Eesti Looduse fotov�istlus
10/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 10/2002
Taimekahjureid hävitagu nende looduslikud vaenlased. Intervjuu taimekaitse professori Anne Luigega

Anne Luik on sündinud 1949. aastal Valgamaal Lüllemäel. 1967. aastal lõpetas ta Jakobsoni-nimelise Viljandi 1. keskkooli ning 1972. aastal Tartu ülikooli bioloogina. 1975. aastal kaitses bioloogiakandidaadi kraadi entomoloogias. 1972–1975 töötas zooloogia ja botaanika instituudis ning alates 1976. aastast Eesti põllumajandusülikoolis. Professor, EPMÜ taimekaitse instituudi juhataja. Eesti mahepõllumajanduse sihtasutuse nõukogu esinaine, mitmete rahvusvaheliste seltside ja töörühmade liige. Avaldanud üle saja teaduspublikatsiooni.

Räägite, et taimekahjureid on võimalik tõrjuda mahedalt, nende looduslikke vaenlasi soodustades või taimsete mürkide abil. Mu meelest on see tuntud ja teatud asi juba vähemalt möödunud sajandi algusest. Sünteetilised tõrjevahendid, näiteks kuulus DDT loodigi ju seetõttu, et n.-ö. looduslike vahenditega ei suudetud kahjureid ohjata. Mispärast siis nüüd on tarvis vana juurde tagasi pöörduda?


Inimene on kogu aeg jalgratast leiutanud. Vanu tõdesid päevavalgele tuua ja uude kuube panna on äärmiselt tähtis, kui oleme unustanud oma juured, loodusega koos elamise. Inimasustus saab maa peal jätkuda vaid juhul, kui läheme looduse juurde tagasi, õpime seda uuesti ning paremini tundma. Kahjurid on inimene oma tegevusega ise teinud, sest looduses pole nad ju kahjurid. Igal putukal on aineringes oma roll. Peaksime taimekasvatust arendama rohkem loodusega kooskõlas. Kui kahjuriprobleem tekibki, siis peame organismi kontrolli alla saama võimalikult loodushoidlike meetoditega. Vanasti kasutati taimseid toimeaineid ebateadlikult. Nüüd uurime kõiki toimeaspekte, et aine kasutamine ei teeks loodusele kahju.

Uurite jooksiklaste osa kahjuritõrjes. Kujutan elavalt ette, kuidas üks priske jooksik tekitab keskmises aiapidajas vaid õudust ja sunnib otsima mürgipritsi. Võib-olla on küsimus looduse halvas tundmises, mistõttu tapetakse nii vaenlasi kui ka sõpru.


Inimese teadlikkus on tõesti liiga madal ja ka meie üliõpilastele on looduse tundmise aineid rohkem tarvis. Kui ma põllumajandusülikooli kakskümmend kuus aastat tagasi õpetama tulin, siis olid nende ainete mahud tunduvalt suuremad. Kuidas siis tavainimene saab loodust tunda, kui teda õpetab loodust mittetundev spetsialist? Viimastel aastatel olen saanud meeldivaid kogemusi talunikega töötades. Inimestel on äratundmisrõõm: neid putukaid sagib mul seal kartulimaal palju ning kui vanasti astusin neile peale, siis nüüd astun kõrvale. Meil on vale arusaam, et taimekaitse seisneb, prits seljas, putukate tõrjumises. See algab tegelikult juba külvamisest, põllu suurusest ja põllu äärtest: kas taimtoiduliste putukate sööjatele jätkub põllu servas piisavalt elupaiku? Kurb pilt avanes ühe taluniku juures: ta oli igaks juhuks pritsinud põlluservad herbitsiidiga üle. Niiviisi ei pääsenud meile kasulikud putukad põllule. Oma tudengitele püüame küll laiemat arusaamist anda. Keemiline tõrje on ikka kõige viimane asi, kui muud meetodid enam tõesti ei aita.


Kahjurputukaid on mitmesuguseid: üks sööb õisi ja teine lehti ning kolmas järab maa alt. Seega on vaja igaühe jaoks oma röövtoidulist looma, tervet kahjuriohjajate kooslust: kas seda on tegelikult võimalik tekitada? Ja kui nad näiteks õiesööjatega tõesti hakkama ei saa, siis tuleb pritsida, ja kõik teised sõbrad saavad hukka.


