Tüsedusele kalduv magusasõber seisab sageli piinava valiku ees: suhkrutarbimist tuleb piirata, aga täissünteetilisi magustajaid ka ei tihka süüa. Lahenduse võiksid anda looduslikud magusamaitselised ühendid, mille valmistamisega saab edukalt hakkama suhkruleht.

Kõige rohkem tuntakse seda taime maailmas ladinakeelse nimetuse Stevia rebaudiana järgi. Guaranii indiaanlased kutsuvad ammustest aegadest kasutusel olevat magusa-allikat caá-êhê või veidi teistmoodi kaa-jhéé, mis tõlkes tähendavad mõlemad magusat taime. Paljudes keeltes tuntakse seda taime ka lihtsalt meelehena või meetaimena. Eks sellisel juhul on nimeandjad lähtunud eeskätt taime lehtede magususest, mitte niivõrd õite nektarieritusest.

Teadusliku esmakirjelduse andis taimele Moises Santiago Bertoni, kes liigi epiteedi valikul lähtus oma sõbra keemiku Ovidio Rebaudi perenimest. Rebaudi oli esimene, kes juba sajand tagasi proovis jõuda suhkrulehe magususe jälile keemiliste analüüside abil. Eestikeelne nimetus paraguai suhkruleht tekitab esmalt arvamuse, nagu leiduks taimes rohkesti suhkrut ehk sahharoosi. Tegelikult annab suhkrulehele magusa maitse hoopis glükosiid steviosiid. Seemnemüütajad tutvustavad seda taime ka lihtsalt steevia nimetuse all.

Paraguai suhkruleht kuulub korvõieliste sugukonda ning kasvab looduslikult niiskes kliimas Paraguay ja Brasiilia äärealadel. Kokku on Stevia perekonnas kirjeldatud veidi alla 200 liigi, kuid teatud ja tuntavalt magus on vaid üks neist.

Taim ise kasvab looduses 60–70 cm kõrguseks, istandustes isegi üle meetri. Suhkrulehe põhiline väärtus peitub tema süstjates kuni 3 (4) cm pikkustes ning karvadega kaetud lehtedes: magusad ühendid koonduvad põhiosas just sinna; varres, õites ja juurtes on magusat õige vähe.

Suhkruleht on lühipäevataim: õied arenevad siis, kui päeva pikkus ei ületa 13 tundi. Pikema päeva korral väheneb ka magusainete süntees taime lehtedes. Õied on valged, väikesed, läbimõõt kuni 1,5 cm. Väiksed viljad – suhkrulehel kui korvõielisel seemnised – on tuullevi soodustava sulgkerge karvatutiga. Nii looduslikud kui ka istanduses sirguvad taimed on diploidse kromosoomikomplektiga, kokku on suhkrulehe diploidsetes taimerakkudes 11 kromosoomipaari.

Firmamärk steviosiid. Juba sajandeid on kohalikud indiaanlased kasutanud selle taime lehti eeskätt mõrkjamaitselise mate (paraguai astelpõõsa) tee magustamiseks, kusjuures üksainus leht muudab magusaks väikese pudelkõrvitsa täie teed.

Suhkrulehe magususe saladuse avastasid prantsuse biokeemikud M. Bridel ja R. Lavielle alles 1931. aastal: nad leidsid taime lehtedest kaheksa glükosiidi, millel on tuntavalt magus maitse. Looduses on neil magusatel glükosiididel ka kindel ülesanne: nad kaitsevad taime lehetäide ründe eest, toimides loomuliku biokeemilise peletina.

