Eesti Looduse fotov�istlus
2007/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/1
Jgu grnlastele nende kalapk ja jahilkigud

Kaugel phjas asuva Grnimaa majandus ja inimeste eluolu oleneb otseselt loodusest: elatutakse peamiselt kalapgist ja jahipidamisest. Samas vaadatakse mitmel pool maailmas grnlaste traditsioonilisele, kttimisel phinevale elustiilile viltu, pidades silmas globaalseid looduskaitse-eesmrke.

Grnimaa on kummaline maa. Mned asjad on seal vga suured ja mned vga vikesed. Vga suured on muidugi selle maa mtmed ja niteks mandriliustikus talletuva vee hulk kui ligi 3 miljonit kuupkilomeetrit jd les sulaks ja ookeani voolaks, siis tuseks maailmamere tase 6,5 meetrit. Meenutuseks: 2005. aasta jaanuaritorm tstis Prnus vett alla kolme meetri. Vga vike on aga sellel maal elavate inimeste arv umbes 56 000. Seega veidi rohkem kui Saaremaal ja Hiiumaal kokku. Aga niteks Grnimaa asfaltteede kogupikkus jb isegi Hiiumaa omast kaugele maha. Paradokse on lputult: hiidsuurel Grnimaal on registreeritud vaid 40 liiki haudelinde (Eestis le viie korra rohkem), aga samas pesitseb Thule kandis ainuksi rre ehk vikealke umbes 20 miljonit paari ja nende biomassi on hinnatud 6000 tonnile.

Kuigi Grnimaa eurooplaste jaoks avastanud Erik Punane pani saarele nime, mis thendab rohelist maad, ei ole Grnimaa tegelikult vhemalt Eesti loodusega harjunud inimesele kuigi roheline. Siiski vib rohukasv mne rikese suvekuu jooksul eesktt lunaosas olla snagi lopsakas, mis enamasti asendub sna pea taas lume, j ja sealt alt tkati paistva kaljupinnaga.



Avastus- ja asustuslood. Grnimaad on avastatud mitu korda. Teadaolevalt saabusid esimesed inimesed saare phjaotsa 4500 aastat tagasi Kanada arktilisi saari pidi. Inuitid on ikka tulnud just phja poolt, suundudes sealt siis lunasse, kuna lunaosas asuv Davise vin on vikestele paatidele liiga lai letada. Need esimesed asukad kuulusid nn. Saqqaq kultuuri ja elasid saarel umbes 2000 aastat, kauem kui keegi teine praegusajani vlja. Seejrel asusid saarele elama uued sisserndajad, nn. Dorseti kultuuri esindajad, kes pidasid aga vastu vaid paarsada aastat. Umbes 500950. a. m.a.j. ei elanud Grnimaal teadaolevalt keegi, hiljem viibisid saarel lhikest aega Dorset II kultuuri kandvad inimesed. Siis saabusid saarele islandlased; seega umbes 50 aastat varem, kui Grnimaad praegu asustavad eskimod ehk inuitid, kelle esimesi mrke saarel thistatakse snapaariga Thule kultuur. Selle algus dateeritakse umbes aastasse 1050. Niisiis, juhul kui islandlased oleksid saarele psima jnud, viksid nad praegu taotleda pliselanike tiitlit ning nimetada sissetungijateks grnlasi, kes thistavad end snaga kalalliit (inimesed).

See seisukoht on muidugi vaieldav. Inuitid kui jahimehed on elanud saarel kikjal, kus vimalik. Pllumajandusega tugevalt seotud islandlased suutsid hakkama saada vaid lunaosas. Loodeosas asuvasse Thulesse vi veelgi karmima kliimaga kirdeossa ei rajanud nad teadaolevalt kunagi htegi asundust. Nii oli islandlastel saare phjaalade ja nende elanikega niisama vhe tegemist kui Caesari Rooma riigil Karjala soomlastega (vahemaa on umbes sama pikk!) ning kahte rahvast hendas vaid asjaolu, et elati samal saarel.

Hoolimata geograafiliselt sna kitsast asualast polnud islandlaste saaga rohelisel maal sugugi vaid rike ja thtsusetu episood. Nad asustasid saart tervelt viissada aastat ja olid sunnitud lahkuma alles umbes 1450. aastal: ilmselt esmajoones kliima klmenemise tttu, kuna pllumajandusest elatumine muutus vimatuks. Lks vaid umbes 200 aastat, kui saarele saabusid jrgmised eurooplased hollandi ja taani meremehed ja vaalapdjad. Sellest ajast on eurooplased saarel pidevalt elanud. Ent siiani on nad inuittidega vrreldes vhemuses (umbes 15%) ja ha selgemalt on seda ka tunda. Just viimasel kmnendil on inuiti keel vitnud endale taani keele krval ha laiemat kasutusala; seda nii koolis, ris kui ka niteks Air Greenlandi lennukis.