Arvan küll, et tegelikult on see lootusrikkam. Röövtoidulised organismid, putukad, ämblikud, röövlestad jne., tulevad looduslikest kooslustest põllu ümbrusest ja söövad erinevate taimeosade kahjustajaid. Inimene võiks oma taimekasvatuses teha rohkem Tootsi peenart, loodust matkida. Monokultuuri asemel peab kasvatama erisuguseid kultuure koos. Kui muudmoodi ei saa, siis kasvatage eri sorte koos. Üks sort tõmbab endale kahjurite löögi ning ka järgmised toiduahela lülid koonduvad selle juurde. Me ei pea saama maksimaalset saaki, vaid optimaalset, nii et saab ise elada ja ka teised organismid elavad.


Või oleks hoopis lihtsam taimed geneetiliselt kahjurikindlaks muundada?


Hea küsimus. Biotehnoloogia võib teha loodusele sellise lühinägeliku “teene”, mis meile hiljem väga kalliks maksma läheb. Näiteks Mehhikos on muutunud mõned herbitsiidiresistentsed kultuurtaimed ise umbrohuks, kontrolli alt väljunud. Sageli lisatakse taimele Bacillus thuringensis’e geeni, mis muudab ta lehetäidele mürgiseks. Aga loodust me üle ei kavalda. Kui ajutiselt lehetäisid polegi, siis koos nendega laguneb mitu toiduahela osa: pole lepatriinusid, kireslasi, lindude ja suuremate loomadeni välja. Samas ei kao lehetäid kuhugi, putukatel areneb resistentsus väga kiiresti ja nii tekivad uued superputukad, kellega võitlemist on raske ennustada. See eksperiment läheb meile ilmselt kulukamaks kui keemilise tõrje õppetund.


Kui praktilise põllupidajana tahaksin omi maid mahedalt majandada, kas siis meil on saada vastavat kirjandust ja nõu? Kas taimseid toimeaineid tuleb endal loodusest koguda või saab neid valmiskujul pakitult kuskilt osta?


Mahetootja saab nõu ökoloogiliste tehnoloogiate keskusest, mis annab välja ka olulist teavet sisaldavat Mahepõllumajanduse lehte. Kahjuritõrjeks saab head abi ka meie instituudi kirjutistest ning uurijatelt. Taimsete tõrjevahendite osas pole asi pole meil veel nii kaugele jõudnud, et neid poes müüdaks. Siiski, kohe peaks Eesti turule jõudma neemipuu ekstrakt NeemAzal, mis on mahetootjale lubatud vahendite loendis. Sellega saab mõjutada lehetäisid ja teisi imejaid-haukajaid, kes töötluse järgselt kaotavad söögiisu ning arenevad ebanormaalselt. Muidu peaks ikka asi nii käima, et mahetootja paneb poti tulele ja korjab ise loodusest taimi. Hulk prügi- ja prahitaimi ning umbrohte, näiteks kesalill, soolikarohi, toimivad kahjuritõrjes väga hästi. Mujal maailmas müüakse näiteks küüslaugu- ja sibulaekstrakti, kuid meil on sinna veel pikk tee. Kunagi andsime Florale soovitusi ja proovisime taimseid preparaate juurutada. Toimeained on küll looduslikud, aga asi ei edenenud loodussäästlike stabilisaatorite puudumise tõttu.


Suure viljapõllu jaoks vist ei jõua potthaaval tõmmist keeta?


Mis seal viljapõllul ikka teistmoodi, sünteetiliste ainete pritse saab kasutada ka taimsete toimeainete puhul. Tuleb ainult filtreerida. Tegelikult sõltub kõik lähenemisest. Et viljelda mahepõllundust, peab kõigepealt muutuma inimese mõttemaailm. Inimene ei tohi ennast loodusele vastandada, nagu tavapõllumajandus seda teeb. Tuleb olla looduse osa, loodust rohkem mõista ja temast aru saada. Talunik peab oma kodukohas uurija olema, teadma oma kohalikke tingimusi ja aineringet, et taimedel oleks piisavalt toitaineid ja hea algareng. Iga taim suudab kahjustajatega võidelda, kui ta on heas seisundis. Probleemid tulevad nõrga taimega. Kindlasti ei tohi ökotootja rajada suuri põlde. Põllumajandusmaastik peab olema rohkem liigendatud, seal olgu palju mitmekesiseid elupaiku, et kõik eri organismid saaksid koos elada ja üksteise arvukust kontrollida.