Nendest kaheksast glükosiidist on vaieldamatult tuntuim steviosiid, mis keemiliselt loomuselt kuulub diterpenoidsete glükosiidide hulka. Steviosiidi üldvalem on C38H60O18 ja molekulmass 804. Steviosiidi tuntus ja kuulsus põhinevad kolmel asjaolul. Esiteks, puhastatud steviosiid on lauasuhkrust 270 kuni 300 korda magusam ühend. Teiseks, suhkrulehes on steviosiidi suures koguses: kõnealuse glükosiidi osakaal lehtedes küünib 6–18 protsendini kuivkaalust. Sedavõrd suured erinevused on seletatavad nii eri taimede geneetilise eripäraga (istandustes kasvatamiseks valitakse just rohkem steviosiidi sünteesivaid taimi) kui ka konkreetsete kasvuolude ja fenofaasiga. Kolmandaks, steviosiidi teenistuslehte ilmestab tõsiasi, et see ühend annab küll keelel magusa maitseaistingu, kuid ei õnnista organismi kaloritega. Just sellel põhinebki toiduainetetööstuse üha suurenev huvi steviosiidi omaduste ja kasutusvõimaluste vastu.

Teiste tuntud mittetoitvate magustitega (kaloreid mitteandvad ühendid – sahhariin, tsüklamaat, aspartaam) võrreldes on steviosiidil mitu eelist. Kõigepealt looduslik päritolu: tegu pole mitte inimese sünteesitud ühendiga, vaid taimes moodustunuga. Ja veel: kui sünteetiliste magustajate kasutuskogemus piirdub vaid sajandiga (sahhariin), siis steviosiidi on indiaanlased kasutanud juba mitu sajandit, ja kõrvalmõjudeta. Õigluse nimel peab lisama, et suhkrulehes on teisigi magusaid ühendeid, millest tuntumad on veel rebaudiosiidid A ja C.

Avar kasutusvaldkond. Ajalooliselt on steviosiid olnud eeskätt suhkru asendusaine, sest inimese magusaihalus on paratamatu. Guaranii indiaanlased kasutasid suhkrulehte lihtsalt toidu ja joogi magustamiseks, sest rikkaliku sahharoosisisaldusega taimed olid neile tundmatud. Nad tavatsesid ka lehti suus nätsutada, magustades nii tarbitavat sööki-jooki ja hoides korras suuõõne ja hammaste hügieeni.

Euroopasse jõudis suhkruleht arvatavasti 17. sajandil hispaanlaste vahendusel, kuid erilist tähelepanu esimene tulek ei pälvinud. Uuesti hakati suhkrulehe vastu Euroopas huvi tundma 20. sajandil, seda eeskätt kahe maailmasõja ajal valitsenud suhkrunappuse tõttu. Ometi suutis sahhariin mõlemal korral steviosiidi edestada, sest sahhariini sai sünteesida kunstlikult, steviosiidi saamiseks tuli esmalt suhkrulehetaimi kasvatada ja vajalik ühend nende lehtedest eraldada ning puhastada.

Pärast Teist maailmasõda taastus kiiresti Euroopa varustamine suhkruga, nii jäi suhkruleht taas tähelepanuta. Küll aga on steviosiid ikka hinnatud magusti Ladina-Ameerika riikides, eeskätt Brasiilias. Uue areneva turuna on võidetud Aasia riike, kus steviosiid on eriti soositud Jaapanis.

Steviosiidi lisatakse täissünteetiliste magustajate asemel karastusjookidele, teele, kohvile, mahlajookidele, kalorivaestele maiustustele, kastmetele, marinaadidele jne., aga seda kasutatakse ka suuhügieenivahendite magustamisel. Steviosiidi eelisteks peetakse selle looduslikku päritolu ja seda, et seni pole märgatud ega tõestatud inimestele kahjulikke kõrvalmõjusid. Tema miinusteks on keeruline eraldus- ja puhastustehnoloogia: vabaneda tuleb nii taimsetest pigmentidest kui ka teistest biokeemilistest ühenditest taime lehtedes.

Suhkrulehest on eraldatud üle 100 biokeemilise ühendi. Loomkatsetes on saadud vasturääkivaid andmeid steviosiidi laguproduktide (näiteks steviooli) võimaliku kahjuliku mõju kohta: võimalik nõrk mutageensus suurte kasutuskoguste korral. Vastuolulised on andmed ka steviosiidi mõju kohta katseloomade viljakusele. Kuivatatud suhkrulehe kui magustaja probleemiks on ka mõningane kootav toime limaskestadele ning kergelt omapärane järelmaitse pärast esmase magusaefekti kadumist.

