Puuseentehuviline leiab vanade pajupuude tüvedel kasvamas hulga lihtsalt äratuntavaid taelikuid ja teisigi seeni.

Remmelgaid – suurteks puudeks sirguvaid pajusid – on Eestis viit liiki. Kuivematel kasvukohtadel ja metsades kasvab raagremmelgas (Salix caprea), peamiselt veekogude kallastel raud-, hõbe-, rabe ja punakas remmelgas (S. pentandra, S. alba, S. fragilis, S. x rubens). Hõbe- ja punakat remmelgat on juba ammu kasutatud haljastuses: kauni lehestiku tõttu on neid istutatud paljudesse mõisa- ja linnaparkidesse. Nad kuuluvad ka meie jämedaimate puude hulka.

Eestis teada olevast 211 torikseene liigist on pajupuudel leitud kasvamas tervelt 48, nime järgi on pajudega seotud neli: pajutaelik, pajutagel, pajukakk ja pajukorgik. Kuigi torikseente rühm on võrdlemisi väike, on nad olulised ökoloogiliselt – nii lamapuidu lagundajatena kui ka eluspuudel tüvemädanike tekitajatena. Siin tutvustatavad peamiselt remmelgatel kasvavad puuseened on aasta ringi äratuntavad oma iseloomulike viljakehade tõttu.

Enim levinud seen paju perekonna liikidel on nii meie kui ka põhjanaabrite andmetel [3, 4, 5] pajutaelik (Phellinus conchatus) ning üle 90% neist kasvasid raagremmelga surnud tüvedel ja okstel. Harvem näeb seda seent teist liiki pajudel, harilikul sirelil ja veel mõnel lehtpuul, vahel ka elusatel puudel. Pajutaeliku mitmeaastased viljakehad on väikesed teravaservalised kõvad kübarad, mis kasvavad tavaliselt ülestikku mitmekesi koos. Kübarate ülakülg on tumepruun ning sageli sammaldunud, alakülg kollakaspruun ja peenepooriline. Kuigi tavaliselt ilmuvad pajutaeliku viljakehad surnud puidule, võib ta koorevigastuste kaudu siiski tungida ka elusasse puusse, tekitades valgemädaniku, mistõttu puu hiljem kuivab ja pehkinud tüveosa murdub.

Teine väga levinud puuseen – tuletaelik ehk ebatuletael (Phellinus igniarius) eelistab roheliste lehtedega pajusid. Looduslikes kasvukohtades näeb teda raag- ja raudremmelgal, harvem teistelgi pajudel, vanades parkides sageli jämedatel rabeda ja punaka remmelga puudel, hõberemmelgatel aga väga harva. Tema viljakeha on noorena poolkera moodi kühmjas, aastatega areneb sellest üle 20 cm laiune paks kõva kübar: ümara valkja servaga, peal hallikaspruun kuni mustjas, alt peente kaneelpruunide pooridega.

Tuletaelikut peetakse poolparasiidiks, sest ta nakatab puid peamiselt kuivanud oksatüügaste kaudu ning tekitab nende tüves valge südamemädaniku. Pärast puu murdumist kasvab seen hulk aastaid edasi tüvetüükal või kännul.

Kõige kaunim ja ilmselt silmatorkavaim pargipuude seen on vääveltorik ehk väävlik (Laetiporus sulphureus). Tema eredad sidrunkollased kuni punakasoranþid viljakehad kasvavad peamiselt vanade tammede ning hõberemmelgate tüvel ja jämedatel oksaharudel. Seenekübarad on üheaastased ning ilmuvad puule tavaliselt juunis. Need on juustutaoliselt lihakad ja haprad ning kasvavad substraadil hulgakaupa liitunud kogumikena; pehkinud puutüvel võib neid ülestikku olla kümmekond. Mõne nädala pärast viljakehad surevad, luituvad ja murenevad puu küljest lahti, jättes koorele iseloomuliku heleda jälje. Nii saab veel talvelgi kindlaks teha seennakkuse olemasolu ja ulatust.

Vääveltorik tekitab puu südamikus üsna kiiresti areneva pruunmädaniku, olles meil üks olulisem tamme tüveõõnsuste tekitaja ning hõberemmelgate mahamurdja.

Kõige siledama viljakeha kasvatab punkttaelik (Phellinus punctatus), kes ilmub raagremmelga, harvem sarapuu ja toominga kuivanud, ent veel püsti seisvale tüvele. Tema viljakeha on õhuke ja liibub tihedasti substraadile: esimesel aastal hakkab silma vaid mõne millimeetri paksune pruun laik. Igal järgmisel aastal kasvav uus kahe-kolme millimeetri paksune torukestekiht on punkttaelikule ainuomaselt natuke kitsam kui eelmine. Ta tekitab puidus aeglaselt areneva valgemädaniku. Mida kiiremini seenel „toiduvarud” kahanevad, seda väiksemaks jääb tema uus aastakasv. Mõni vanem viljakeha võib siiski kasvada keskelt paari sentimeetri paksuseks peopesasuuruseks polsterjaks kühmuks; substraadist eenduvat kübarat, nagu teistel torikutel, ei moodusta ta aga kunagi.

Pajukakk (Daedaleopsis confragosa) kasvatab oma õhukesed hallikaspunased kübarad peamiselt raagremmelga kuivanud peentele tüvedele. Need on kasvades valkja ümara servaga, hiljem iseloomulikult teravaservalised ning korrapäraselt poolringikujulised. Viljakeha alaküljel on radiaalsuunas välja veninud poorid, mis kasvuajal muutuvad näpujälgede kohalt verevaks: seetõttu on teda varem nimetatud ka punakakuks.

Pajutagel (Trametes suaveolens) on meil üsna haruldane seen, tema maarjaheina-lõhnalisi rusikasuurusi viljakehasid võib väga harva leida vanadelt hõberemmelgatelt. Pajutagla kübarad on üheaastased, pealt matid ja hallikasvalged, alt kollakasvalgete suurte nurgeliste pooridega. Ta põhjustab tüvepuidus healõhnalise ja pehme valgemädaniku.

1.

Järve, Sulev 2006. Puuseened pargi- ja ilupuudel. Maalehe Raamat, Tallinn.
2.

Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn.
3.

Niemelä, Tuomo 1993. Helsingin puisto- ja metsäpuita lahottavat sienet. Helsingin kaupungin rakennusvirasto, Helsinki.
4.

Niemelä, Tuomo 2005. Käävät, puiden sienet. Helsingin yliopiston luonnontieteellinen keskusmuseo, Helsinki.
5.

Parmasto, Erast 2004. Eesti seente levikuatlas 3. Torikseened. EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut, Tartu.
4.

Wohlers, Antje et al. 2005. Baumkontrolle nach Baumarten differenziert – typische Schadsymptome und Auffälligkeiten an Birke (Betula spp.), Kirsche (Prunus spp.) und Weide (Salix spp.). – Jahrbuch der Baumpflege 2005: 44–59.