Eesti Looduse fotov�istlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2006/9
Grott ja koobas

Sõna “grott” on tulnud itaalia keelest ning tähendab koobast või kaljuurget. Juba kaugetel aegadel on inimkätega rajatud mitmesuguseid koopaid ülikute aedadesse varjuks keskpäevapäikese eest. Paljud neist on kujundatud omamoodi kunstiteosteks. Baltikumis on grotte kõige rohkem liivakivi levikuala mõisates.

Grott on eestlase kõrvale võõras sõna. Ja mitte ainult eestlasele. Et sama käib ka vähemalt meie lõunanaabrite kohta, selgub Gotthard Friedrich Stenderi 1761. aastal ilmunud läti keele grammatikast. Stender oli üks väljapaistvamaid 18. sajandil Läti alal tegutsenud pastoreid, küll baltisakslane, kuid armastusest oma koguduse vastu lasi ta isegi oma hauakivile raiuda sõna latwis, s.t. lätlane. Oma grammatikaraamatus on ta toonud hulga mõisteid, mida tema kaasaegsete läti talupoegade keeles veel polnud. Miskipärast on seal kõige esimeste näidetena kirjas hulk aiakunsti valdkonda kuuluvaid termineid, nagu allee, fontään, grott, oranþerii jms. [6:142].

Enam-vähem sama on pidanud tõdema kõik toonase eesti keelega tegelejad: ükskõik, kui rikas see keel talupoja igapäeva valdkonda kuuluvate väljendite poolest ka oli, puudusid sellest ometi veel kõigi kunsti- ja teadusalade, sealhulgas muidugi ka aiakunsti oskussõnad.

Kummalisel kombel on see, et siinsetel talupoegadel jäid paljudele aiakunsti valdkonda kuuluvatele nähtustele omakeelsed vasted nende “kõige õigemal ajal” leidmata, suutnud etendada teatavat osa lausa siiamaani. Jäetagu alleed ja fontäänid kõrvale, kuid näiteks siinsetes mõisaparkides leidunud tehiskoobaste kohta ei õnnestu rahvasuust korjata küll vähimatki viidet selle kohta, et tegu võiks olla omaaegsete grottidega, s.t., et need koopad polnudki rajatud ei millekski muuks, kui ainult nendesamade parkide ehteks. Isegi meie õppinud geoloogid ei oska nende tekkepõhjuste kohta jutustada muud, kui korrata enam-vähem sedasama, mida rääkisid talupojadki: et tegu on kas sõja- või katkuaja pelgupaikadega või siis maa-aluste salateedega, kohtadega, kuhu mõisnikud peitsid oma vara jne. [2, 3].


Grott kui pargi ehe. Esialgu polnud sõnal grotta küll itaalia keeleski muud tähendust kui ainult koobas või kaljuurge. Et aga Itaalia on maa, kus suviti võib vahel valitseda lausa talumatu kuumus, hakati seal üsna varakult, osalt juba antiikajal, rajama mitmesuguseid koopaid ka aedadesse. Neid tehti eeskätt selleks, et keskpäevase päikese eest varju leida. Et sääraste aedade omanikud olid ülikud, kujundati need seestpoolt tihtipeale üsna uhketena, kasutades seejuures nii reljeefe, mosaiike, kunstlikke stalaktiite jms. Itaaliast levis grottide mood peagi ka mujale Euroopasse ja 17.–18. sajandil ei kujutatud suursugusemat aeda ilma grotita õieti enam ettegi.

Loomulikult ei saanud too grottide rajamise laine jätta puutumata ka Baltikumi mõisaparke. Kõige rohkem rajati neid siin kandis muidugi Sigulda ja Cçsise ümbruses, tolleks Liivimaa Ðveitsiks kutsutud alal, sest just seal kandis on eriti palju selleks sobilikke liivakivipaljandeid. Osa sealseid kaljuurkeid on loodusliku algupäraga, näiteks kuulus Gûtmaòi allikakoobas. Seda koobast koos sealsamas paiknevate Turaida linnuse varemetega käidi imetlemas juba 17. sajandil. 18.–19. sajandi vahetusel peeti paikkonda kogu Liivimaa ilusaimaks kohaks [7: 105–108].

Sama Burtnieki lademe liivakivi, mis köidab pilku Sigulda kandis ja Koiva jõe kallastel, paljandub ka mõnel pool Lõuna-Eestis, näiteks Ahja ja Võhandu ürgorus, Helme ümbruses ja Õhne jõe ääres: nendegi piirkondade mõisaomanikel avanes võimalus ehtida oma parke grottidega.


