Erialaühendusena loodud maaülikooli keskkonnakaitse üliõpilaste selts (KÜS) on kasvanud õdusaks mõttekaaslaste kooskäimiskohaks.

Keskkonnakaitse üliõpilaste seltsil on praegu pisut alla poolesaja liikme. Peale maastikukaitse ja -hoolduse tudengite kuuluvad sinna teistegi erialade loodushuvilised. Seltsiga on seotuks jäänud ka vilistlasi.

Kuigi maaülikoolis on veel üliõpilasseltse, eristub just KÜS üldpildist selgelt. Seltsi üritustest on laiemat tuntust kogunud koos teiste kõrgkoolidega korraldatav mitmepäevane teaduskonverents “Talveakadeemia”.

Tänavu sai talvine ajurünnak sooja jätku – “Suveakadeemia”. Kohtumispaik – Soomaa rahvuspark – on jäänud samaks. Et palava päikese käes on raske ainuüksi mõttetööle keskenduda, on programmi lisandunud matkad.

Seljakott seljas looduses käigud ongi seltsi liikmete seas populaarsed. Erilist naudingut on pakkunud rändureile külmamatkad. Nagu nimetuski ütleb, trotsitakse rännaku ajal pakast.

„Kaks aastat tagasi rändasime Taevaskojas, see oli üks tõsine külmamatk,” meenutab seltsi juhataja, maastikukaitse ja -hoolduse magistrant Kadri Kalle. „Matkaonnis oli ahi nii pisike, et ei kütnud üldse ära. Sisetemperatuur läks vaevu nulli.”

„Üks KÜSi sünonüüme ongi minu jaoks külm: alati oleme väljas ja alati on külm,” täiendab seltsi liige, maastikukaitse ja -hoolduse II kursuse üliõpilane Evelin Aavik. „Aga see külm ei tähenda halba, vaid seda, et tuleb soojasaamiseks vaeva näha ja võtta asju loominguliselt. Me ei istugi seltsis kunagi niisama.”

Soovist midagi käega katsutavat korda saata on seltsil kombeks korraldada talguid. Uus ühistöö paik on kahe seltsiliikme vana talukoht Karulas, kus on ikka vaja midagi nokitseda.

„KÜS on liikmete jaoks üks vahva sõpruskond,” leiab Kadri. „Saame arutleda teemadel, millest kõik pole teadlikud. Ei pea üksteisele selgitama, mida ühe või teise mõiste all mõtleme. Me räägime ühes võtmes. Teooriat ja praktikat on seltsi tegemistes enam-vähem pooleks. Jätkame vanu traditsioone ja püüame juurutada uusi.”

Kui Kadri kolme aasta eest ülikooli tuli, oli läbi saanud KÜSi esimene faas – suur tuhin, mis kaasneb iga organisatsiooni loomisega. Asutajaliikmed olid lõpetanud ja paar tegijat ei suutnud üksi asja edasi vedada. Siis haaraski Kadri koos oma kaaslastega ohjad ja algas teine faas.

KÜSi teises faasis on ülekoolilist tähelepanu äratanud õuesõppe propageerimine. Mullu sügisel välja käidud mõte hakata loenguid peale auditooriumi ka vabas õhus pidama on võrseid ajanud. Plaanitakse osta väliauditooriumi jaoks toolid. Selts on lubanud teha broðüürid õppejõududele, andmaks õues õpetamiseks nõu.

Kas munad õpetavad kanu? Miks mitte, kui mõlemad pooled sellest kasu lõikavad. KÜSi liikmed andsid õppejõududele nõu, mismoodi koostada tudengivahetuse korras Prantsusmaalt Eestisse saabunutele ekskursiooniprogrammi. Muide, Prantsuse-Eesti ühisprojektis, mille raames omandatakse teadmisi nii siin kui ka seal, ongi põhiosalejad olnud just KÜSi liikmed.

„KÜS paistab ka sellepärast maaülikoolis silma, et meie anname teada oma tegemistest ja teeme palju avatud üritusi,” arvavad Kadri ja Evelin. „Üks meie eesmärke ongi üldsuse ökoloogilise teadlikkuse tõstmine. Kuid erialane tegevus on siin muudetud lõbusaks. Teinekord räägime saunalavalgi globaalsetest ökoloogilistest probleemidest!”

Seltsi liikmeil on kombeks oma ühendust kutsuda suupäraselt KÜS (häälda pikalt: küss). Eelmisel aastal ühele kokkutulekule minnes arutati, kuidas seda lühendit võõraste jaoks huvitavalt selgitada. Pärast väikest mõttetööd pandi kirja: „Kõik ühiselt sohu!”

Seltsi esimesel aastapäeval riputati aga saunauksele kiri: „Kõigile ühine saun!”