Kas Eestis on näiteid talumeestest, kes mahedalt hulgi toodavad, mitte ainult enda ja naabrite tarbeks?


Saida suurfarm Tallinna lähedal toodab juba ammu mahetoodangut. Nende piimast tehtud kohupiim on pealinnas müügil. Mahetootmine on Eestis seadustatud 1997. aastast. Enne seda tegelesid inimesed ka biodünaamilise põllundusega, kus tuleb lisaks vaadata ka kuu ja tähtede seisu jne. Umbes viissada kaheksakümmend inimest on valinud mahepõllunduse tee ja kolmkümmend tuhat hektarit on sellega hõlvatud. Mahetootmisele üleminek võtab aega: külvikorra sisseviimine nõuab mitu aastat. Kui liblikõielistel põhinev külvikord on kolm rotatsiooni läbinud, siis mullaviljakus on taastunud või paranenud ning saagikaod tasandunud, mulla elustik mitmekesiseks muutunud. Inglismaal, Taanis, Hollandis jm. on märksa raskem mahetootmisele üle minna, sest sealne muld on ju surnud, kasvusubstraat. Meie probleem on monokultuurid. Kui kasvatame sama kultuuri pidevalt ühes kohas, siis tulevad probleemid umbrohtudega ning haigused ja kahjurid kuhjuvad. Samas on ka mullad jäänud orgaanilise aine vaesteks, mistõttu nende bioloogiline mitmekesisus on madal ja nad ei taga taimekasvuks optimaalseid tingimusi.


Palju seal biodünaamilises põllunduses on usku ja kuipalju sellest teaduslikult põhjendatud? Kas kuu faasid mõjutavad ikka putukate sigimist?


See, mida me loodusest teame, on üsna pisku selle kõrval, mida me ei tea. Kuu faasid mõjutavad tõuse-mõõnu ja inimeste haiguste ägenemist ja seetõttu ei julge kuu osa päris eitada. Ilmingud on olemas. Putukaid mõjutavad tugevasti ka ööpäevased ja sesoonsed rütmid, näiteks päeva pikkus, valguse intensiivsus: osa liike koorub ainult koidikul, päevapikkus määrab aastaajalised rütmid jne.


Teie instituudis on uuritud ka putukate lõhnatundmist ja hingeelu. Kuidas see võiks kahjuritõrjet edendada?


Kui me ei tunne mehhanismi, kuidas putukas leiab oma toiduobjekti, munemiskoha ja vastassugupoole, siis me ei oska neid mõjutada. Kui teame, kuidas potentsiaalne kahjur leiab oma toiduobjekti, tema lõhnastiimulit, siis võime seda muuta või maskeerida, nii et putukas ei leia oma toiduobjekti lihtsalt üles. Näiteks kastame kapsast soolikarohuga ja kapsaliblikas ei pea seda enam oma toidutaimeks. Kui isane ja emane putukas ei saa lõhnade Paabelis kokku, siis jäävad järglased lihtsalt tulemata. Niiviisi saame üht kindlat liiki mõjutada, kuid see mõjub tegelikult sageli ka kellelegi teisele. Taimtoidulist ahvatlev lõhnaaine on ka stiimul tema parasitoidile, kes teab, et tema peremees tuleb sinna toituma. Nii mõjutame juba järgmist lüli toiduahelas. Kui putukas sööb taime, siis eritub taimest teatav lõhnakompleks, mille peale lendab kohale parasitoid, taimesööja looduslik vaenlane. Kui me teame sama lõhnakompleksi ja piserdame seda kergelt põllule, siis meelitame niiviisi rohkem parasitoide kohale. Tegelikult teatakse sellest veel üsna vähe.