Helme koopad. Kõige uhkemad Eesti ala omaaegsetest grottidest on näha Helme mõisa pargis. Nad jäävad sealse ordulinnuse varemetest vaid mõnisada meetrit põhja poole kitsale põhja–lõuna-suunalisele seljandikule. Mõisa härrastemajast lahutab grotte avar org. Muidugi on ka nende, rahva seas Helme põrguks kutsutud koobaste kohta levinud kõiksuguseid legende ja oletatud isegi seda, et tegu võiks olla lausa muinasajast pärit paopaikadega [2: 114–117]. Tegelikult ei toeta nii varajast dateeringut Helme koobastiku, vähemasti selle inimkätega rajatud osa puhul küll miski: arvestades tempot, millega tema “saalid” ning neid ühendavad “koridorid” on aja jooksul sisse langenud, võib arvata, et enamik neist ei saa olla vanemad kui mõnisada aastat, pärinedes oma põhiosas 18. sajandist.

Pealegi on Helme koopaid omal ajal kirjeldatudki just pargirajatistena. Tsiteerin 1805. aastast pärinevat kirjeldust: Mööda käänulist ojakallast, mis oli osalt romantiliselt üpris metsikuks jäetud, jõudsime sõõrja istumispaiga juurde. Selles kohas oli oja paisutatud tiigiks, mida ääristas eri tooni puuderühmade hurmavalt kirju rida. Ent selle ühelt küljelt, paremalt, eendus tumedate kuuskede ja helendavate kasetüvede vahelt sammaldunud liivakalju, mille lainetest uhutud jalamil kesk varingut hakkas silma mingi dooria sammastega ehitud vanarooma portaal. Sealt seest paistis hämar grott, mida valgustas vaid üks kahvatu lambike. Kõik oli kaetud igihalja koheva sambla ning juurtega. Tiigi teisel kaldal puude vahel melanhoolse paju all silmasin kõrget pjedestaali, mille tipus troonis hall kiviurn – mälestussammas varalahkunud sõbrannale. Kuuseladvad sosistasid kuuldavalt ja vesi langes kohisedes, kuid ka pidulik vaikus poleks suutnud muuta seda paika veel kõhedamaks. Pidime selle lummava vaatepildi siiski jätma, sest suundusime mööda vankuvat purret üle kivide vahel voolava ojakese ja lähenesime kitsast rada pidi portaalivaremele. Sisenenud grotti, olime vaevalt jõudnud seal võbiseva tulukeseni, kui meie ees avanes pikk maa-alune käik, mida heledalt valgustasid kirjud lambid. Oli tunne, nagu viibiksin vanade roomlaste katakombides. Liikusime käigus vaikselt edasi, kõrvus üksnes omaenda sammude kaja. Siis hakkas kuskilt kostma õrna meloodiat, mis pidi tulema flöötidest ja oboedest, ent kui me lõpuks arvasime, et oleme jõudnud nende helide tekitajate lähikonda, katkes hääl äkitselt ja leidsime end hoopis koopa väljapääsu juurest – sealgi oli kõik sammaldunud ja varjunud eaka kuusepuu ning selle all oleva lehtla varju [4: 71–74]. Kokku olevat Helme koobastikus leidunud kuus “saali”, neist suurim ligi viiemeetrise läbimõõduga, ja mitu “koridori” millest üks viis umbes neljakümne meetri kauguselt välja ka seljaku loodenõlvale – sinna meie rändurid lõpuks jõudsidki.


Grotid Koorkülas ja Kiidjärvel. Umbes samalaadne grott oli Koorkülas. Too mõis jääb Helmest ainult kümmekond kilomeetrit lõunasse ja koobastik oli seal rajatud parki läbiva, Õhne jõe orgu suunduva sügava sälkoru parempoolsesse kaldasse. Praeguseks on sellest järel ainult mõniteistkümmend meetrit käike ja üks “saal”, mille läbimõõt küünib 6,5 ja kõrgus 3,5 meetrini. Kuid veel 1920. aastate algul on seda rahvasuus ka Põrguhauaks või Tondikoopaks kutsutud koobastikku kirjeldatud küll tunduvalt suuremana: Tal on kaks suud, üks tuleb parki, teine mõisa juurde välja. Maa-alune käik on umbes ühe vakamaa pikkune ja nii ruumikas, et kaks inimest kõrvuti lahedasti püsti käima mahuvad. Peakäigust lähtuvad kaks kõrvalkäiku. Esimene on juba ammu sisse kukkunud/varisenud, seepärast ei tea, millega ta lõpeb, kuna teine viib suurde ruumikasse saali, mille läbimõõt on umbes 3 sülda igapidi [8: 59].