Elu grni moodi. Missugune on grnlaste elulaad? Kuigi tavaliselt meenuvad esimestena kelgukoerad ja hlgepk, tuleks esmalt piiritleda ala, millest juttu tehakse, sest saar on nnda suur ja piirkondlikud erinevused ilmsed. Lunapoolseimast asulast Nanortalikust phjapoolseimasse, Siorapalukki, on le 2200 kilomeetri. Rohkem kui Tallinnast Rooma. Grnimaa lunaots on umbes Tallinna laiuskraadil, Nanortalik aga vastab Helsingile ja seal kasvatatakse edukalt kartulit. Grnimaa phjaots seevastu asub phjapoolusest vaid 700 km kaugusel, seega ulatub see hiidsaar mrksa kaugemale phja kui Franz Josephi maa vi Teravmed. Siorapaluk on maailma phjapoolseim pidevalt asustatud olnud inimasula: sealsel maismaal ei kasva paari lumevaba kuu jooksul suurt midagi.

Grnimaa ei ole koht vegetaarlase jaoks. Kui hakata inuittidele rkima, et inimene on loodud taimetoitlaseks viidata hambavalemile vi soolte pikkusele jne. , siis ajab see jutt nad lpuks ilmselt lihtsalt naerma. Tuleb arvestada, et lhikese suve jooksul saab kasvatada vaid mnda ksikut taime ja sedagi vaid saare lunaotsas, kus valitseb lhisarktiline kliima. lejnud saare arktilised olud pakuvad elanikele aga vaid mnda ksikut vesist marja. Seetttu on kalapgil ja jahil oma koht kll igas grni asulas; kelgukoeri kohtab siiski vaid phja pool.



Majanduslikud kaalutlused nii ja teisiti. Grnimaa oli esimene maa, kes Euroopa Liidu ukse vljastpoolt kinni li. Taani astumine Euroopa Majandushenduse liikmeks vttis automaatselt kaasa ka grnlased. Prast autonoomia saamist otsustas kogukond, et Euroopast sna kaugel olevale rahvale ei sobi Euroopa hiskodu ja nii lahkuti aastal 1985. Taani riigi osa on Grnimaa aga siiani ja Taanist tuleb ka iga-aastane dotatsioon, mille thtsus saarlaste elus on vga suur. Naljaga pooleks vib elda, et lpliku Taanist lahkulmise ja Grnimaa vetest odavalt ammutatava nafta leidmise lootuse vahel valitseb selge vrdeline seos. Kui nafta juba peaaegu paistab, siis on grnlased kohe vga iseseisvust tis. Kui aga selgub, et niisama lihtne see ikka pole, siis ei ole lahkulmisega enam nii kiire. Inimesed nemadki.

Majanduslikult pole saarerahva elu kerge. Kui phja-euroopalikult sotsiaalse maailmavaatega autonoomne valitus on siiani ritanud kaupade hindu kogu riigis vrdsena hoida, siis praegu ollakse lhedal allaandmisele. Sest niteks Taanis toodetud krgpastriseeritud piima vedu idakalda pidevalt jpankadega suletud vikeasulatesse ei lase hindu kuidagi Taani tasemel hoida. Kui ilmnevad selged hinnakrid, siis arvatavasti vheneb ka niigi vike asulate arv hiidsaarel. Rahva elulaadi ja kultuuriprandi hoiu seisukohalt pole see soodne. Aga loodusele ja loomadele on samas kahtlemata raske melda vlja thusamat kaitset kui asjaolu, et kahe naaberkla vahel vib olla pool tuhat kilomeetrit.

Lviosa Grnimaa ekspordist hlmab krevett Pandalus borealis - seesama, mida jahib ka kmmekond Eesti laeva Atlandil. Kuna tursa kui kreveti olulisima loodusliku vaenlase arvukus Atlandi ookeani phjaosas on praegu vike, siis on krevetisaak suur. Samas tegeleb krevetipgiga vaid kputis inimesi ajakohased hiidtraalerid suudavad krevette veest vlja seluda vga thusalt. Grnimaal kehtib siiski seadus, et 20% saagist tuleb randa tuua lplikult ttlemata (lejnu keedetakse ja klmutatakse kohe laeva pardal), andes td ka asulates paiknevatele kalatstusettevtetele. Majanduslikult on vga thtis ka grni hiidlest, keda rannarsed kalurid pavad nii traalidega kui ka ngeliinide abil. Teised merevarud pole saare sisemajanduse kogutoodangus kaugeltki nii olulised.