Igasugune biotõrje võib muutuda kergesti ohtlikuks, kui soodustame üht liiki.


Ongi nii. Ühele anname eelise ja teist natuke karistame. Kui teeme seda looduses olemasolevate organismidega, siis mõjutame ainult toiduahela paari lüli, erinevalt keemilisest tõrjest. Loomulikult ei tohi tuua mujalt pärinevaid röövputukaid, sest nii viime uue liigi kooslusesse. Niisama ohtlikud on mikrobioloogilised ja seenpreparaadid, mida vanasti pritsiti ka näiteks suurtele metsakooslustele. See mõjutab ökosüsteemi veel pikka aega, sest ta levib isendite kaudu edasi. Inimese sekkumine loodusesse võib alati tuua kaasa kurbi tagajärgi.

Kunagi olid Eestimaa talude põllud üsna pisikesed. Samas ei kasutatud keemilist tõrjet, sest loodus tuli üksi toime. Peame hakkama rohkem vaatama põllu suurusele ja põllu äärtele, et hoida taimekahjurite looduslikke vaenlasi.


Väikesel põllul on ka saak väiksem ja töövaev suurem ning niiviisi on tarvis suuremaid põlde.


Võib-olla olen liigne unistaja, aga elu sunnib meile väiksemaid põlde tagasi. Küllap hakkame ükskord uuesti hobusega maad harima. Tulin just Kanadast, kus näiteks metsakoosluse hoidmiseks veeti puid hobusega välja. Räägitakse, et maailmas on nälg, ja meie peame kogu aeg seetõttu palju tootma. Tegelikult need, kes on näljas, on ikka näljas ja meie võime siin toota palju tahes ja lõpuks põletame näiteks rukist. Ei tohi rääkida toiduturu globaliseerumisest, vaid peame soodustama lokaliseerumist. Toit tuleb toota kohapeal: see on värske ja tervislik, inimesed saavad tööd ning on niiviisi huvitatud tootmise jätkusuutlikkusest, et loodus ta ümber oleks elus. Säästlik elu ja jätkusuutlikkus jäävadki muidu vaid sõnadeks.


Kuidas Eesti taimekaitseteadus paistab naabermaade taustal? Kas oleme ikka teistest kõvemad?


Me pole kehvemad, oleme samal tasemel. Meil on käsil projektid koos soomlaste, rootslaste ja inglastega. Uurime, kuidas suurendada looduse osa taimekaitses. Oleme Eesti taimekaitse suutnud elus hoida, hakkasime taas korraldama Balti taimekaitse konverentse. Mujal maailmas taimekaitses üha olulisemaks muutuv suund on Eestis tegelikult tippseisus. Meie lähenemisviis on õige.


Kas Tartus on kõik võimalused tegeleda taimekaitseteadusega?


Palju asju on puudu, aga Eesti teadus võikski olla natuke teistsugune. Peaksime rohkem revideerima kohalikku loodust ja uurima, mis tingimustel muutub liik kahjuriks ja kes on kahjurite looduslikud vaenlased. Organismi ja populatsiooni tasemel teadus pole nii kallis. Tegeleme ka kuluka teadusega: uurime haistmisorienteerumist ja muid füsioloogilisi talitlusi. See on hädavalik, et kahjuritest aru saada.


Kas tudengeid ja kraadiõppureid jätkub? Ons see üldse perspektiivne teadus?


Kui noor inimene mõtleb suure raha teenimisele, siis taimekaitse väga perspektiivne pole. Aga ta annab päris hästi töökohti: piiriteenistus, taimekaitsevahendite tootjad, taimetoodangu inspektsioon jt. Euroliidus vajatakse taimetervise spetsialiste veelgi rohkem.


Kas Teil ikka jääb aega tegeleda oma teaduse ja muude asjadega?


Ikka püüan, muidu ei saagi. Olen nüüd maainimene: elan maal ja tunnen sellest suurt rõõmu. Mul on seal väike potipõllundus, kus on hea uurida putukate toidueelistusi ja külviaegade mõju. Tõsisemat teadust teen muidugi koos kraadiõppuritega. Olen väga tõsine klassikalise muusika sõber. Loodus ja muusika on mulle eluliselt tähtsad.



Küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012