planktonit.


Üks kõigi, kõik ühe eest. Paljudes sammalloomakolooniates kehtib tööjaotus, kus eri loomikud täidavad ühiseluks vajalikke ülesandeid. Kõikides kolooniates on toiteloomikud, kes püüavad veemassist peent planktonit. Samuti on neid, kelle peamine kohustus on paljuneda, kaitsta kolooniat või hoida koloonia pind puhas. Peale selle on paljudes kolooniates isendeid, kellel ei paistagi muud funktsiooni olevat kui täita kõigest toiteloomikute vahelist vaba ruumi.

Sammalloomakolooniate kõige erilisemad asukad on linnukloomikud ehk avikulaarid, kelle ülesanne on kolooniat turvata. Merepõhjas on elu karm, ikka langeb üks organism teisele kõhutäiteks. Vaenlase vastu aitab siin kiire liikumine või nutikas elukorraldus. Kuidas aga peaks ennast kaitsma loom, kes ei ole üksnes oma "korterelamuga" merepõhjas kinni, vaid ka igavesti ühendatud kõigi teiste sama elamu asukatega? Siin tulevadki appi linnukloomikud, kes on võimelised oma linnunokasarnaste "lõugadega" haarama kolooniat ohustavaid väiksemaid röövloomi ning hoidma neid tugevas haardes, kuni nad viimaks nõrkevad.

Kuid sammalloomi ei ohusta mitte ainult teised loomad, vaid neile võib saatuslikuks osutuda kolooniat enda alla matta ähvardav ülemäärane settehulk või isegi teiste loomade vastsed, kes tahaksid seda stabiilselt põhjale kinnitunud moodustist endale elupaigaks. Selliste hädade vastu kaitsevad sammalloomakolooniaid piugloomikud ehk vibrakulaarid, kes oma tugevate lihastega varustatud “piitsaga” puhastavad koloonia pinda.

Paraku pole ei linnuk- ega ka piugloomikud võimelised ise toituma, selles peavad nad lootma toiteloomikutele. Vastutasuks on aga kogu koloonia hästi turvatud. Seega toimib sammallooma kolooniates sama põhimõte, mis kolme musketäri puhulgi: üks kõigi, kõik ühe eest.

Kuid koloonia sees, loomikuid ühendava pehme koe kaudu antakse peale toitainete edasi ka närviimpulsse. Nii võibki juhtuda, et ühe loomiku kombitsate puudutuse tagajärjel poeb peitu suur hulk isendeid.

Spetsialiseerunud loomikutel on erisugused loomikukojad, mida on võimalik eristada ka kivistunud kolooniate puhul. Neil sammallooma rühmadel, kellel on ka tänapäevaseid esindajaid, on erisuguste loomikukodade asukate ülesandeid võimalik kergesti määrata sarnasuse järgi. Keerulisem on lugu väljasurnud seltside isenditega, kelle puhul ei ole eri kuju ja suurusega loomikukodade funktsioon päris kindlalt teada.

Mõned sammalloomad peletavad tõsisemaid vaenlasi eemale mitmesuguste mürkide abil. Ühe liigi toodetavat kemikaali – brüostatiini – katsetatakse lausa vähi raviks. Kui kaugele geoloogilisse minevikku ulatub aga sammalloomade võime toota mürgiseid ühendeid, on paraku teadmata.


Mere- ja magevee loomad. Enamik tänapäevaseid sammalloomi elab meredes, vaid ühe võrdlemisi väikesearvulise rühma elupaik on magevees. Viimastel ei ole aga tugevat skeletti ning seetõttu pole neid fossiilidena säilinud. Sellest hoolimata arvatakse, et nende geoloogiline ajalugu ulatub palju kaugemasse aega, kuna sammalloomadel on samamoodi kui käsnadel halbade aegade üleelamiseks arenenud spetsiaalsed paljunemisstruktuurid. Enne talvekülmade saabumist eralduvad mageveeliste liikide kolooniatest suguta sigimise teel erilised, tugeva kestaga kaetud talipungad ehk statoblastid, millest kevadel soojade ilmade saabudes arenevad uued organismid. Selliseid talipungi on viimase 65 miljoni aasta setenditest leitud mitmest kohast maailmas, kuid vanimad võimalikud sammalloomade statoblastid pärinevad Permi ladestust. Seega küündib nende vanus vähemalt 250 miljoni aastani ning võib arvata, et hiljemalt Paleosoikumi lõpus asus osa sammalloomi elama ka magevette.


Vanimad sammalloomade kivistised on leitud Ordoviitsiumi kivimitest, seega ulatub kogu rühma vanus umbes 470 miljoni aastani. See pole kuigi iidne iga, võrreldes teiste suurte hõimkondadega (sh. lülijalgsete ja limustega), kes on elanud juba Kambriumi ajastu alguses ning edestavad sammalloomi ligikaudu 70 miljoni aastaga. On arvatud, et sammalloomade elutegevuseks ei ole tugevat välisskeletti ilmtingimata vaja ja seetõttu võisid nad pehmekehaliste loomakestena elada juba tunduvalt varasemal ajal. Paraku on alla millimeetri suuruse pehme kehaga isendi kivistumise tõenäosus väga väike, seetõttu on tavaliste, paleontoloogiliste meetoditega kaheldav seda väidet tõestada.


Ürgsete merede kunagised asukad, fossiilsed sammalloomad, olid osa madalmere põhjakooslusest. Sammalloomade kivististe levikusageduse järgi võis neid merepõhjas olla märkimisväärselt palju. Kohati on toeste tihe paigutus tekitanud isegi korallriffe meenutavaid kõrgendeid. Sammalloomade toese varieeruv ehitus viitab aga väga heale kohastumusele. Jälgides erisuguste toese põhitüüpide levikut kivimikihtides, on võimalik saada aimu iga kihi kujunemistingimuste kohta. Nii on massiivsed ja poolkerajad kolooniad olnud omased madala- ja liikuvaveelises keskkonnas kujunenud kihtidele. Mida väiksem on olnud vee liikuvus, seda rohkem võib merepõhjas leida püstiseid põõsasjaid kolooniad.


Üle saja liigi. Sammalloomad on tuntud eriti keerulise taksonoomia poolest. Väikeste mõõtmete, peene morfoloogia ning raskesti eristatavate tunnuste tõttu nõuab nende määramine suurt kogemust. Et näha sammallooma detaile, jääb tihti ka korralikust luubist väheks – parem on kasutada hea suurendusega mikroskoopi. Paljusid liike aitavad täpsemalt määrata kolooniast võetud spetsiaalsed preparaadid: 0,3 mm paksused risti- ja pikilõikes õhikud, kus on võimalik jälgida kolooniate siseehituse olulisi tunnuseid.

Meie Ordoviitsiumi ja Siluri kivimitest on kirjeldatud liike rohkem kui sajast sammallooma perekonnast. Siin toodud fotod annavad vaid üldise ettekujutuse sellest suurest ning mitmekesisest rühmast, kelle fossiilid on Eestis üpris tavalised, kuid mida me harva märkame.


Sammalloomade kohta vaata lisaks: Martin, Mati 1997. Sammalloomad – silmale tabamatu eksootika Eestimaal. – Eesti Loodus 48 (5): 202–203.



Oive Tinn, Tõnu Meidla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012