19. sajandi algul on sama seltskond, kes oli olnud koos Helmes, käinud ka Koorküla mõisas: Seal äratas meie tähelepanu kaljukoopasuu, kust paistis vaid nõrka valguskuma. Sisenesime koopasse, sattudes justkui mingisse erakukongi, mida valgustas vaid tuhm alabasterlamp; selle asuniku kasinusvandele ei viidanud siiski miskit muud, kui üksnes pehme samblaiste, mis näis ka meid manitsevat täielikule rahule ning nautima vaikust, mida eksitas üksnes kaugelt kostev kosekohin; samuti pidi keskendumist, mõtlust ja hingekosutust soodustama sealsamas kõrval leiduv väike raamatukogu. --- Tore oli leida sealt kõrvalt aga ka uks, mis viis hoopiski värviliste laternatega valgustatud maa-alusesse käiku. See harunes eespool mitmeks haruks, igaüks omamoodi vaimurikkalt dekoreeritud, kuid ükski neist ei viinud meid kuhugi välja. Et meil polnud selle labürindi plaani, ekslesime seal üpris kaua ikka ja jälle ühte ning samasse kohta välja jõudes. Lõpuks, olles juba proovinud ka igasuguseid abivahendeid, sealhulgas proovinud läbitud teed märgistada, avastasime ühest kõige pimedamast nurgast vanaegiptuse stiilis ukse, mille taga mustas pime käik. Täis põnevust sisenesime sinna ja sattusime selle lõpus veel teiselegi uksele, mis üllatuslikult peaaegu iseenesest lahti läks, lastes meid ilusasse saali, mille seinaääri palistas polsterdatud diivan ja mille keskel seisis kenasti mitmesuguste suupistetega kaetud laud, kus ümber kogu ülejäänud seltskond meid juba ootas ---” [5: 122–123].

Ahja jõe ääres asuvas Kiidjärve mõisas oli selline lustikoobastik rajatud aga mitte otse mõisasüdamesse, vaid sealt mõnisada meetrit eemale – Kiidjärve veskist veidi ülesvoolu, kus ürgoru parempoolses nõlvas paljandub kõrge liivakivijärsak. Tartu kunstniku Georg Friedrich Schlateri tehtud lito järgi on seal 1830. aastail olnud vähemalt kaks grotti: mõlema suuet kujundasid külgedelt dooria orderis poolsambad ning pealt kattis ümarkaar. Üht-teist on neist urgetest praegu veel järel: paistab, et need pole olnud kuigi ruumikad, kujutades endast üksnes kaljuseina sisse uuristatud “kabinetti”.


Teised Lõuna-Eesti grotid. Õisu mõisa grott seevastu oli üpris avar. Sealse pargi põhiosa oli rajatud juba 1760.–70. aastail, kuid 19. sajandi algul täiendati sealset haljastust ka Jõepargiga mõisasüdame kirdeküljel. Selle rajamisel polnud ajendiks mitte üksnes Vidva ojale paisutatud tiigid, vaid ka seal leiduv suursugune, ligi kaheksa meetri kõrgune liivakivipaljand. Sinna see grott uuristatigi. Veel enne Teist maailmasõda kujunes tollest pargist, mida selles asunud koopa järgi enamasti küll Õisu Põrguoruks kutsuti, ümbruskonna üks külastatavamaid paiku, kuid praeguseks on see täiesti metsistunud.

Veel leidus parkide eheteks rajatud grotte Viljandimaal Heimtali, Uue-Suislepa, Abja ning Vana-Kariste mõisas, Pärnumaal Taali mõisas, Valgamaal Pokardi suvituslossi juures jm. Ilmselt tuntuim Lõuna-Eesti grott asub aga Tartu Toomemäel – see rajati sinna 1870. aastatel ja 1926. aastal paigutati selle ette ka kuulus Toome „ohvrikivi“. Muide, viimanegi pole päris see, milleks teda harilikult on peetud: too kivi avastati alles 19. sajandi teisel poolel, kusjuures ta lohud on ilmselgelt looduslikku päritolu.


Põhja-Eesti pole grottide ala. Põhja-Eestis jagub liivakivipaljandeid hoopis harvemini ja seetõttu polnud sealseis mõisaparkides kuigipalju võimalusi grotte rajada. Siiski on sealtki mõned teated, näiteks Viru-Nigula lähedale jääva Pada mõisa kohta, kus ülirikas, nii Varssavis kui ka Stockholmis Vene saadikuks olnud krahv Otto Magnus von Stackelberg lasi 18. sajandi lõpukümnenditel kogu oma valduse erakordselt luksuslikult välja ehitada. Et mõisasüda jäi otse Pada jõe kaldale, kujundati pargiks terve jõeorg, kuhu rajati mitmesuguseid paviljone, sildu, jalutus- ja ratsutusteid; grott oli vaid üks selle pargi rohkearvulistest atraktsioonidest.