Kaob jaht, kaovad ka grnlased. ha suureneva linnastumise tttu on inimene loodusest kaugenenud, ent samas tunneb igatsust kaotatu jrele. Kikvimalike roheliste kandepind jrjest laieneb. Pahatihti thendab looduskaitse aga sna lbimtlematut hinemist kikvimalike petitsioonidega, niteks keelustada hlgekttimine arktilises Kanadas vi lpetada vaalapk Fri saartel. Vaieldamatult on maailma ajaloos sageli ette tulnud imetajate ja teiste loomade lepki vi koguni laushvitamist. Ning kuigi sinivaalade vaid mne tuhande isendini kahanenud asurkond on pikkamda suurenemas, tuleb seda liiki kahtlemata kigiti kaitsta.

Aga kas ainult seeprast on igus nuda frlastelt tavagrinda vi grnlastelt kbusvaala jahi lpetamist? Ma ei pea siinkohal silmas rgset tava pidada kanuust jahti kvera kaikaga seda enamasti siiski lubatakse , vaid kttimist moodsate vahenditega. Minu t viis mind Grnimaa loodusvarade instituuti, kus sealsed teadlased suutsid mind veenda, et praegu on igati sstlik kttida nende liikide isendeid, kahjustamata asurkondi. Meie jahime aastas kmme korda suurema osa oma karudest kui grnlased oma vaaladest. Kuna grnlaste koguarv ja asustustihedus on vrreldes niteks hlgepopulatsiooniga niivrd vike, viks neil lubada oma koduukse taga vi siis koerarakenditega jd mda pisut siia-sinna liikudes hlgeid kttida nii palju, kui nad soovivad. Saare tuhandete kilomeetritega mdetav rannajoon snnitab hlgeid aina juurde nagu Vargame Andrese pld kivisid. Kui hlgenahkade import Euroopasse ra keelataks (aga seda mned roheliste rhmad taotlevad), siis ei thendaks see Kanada ja Grnimaa arktilistele vikeasulatele mitte majanduslikku tagasilki, vaid kabelimatsu. Ngin ise korduvalt, et targematel ja maailma kulgemist jlgivatel grnlastel on hirm. Hirm, et nende arvamust ei ksita ja nende elulaad tembeldatakse lihtsalt loodusvaenulikuks.

Euroopas on sellist olukorda muidugi raske mista ja seeprast on grni ja kanada hljeste prast viimasel ajal kvasti sdant valutatud ja hlt tstetud. Tahtmata taibata, et niteks meie enda Lnemere tursa praeguse arvukuse langusega vrreldavat lepki pole olnud ei Grni, Islandi ega Fri saarte loodusvarade kasutamise ajaloo vltel. Ent vaalapgivastastele petitsioonidele on ju mrksa lihtsam alla kirjutada kui oma kodus kord majja la: tursapk jtkub nii Phjamerel kui ka Lnemerel kalapgist sltuvate piirkondade sotsiaal-majanduslikult raske olukorra tttu. Vaevalt on pruunkaru vi ilvest kttida eetilisem kui grni hljest vi kbusvaala jahtida seda enam, et jahipidamine pole meie oludes mitte elatise hankimine kossteemis, kus see on ainuvimalik tegevus, vaid pigem sportlik harrastus. Siinkohal ei taha ma mista hukka jahti Eestis, sest olen kindel, et meil on siiani hsti tidetud tingimus, et iga loomapopulatsiooni peab kasutama sstlikult. Kuid oma loomade mistliku jahtimise igus viks olla ka teistel rahvastel.



Grnimaal on igaks jahimees. Pisut liialdatult vib elda: et saada jahimeheks, tuleb vaid ra maksta smboolne tasu (paari lle hind krtsis), osta toidupoest endale vint ja minna loodusesse. Lasta vib piiramata arvul enam-vhem iga liiki imetajaid (karibuud, muskusveised, hlged) ja kodus vib vindi jope krvale esikuvarna riputada. Relvakappe, jahilubasid ega kvoote ei tunta. Samas tohib mnda liiki niteks jkaru ja hammasvaalu (valgevaal ehk beluuga, narval, pringel jne.) lasta siiski vaid kutseline jahimees, kelleks on samuti lihtne saada. Mne liigi jaht on lubatud vaid jahihooajal, millest viksemates klades kinni ei peeta.

