Eesti Looduse fotov�istlus
2006/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
In memoriam EL 2006/10
Seeneteadlane, looduse tundja ja tutvustaja

Ain Raitviir

10. juuli 1938–17. september 2006

Ain Raitviir jätkas pärast Tallinna 22. keskkooli lõpetamist 1956 õpinguid Tartu ülikooli bioloogiaosakonnas, mille lõpetas 1961 botaanikuna. Juba esimesel kursusel ilmnenud huvi seeneriigi vastu jäi teda saatma kuni elu viimaste hetkedeni. Ta asus uurima Eesti liudseeni, eriti harjastiksikuliste sugukonda. Sihikindla uurimistegevuse viljana kaitses ta väitekirjad: 1964 anti talle bioloogiakandidaadi ja 1987 bioloogiadoktori kraad.

Ain Raitviir töötas alates 1961. aastast zooloogia ja botaanika instituudi, praeguse Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mükoloogiaosakonnas. 45 aasta jooksul uuris ta peamiselt liudseente süstemaatikat, liigiteket ja evolutsiooni, käsitledes ka biosüstemaatika teoreetilisi probleeme. Innovatiivsete meetodite kasutuselevõtt tegi temast hinnatud eksperdi, kellelt said head nõu paljud kolleegid ja õpilased. Ta on avaldanud üle 150 teadustöö, sealhulgas kümme raamatut. Innuka välibioloogina kogus ta uurimismaterjali iga-aastastel ekspeditsioonidel Kesk-Aasias, Kaukaasias, Venemaa Kaug-Idas, hiljem ka mitmel pool Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Gröönimaal. Aukartustäratav on tema kirjeldatud teadusele uute seeneliikide arv – 226.

Eestis jäädakse teda mäletama hea loodusetundja ja innuka populariseerijana, millest annab tunnistust hulk raamatuid ja artikleid ajakirjades, ajalehtedes ja mujal. Kirjutisi ilmestas alati tema kui kirgliku loodusfotograafi pildistatu. Aastatel 1990–1995 oli ta ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja ja 1989–1998 Akadeemia toimetuskolleegiumi liige.

Aini ei jätnud ükskõikseks ka Eesti teaduse ning poliitika areng. Aktiivse kaasarääkijana oli ta teadlaste liidu kaasesimees, Eesti teadusfondi nõukogu ja Tartu linna volikogu liige.

Täpset ja nõudlikku teadlasenatuuri täiendas iluarmastus, selle tunnetamine ilukirjanduse, kunstiteoste, klassikalise muusika ja ilutaimede kaudu. Ta on tõlkinud ulmekirjandust, tema koostatud on angloameerika ulmekirjanduse kogumik “Lilled Algernonile” (1976), mida on hinnatud kui üht parimat eestikeelset ulmeantoloogiat ja olulist Eesti ulmekirjanduse arengu mõjutajat (Eesti ulmeauhind Stalker elutöö eest, 2003). Mitmekülgsed huvid ja eriline anne märgata ning üldistada tegid temast tähelepanuväärse isiksuse ja viljaka teadlase.

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012