Mingi grott on olnud ka Palmse pargis: see jäi Inglisillalt Bresti paviljoni juurde viiva tee äärde, suudmega Oruveski paisjärvele. Vihulas andis ühe väiksema groti rajamiseks sobiva võimaluse aga mõisasüdant läbiv Mustoja, mille ühel kaldal on Kallavere kihistu liivakivipaljand.

Hoopis omapärased näikse olnud aga grotid Kunda mõisapargis. Õigupoolest oligi seal tegemist ühe Põhja-Eesti väljapaistvaima pargiga, kus polnud kunstiliselt läbi töötatud mitte üksnes mõisa lähiümbrus, vaid ka kogu Kunda jõe org ning sellega rööbiti kulgenud tee Malla mõisani välja. Veel 20. sajandi algulgi on Kunda parki kirjeldatud kui tõelist vaatamisväärsust: Sealne ilu on suurejooneline, ja seda mitte niivõrd üldise hooldatuse, kuivõrd just oivaliste, hiiglaslikku kasvu ja gigantset läbimõõtu puude poolest. Mulle ei meenu, et oleksin kuskil mujal kohanud veel jämedama ja pahklikuma tüvega tammesid ning jalakaid kui selles pargis. Kõige hooldatuse juures on osatud seal siiski kogu looduslik ilu jätta puutumata. Kunda jõgi on seal üles paisutatud ja pangaalune muudetud kunstipärasteks grottideks, millest vahutav juga üle sööstab. --- Rohkem kui kuskil mujal, tundsin ma pargis, kus miski pole nii mukitud ja klanitud, et mu kujutlus on endale lõpuks tiivad saanud ja suudab vabalt ka luulemaale lennata [8: 395].


Isegi Viimsis leidus grotte. Mõnele grotile võis sattuda ka Tallinna lähistel Viimsi mõisas. Nagu mujal, olid need sealgi vaid osa kogu mõisat haaranud “arhitektuurilisest karnevalist”: sealsamas olid “eremiidikoda” ja “türgi kiosk” ning isegi üks võltsheinakuhi: Suur oli aga meie üllatus, kui avastasime selle sisemusest ülimalt elegantse toa, mille seinu kattis kuldsete liistudega kinnitatud perkalkangas ning mille põrandal olid vaibad, samuti leidus seal sohva ning kirjutuspult koos kõige vajalikuga [1: 66–69].

Üks Viimsi grottidest jäi otse mõisasüdamesse, teine asus veidi eemal Lubjamäe serval: sealsamas, kus seisis ka krahv Alexander Buxhoevdeni ehitada lastud “võltstuletorn” (tegelikult neogooti stiilis pargipaviljon). Pole kuulda olnud, et keegi oleks söandanud neidki koopaid kunagisteks pargigrottideks pidada, küll aga on õhinal edasi jutustatud seda, kuidas Viimsi krahv olevat varjanud neis laevadelt kokku röövitud varandusi ...


1.

Die Bäder am Ostseestrande. Geschildert in malerischen Briefen einer Dame an eine Freundin, 1828. Leipzig.
2.

Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Valgus, Tallinn.
3.

Heinsalu, Ülo; Kurik, Elga 1967. Põrguhauad ja põrguaugud. – Eesti Loodus 18 (4): 211–217.
4.

Rennenkampff, Alexander von 1805. Fragmente aus den Briefen eines Reisenden aus Liefland. Riga.
5.

Rennenkampff, Alexander von 1827. Umrisse aus meinem Skizzenbuche. Erster Theil. Hannover.
6.

Stender, Gotthard Friedrich 1761. Neue vollständigere Lettische Grammatik, Nebst einem hinlänglichen Lexico, wie auch einigen Gedichten. Braunschweig.
7.

Truhardt, Anton 1804. Der Reisegefährte auf den Wanderungen in die reizenden Gegenden Lieflands. Erste Wanderung, von Riga aus längs dem Ufer der Aa bis Wenden. Riga.
8.

Vilberg, Gustav 1920. Salajõed ja maa-alused koopad Eestis. – Sirvilauad 1921. Tartu: 31–60.
9.

Wittrock, Viktor 1906. Wanderbilder vom estländischen Strande. – Heimatstimmen. Ein baltisches Jahrbuch. Jg. 2. Reval: 350–438.



ANTS HEIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012