Selle aasta juuni alguspäevadel virgutas mu tähelepanu koduõues pidevalt kostev peoleo häälitsemine, enamasti see, mille järgi see ilus lind on saanud rahvapärase nime “vihmakass”. Tavaliselt tegutseb peoleo meie kodumaja lähedal kaasikus, mis on talle teadupärast sobiv elupaik. Pärisin endalt, mida ta küll otsib meie aiast ja õuest. Vastuse sain veidi hiljem, kui nägin emast lindu kräunudes lendavat ärklitoa aknale. Viivu pärast taipasin, milles on asi: lindu ärritas aknast paistev teine peoleo, keda ta soovis oma territooriumilt minema peletada.

Jälgisin siis ärklitoas linnu tegutsemist: ta lendas aknalt aknale, vahel vastu akent, toksis klaasi nokaga, kuid loomulikult tagajärjetult: rivaal oli talle igati võrdväärne vastane. Nagu kirjutavad loomade käitumise uurijad, on loomariigis kaklused territooriumi või partneri pärast enamasti rituaalsed: üks pool (sageli see, kes on sattunud võõrale, juba hõivatud territooriumile) arem ja ettevaatlikum, vahel lihtsalt nõrgem, ning alistub siis, mis võib tähendada vastavat allaandmisþesti nagu koertel, või põgeneb. Paraku ei tee seda linnu peegelpilt ja nii kestis ka meie õnnetu peoleo taplus päevi. Püüdsin katta aknaid ajalehtedega, et lind oma vastast enam ei näeks, päriselt see ei õnnestunud, kuid loodan, et võitlus siiski lahenes peoleole rahuldavalt, võib-olla ta lihtsalt väsis. Ärklitoa ja pööningu aknad aga tahtsid pesemist peoleo roojast. Igatahes tegutsesid peoleod kaasikus sellelgi suvel ja vahest õnnestus neil seal ka pesitsemine. Peoleo ei ole just tavaline koduõue-lind, kes tavatseks lennata aknalauale nagu tihased või hall-kärbsenäpid.

Analoogne lugu omaenda peegelpilti ründava linnuga oli mul samas maakodus aastat kakskümmend tagasi, kui veel remontimata maja kunagises karjaköögis hakkas kevadel kostma sabinat ja kui ukse avasin, lendas läbi seinaprao välja tihane, seekord isalind. Uksepilust piiludes nägin pärastpoole, et lind kakles seina ääres seisva vana peegliga, kust talle vastu vaatas-keksis teine tihane. Selle olukorra lahendasin lihtsalt: oli vaja vaid peegel teisipidi pöörata ja lind enam oma rivaali ei kohanud.

Oleks huvitav teada, kas on keegi veel näinud linnu duelli omaenda peegelpildiga ja kuidas selline duell on lõppenud. Mind üllatas mõnevõrra see, et tegemist oli emalinnuga. Olen arvanud, et võitlusi reviiride pärast peavad ikka isalinnud.

Kommenteerib loomaökoloog Vallo Tilgar

Ilmselt tõlgendas emalind iseenda peegelpilti kui sissetungijat ja üritas võõrast konkurenti oma territooriumilt välja tõrjuda. Enamasti on sellised kaklused lühiajalised, piirdudes mõne tunniga, ent vahel harva võib duell kesta päevi või isegi nädalaid. Teatud linnuliikidel, sealhulgas peoleol, kaitsevad pesitsusterritooriumi nii isa- kui ka emalind. Kuigi peoleo on inimpelglik ja peidulise eluviisiga, muutuvad mõlemad vanemad pesitsusajal nii liigikaaslaste kui ka teiste linnuliikide suhtes küllaltki agressiivseks. Näiteks Inglismaal on vaadeldud, kuidas peoleod ründavad nende pesapaigast üle lendavat varest, harakat või isegi tuuletallajat. Seega ei ole see väga üllatav, et just emane peoleo duelli alustas.

Kuidas sellised rünnakud lõpevad? Ründaja võib varem või hiljem väsida kemplemast järeleandmatu konkurendiga ning otsib endale teise pesapaiga. Vahel juhtub ka nii, et ägedas rünnakutuhinas ununeb pesaehitus või munade haudumine, mille tagajärjel kurn hukkub. Ka ei saa välistada võimalust, et valgusolude muutudes nõrgeneb linnu peegelpilt ja ründaja mõistab, et tegemist ei olegi tõelise konkurendiga.

Iseenda peegelpildi ründamist on nähtud ka teistel värvulistel, nagu rästastel, pääsukestel, pöialpoisil, tihastel ja rähnidel. Rünnakuobjektid ei või olla mitte ainult hoone aknad, vaid ka auto külgpeeglid ja kroomitud rattakilbid. Samas tuleb rõhutada, et duell iseenda peegeldusega on harv vaatepilt ning selle põhjus võib olla isendi kogemuste vähesus või ebatavaliselt tugev territoriaalne instinkt.