Piisab vähimastki kokkupuutest lindudega, et enda jaoks märgatavamad välja sortida. Jõgitiirud ja tiirud üldse kuuluvad kindlasti nende hulka: nad pole meie mail haruldased, aga mis peamine – tiirud on väga häälekad. Olgu siis kalapüügil, kaasaga suheldes, territooriumile sissetungijat peletades või pesa lähedale sattunud inimesele kohta kätte näidates.

Jõgitiirusid (Sterna hirundo) võib näha peaaegu kõikjal. Rannikul kuuluvad nad kindlasti esimeste hulka, keda märkame. Seal on aga oht ajada jõgitiirud segi randtiirudega, kes samuti väga häälekalt toimetavad. Esmapilgul on need linnud tõepoolest äravahetamiseni sarnased. Lähemal vaatlusel selgub, et kõige kindlam eristustunnus peidab end nokal: randtiirul on nokk üleni punane, jõgitiirul musta otsaga. Mõlemat liiki tiirude tegemisi jälgides ilmnevad ka teised tunnused, mis lubavad liiki määrata juhul, kui nokaotsa hästi ei näe. Üks kindlaid määramistunnuseid on häälitsused, mille järgi vähegi vilunud kõrv suudab neid väliselt väga sarnaseid linde eristada.

Peale ranniku elavad jõgitiirud ka sisemaal – jõgedel ja järvedel –, kuid seal ei näe neid kunagi nii hulgi. Mõnel järvel tiiru märgates eksimisohtu ei ole, sest randtiirud piirduvad meil ainult rannikuga ja jätavad siseveekogud jõgitiirude pärusmaaks.

Elupaiga valikul on, nagu ikka, oluline toidubaas. Siin tiirud väga ei vali. Et nad on kalatoidulised, siis sobib igasugune kala. Peaasi, et see oleks küllalt väike, mahtumaks ilusti nii vanemate kui ka järeltulijate noka vahele. Ja kala peab olema rohkesti. Seepärast ongi tiirud kogunenud enamasti rannikualadele, kus väikest kala on palju ja see liigub madalas läbipaistvas vees. Sisemaal kalastada pole nii kerge, sest vesi on tumedam ja taimestik pakub kaladele kaitsvat varju.

Riiukukk või ennastohverdav perekaitsja? Lindude häälekuse taga peitub nende käitumismall. Nad ei karda kedagi ja julgevad kuulutada seda tervele maailmale. Tiirude pesitsusalale tunginud kajakad aetakse minema ühisaktsioonis neid nokaga rünnates. Kalakotkal on sama saatus. Ära ei öelda isegi inimese pealaele koputamisest, kui see peaks lindude arvates pesale liiga lähedale sattuma. Ühelt poolt võib selline käitumine paista riiakusena: kogu aeg käib kriiskamine ja kõiki piiriületajaid rünnatakse. Teiselt poolt võib seda tõlgendada hoopis armastusena: armastusena oma lähedaste ja järeltulijate vastu. Tiirud on nõus astuma lahingusse endast tükk maad suuremate röövlindude ja inimestegagi, et tagada rahu oma kodule ja turvalisus järeltulijaile. Täiesti ennastohverdav suhtumine.

Samas võivad nad näida ka leplikud: sel kevadel leidsime kivi, millel pesitsesid koos jõgitiirud ja kalakajakad. Tundus uskumatu! Peagi selgus, et kajakatel polnud tiirude naabruses hoopiski mitte kerge.

Jõgitiirudel olid pojad juba koorunud ja neile tassiti hoolega toitu. Kajakad alles haudusid. Iga kord uuele kalaretkele minnes “külastasid” tiirud ka naabreid: üldsegi mitte sõbralikult uksele koputades ning uurides: kuidas elu läheb? Kas pojukesed on ehk juba koorunud?… Kaugel sellest. Iga kord pikeeriti üle kajakapesa, nokk ähvardavalt laiali. Kajakamamma tõmbas end pesa põhja kössi. Kõige hullem oli siis, kui kajakas korraks pesalt lahkus. Tagasi tulles pidi ta läbima tõelise kadalipu: tiirud kohtlesid kodukivi poole lendavat kajakat ründajana ja tõrjusid teda väga ägedalt.

Siis tuli appi kajaka kaasa: võttes tiirude pahameele enda peale, avas ta niimoodi mammale tee pesa juurde. Kavalat nippi märgates järgnes pikeerijate vägi pesale maandunud kajakale. See kõik toimus mõlemat liiki lindude hääleka kisa saatel. Kaasa läks jälle appi ning maandus hauduja kõrvale. Kahekesi proovisid nad pesal kohta sisse võtta, kuid tiirud langesid neile kogu aeg piksenooltena peale. Õnneks rahuneti peagi ja kõik naasid oma tavaliste toimetuste juurde. Tiirud jätkasid poegade toitmist, ikka iga kord naabrite juurde sisse põigates ja neile kivivalitseja õigusi meelde tuletades.

Tiirupojad olid oma vanemate üle kindlasti uhked, sest nad võisid julgelt poole kivi peal ringi ukerdada. Nad justkui proovisid aimata vanemate naasmise suunda, et siis esimesena magus kala issi või emme noka vahelt endale napsata. Kala võis teinekord olla veerandi tiirupoja suurune, ent saak kugistati kiiresti alla. Kusjuures kõht ei paistnud neil kunagi täituvat. Järgmise kala eest võideldes oldi endise agarusega platsis.

Jõgitiirud võivad olla harilikud linnud ega pruugi seetõttu paljude tähelepanu äratada. Mind võlub just nende innukus kodu kaitsmisel. Perekond on neile kõige tähtsam ja selle nimel astutakse võitlusesse kas või ennast looduse krooniks nimetava inimesega. Rünnates kalakajakaid, kalakotkaid ja teisi suuremaid röövlinde, ei lööda siis ammugi mitte risti ette. Ennastohverdav taktika töötab: pesarüüstajad sunnitakse taganema. Kui üksi ei suudeta, siis tulevad appi liigikaaslastest naabrid. Tublid vanemad!