Jahiga ennast ra elatada on tegelikult vga raske ning seda suudab vaid sndinud ktt. Saak tuleb sageli loodusest koju tuua algeliste vahenditega: karibuud veetakse tavaliselt lihtsalt seljas, sest suvel ei tohi hapral lahtisulanud pinnal kasutada mootorsidukeid. Seetttu pole majanduslikult vhetulus karibuujaht kuigi ulatuslik ja seda peetakse sageli vaid enda tarbeks vi lbu prast. See omakorda on pannud Grni loodusvarade instituudi teadlased muretsema, sest menlvad on liiga suure arvu metsikute karibuude tttu lekarjatatud. lekarjatamine toob aga paratamatult kaasa hilisema tagasilgi ning nnda annavad teadlased praegu arglikke soovitusi kttida vimaluse korral peamiselt elujulisi viljakaid emasloomi ... okk eurooplase krvadele, ent asjalood ei pea ju kikjal olema nii nagu meil. Teine maa ja teised olud.

Kalapgiga on Grnimaal videtavasti vimalik mrksa kergemini haljale oksale juda. Kuid vhemalt oma rgsuse silitanud vikeasulates peetakse seda pigem vanade haigete naiste tegevusalaks, mitte ige mehe prisosaks. Lugege vaid Peter Freucheni raamatuid: endast lugupidavad ktid tlesid valgele mehele juba sada aastat tagasi, et nende auga ei ki kokku pda nii rumalaid elukaid, kes ennast ise konksu otsa riputavad. Nii pavadki praegusajal suurema osa Grnimaa kalasaagist islandlastele ja frlastele kuuluvad ettevtted.



Grnimaal valdavad vee- ja huteed. Autosid on grnlastel elanike arvu kohta umbes niisama palju kui meil, ent nagu alguses eldud, peavad ratasliikurid omavahel jagama naeruvrselt lhikesi kvakattega teejuppe. Elanike arvu poolest teine linn Sisimiut ja selle mbrus saab niteks hoobelda kahekmne sillutatud kilomeetriga, millest peaaegu pool hendab linna veidi eemal asuva pisikese lennuvljaga. Valdav osa grnlaste teedest on veeteed ja neil seiklemiseks on kikjal nha arvukalt suuri, ajakohaseid ja enamasti vimsate mootoritega laevu ning kaatreid. Alla 100-hobujulisi aluseid on vhe; selline asjaolu vib Euroopa ktusehindadega harjunud inimese imestama panna. Imestus lahtub aga kiiresti, kui selgub, et ktuseliiter maksab umbes kuus Eesti krooni.

Kui paat (ja lumisel ajal mootorsaan) on ainuke meldav siduvahend asulate lhimbruses, siis asulate vahel liigutakse enamasti husidukitega. See pole enam kaugeltki odav lbu, sest mgede ja mere vahele litsutud asulates on siiani pahatihti vaid helikopteritele sobivad platsid. Suuremate asulate lennuvljadki sobivad ksnes alla kilomeetrise maandumisrajaga leppivatele propellerlennukitele. Grnimaad selle emamaa Taaniga hendavad suured reaktiivid saavad maanduda ainult kahele lennuvljale, mille on viimase maailmasja ajal ehitanud ameeriklased. Paraku asuvad need lennuvljad seal, kus keegi elada ei taha. Nnda paikneb Grnimaa peamine huvrav Kangerlussuaq peaaegu 200 kilomeetrit sisemaale ulatuva suure fjordi suhteliselt tasandikulisel igikeltsasel pinnal, kust mandrijni jb vaid napp 25 kilomeetrit. Praegune mnesaja elanikuga asula on vhemalt vlimuselt vaid lennuvljaga seotud inimeste kle sunnitlaager. Seal istutakse kiiresti pisikeste propellerlennukite peale mber ja sidetakse oma avamerersetesse kodudesse.

Hoolimata sellest, et sit Grnimaale on kulukas ja sageli keeruline korraldada, tasub reis ette vtta. Loodetavasti satub tulevikus eestlaste jalg selle maa pinnale ha sagedamini. Sellest tuseb kasu mlemale poolele. Phjamaa looduse puutumatut ilu hindavat inimest ootab Phja-Norra ruudus ning turismi areng annab siiani peamiselt vaid kalast-jahist elatuvale sbralikule phjarahvale vimaluse toetada oma maa arengut ka teiste vahenditega. Ent kui juba minna, siis kindlasti ei tasu piirduda vaid pealinna Nuukiga: see on ainuke koht, kus ige Grnimaa vib ngemata jda!



Markus Vetemaa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012