Päästab liigsest suhkrust. Viimasel aastakümnel suurenenud steviosiidihuvi on seletatav liigsest suhkrutarbimisest tulenevate terviseprobleemidega arenenud riikide elanikkonnal. Pole saladus, et ülemäärane suhkur kahjustab hambaid, põhjustab ülekaalulisust ja rasvumist ning on päriliku eelsoodumusega inimestel ka II tüüpi diabeedi riskitegur.

Steviosiidi puhul neid riske pole. Suuõõne bakterid ei saa toota sellest ühendist hammaste lagunemist soodustavaid orgaanilisi happeid. Pealegi on suhkrulehes arvestatavas koguses fluoriühendeid, mis mõjuvad soodsalt hambaemailile. Inimorganismis steviosiid ei lagune ega anna kaloreid, seega ei põhjusta rasvumist. Arvestama peab sedagi, et väga magusat steviosiidi kasutatakse toiduainetes üsna vähe. Ka II tüüpi diabeedi riskifaktorina ei tule steviosiid arvesse. Pigem vastupidi: suhkrulehte ja selle ekstrakte soovitatakse Ladina-Ameerika maades just diabeetikutele, sest need ei tõsta veresuhkru taset.

Veelgi enam, nendes piirkondades, kus suhkrulehte on sajandeid tarbitud, on taimel tervikuna leitud peale magususe muidki kasulikke omadusi. Nii on Ladina-Ameerika etnomeditsiin seisukohal, et lisaväärtusena alandab suhkruleht liigkõrget vererõhku (lehtedes on ühendeid, mis laiendavad veresoonte valendikku) ning värsketel lehtedel on ka baktereid ning pärmseeni hävitav toime. Veel on lehtedes ühendeid, mis soodustavad diureetilist ehk vett väljutavat toimet.

Samas ei tohiks eeltoodust nii aru saada, et asendades kogu tarbitava suhkru steviosiidiga, teeme suure heateo organismi ainevahetusele. Seda kindlasti mitte! Normaalseks ainevahetuseks vajab inimene kindlasti ka suhkruid, terviseprobleemid tekivad vaid nendega kestvalt liialdades.

Igale oma suhkruleht! Inimeste huvi suhkrulehe vastu on viimasel ajal olnud nii suur, et looduslikud kasvukohad ei suuda enam nõudlust rahuldada ja taimi tuleb kasvatada istandikes. Esimesed suhkrulehe suuristanduste rajamise kogemused pärinevad Paraguayst, kus taimi hakati suurtes kogustes kasvatama eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel. Nüüd kasvatatakse suhkrulehte ka Aasia riikides (suurim tootja on hoopis Hiina), Kanadas ja Euroopa maades.

Taimi paljundatakse kas seemnetest (sisuliselt küll viljadest – seemnistest) või meristeemmeetodil. Kodus sobivad selleks ka pistikud. Seemnistest on taimi küll kõige lihtsam kasvatada, kuid need idanevad väga halvasti ja kaua. Tänu väga kiiresti arenenud seemnekaubandusele saab suhkrulehe seemniseid osta ka Eestist.

Selle taime kasvatamisel tuleks aga kindlasti arvestada tema külmapelglikkust, lühipäevalembust ning asjaolu, et eri taimede lehed pole ühtviisi magusad. Samuti peaks teadma, et suhkrulehe õietolm on paljudele tugev allergeen.

Sellest, kuidas suhkrulehte meie oludes kasvatada, võib huviline lugeda Rein Sanderi loost ajakirja Kodu ja Aed tänavusest jaanuarinumbrist.

Kodus kasvanud suhkrulehte võib lisada toidule nii värskelt kui ka kuivatatud lehepudina. Kuivanud lehtedes on steviosiid väga püsiv: magusad on isegi sajandivanuse herbaareksemplari lehed.