Männisinelast võiks õigustatult pidada märksa tõelisemaks looduse eremiidiks, kui seda on Eesti Looduse mulluses novembrinumbris tutvustatud putukas ametliku nimetusega eremiitpõrnikas.

Relikte – ammusel külmemal kliimaperioodil siin elanud liike – leidub mardikate hulgas vähe. Just niisugune ürgmetsa relikt on aga männisinelane (Boros schneideri), mardikasugukonna Boridae ainus liik nii Euroopas kui ka Euraasias. Ja kuigi maailmas lisandub perekonda veel teinegi liik, B. unicolor Põhja-Ameerikas, ei mõjuta see palju üksildase staatust.

Abiks äratundmisele. Männisinelane on keskmist mõõtu 10–15 mm pikkune mardikas. Tema kitsas-piklik keha on üleni läikivalt tume- või mustjaspruun. Tal on iseloomulikult suur pea ning sellest pisut pikem ümardunud eesselg. Viimasel hakkavad silma hästi eristuv lame kesknõgu ning kaks vähem märgatavat külglohukest. Kattetiibade õmblus on keskosast tagapool vaostunud, muus osas aga kattetiivad viirgudeta ja siledad. Pea ja eesselg on jämeda, kattetiivad aga peene ja hõreda punkteeringuga. Oluline erisus kujult ja värvuselt sarnastest liikidest: männisinelasel pole karvastut. Mardikaliste seas meenutab ta osalt sel põhjusel, kuid samas ka morfoloogiliselt süsiklasi (Tenebrionidae), kelle hulka on teda varem ka arvatud. Sellest tulenevalt on eesti keeles käibel ka liigi teine, hilisem nimevariant – ebasüsik.

Miks ikkagi männisinelane? Liiginimetuse männisinelane ristiisaks oli selle kirjutise autor [12]. See on tuletatud liigi peamisest elupaigast ja toitumisbioloogiast, täpsemalt selle mardika olulisimast haudepuust (mänd) ning vastsete meelistoidust – sinetusseentest. Soomlased muide andsid kõnealusele putukale nimeks lahokapo – ´kõduneiu´. Kummaline nimi! Seost eluviisi või välimusega ei tasu justkui otsida. Aga kas peakski?

Elupaik. Põhjamaades – Euroopas leidub seda mardikat ennekõike seal – elab männisinelane peamiselt põlistes, vanades männikutes surnud jalalseisvate mändide korba all. Tema põlises elupaigas võib teda küllalt tihti leida ka peenematelt puudelt ja lamatüvedelt, kuid üsna lühikest aega pärast puu surma (hiljemalt puukoore varisemiseni). Soomes on leitud, et putukas asustab meelsasti ka põlenud mände [6].

Niisiis areneb liik eelistavalt männil, kuid Eestis olen mardikat leidnud peale männi kahel korral ka puisniidu surnud tammedelt ning korra kaselt [11, 12]. Niisamuti, tammelt ja kaselt, on seda liiki hiljuti kogutud Lätistki [13, 14]. See kinnitab varasemaid kirjandusandmeid, kus märgitakse sobivate haudepuudena neidsamu lehtpuid. Siiski paistab, et lehtpuid asustab männisinelane eeskätt lõunapoolsetel aladel: Eestist põhja pool – Soomes ja Karjalas, kus teda enim nähtud –, elab ta üksnes mändidel. Huvitavad on siinjuures liigi leiuteated Venemaalt: peale männi kui sealsegi tähtsaima haudepuu on mardikat märgatud ka tammel, pärnal, kasel, lepal, pajul ning haaval [8].

Eluviis. Peamises elupaigas – aastasadu kestnud männikus – asustab mardikas tavaliselt neid mände, mis on nakatunud puidu sinetusseentega, ja tundub, et neil seentel on putuka bioloogias oluline osa. Tõepoolest, männisinelase vastsed peituvad tavaliselt kohtades, kus koorealuse männipuidu pealispind on sinetusseente toimel värvunud mustaks [6]. Laborikatsed Rootsis tõestasid, et vastsed toituvad sinetusseenest Ophiostoma pini [7]. Vastne toituvat ka seenest Aureobasidium [1].

Sinetusseened pole siiski mitte ainus toidulaud vastseile, kes on eluks puukorba all omandanud väga lapiku keha. Siia kuuluvad veel kõdunev seenetanud puit ning puukoor, sekka mõne teise putuka nii elusad kui ka surnud vastsed. Seega on eluviisi poolest tegemist ka fakultatiivselt röövtoidulise putukaga, ent sõltuvuses paistab ta olevat ikkagi kindlatest (sinetus)seentest, kes arenevad surnud puu niiskel koorealusel puidupinnal.

Männisinelase vastseiga kestab kaks aastat. Teise arenguaasta hilissuvel või sügisel nad puukorba pragudes nukkuvad, samas kooruvad mõne aja pärast noormardikad. Seejärel valmikud talvituvad ja kevadel paljunevad [5, 6, 8]. Küllap siin peitub põhjus, miks mardika vastseid nähakse väidetavalt sagedamini kui valmikuid. Nimelt leitakse valmikuid peamiselt kevaditi – aprillis, mais või juunis. Suvehakuks, pärast paljunemist, nad ilmselt surevad ning seepärast polegi neid suvel võimalik leida. Männisinelase valmikut ära tunda on üpriski lihtne, vastse eristamine nõuab aga teatud kogemust.

Levik ja arvukus. Männisinelane kui tüüpiline taigaliik on levinud Vaikse ookeani rannikult kontinentaalse Lääne-Euroopani [7]. Nüüdseks on selle ürgmetsa reliktiks peetava mardika arvukus kõikjal tunduvalt vähenenud, paljudest senistest leiupaikadest on ta juba kadunud. Kesk-Euroopas elab männisinelane üldse veel vaid paaris kohas, näiteks Poolas Biaùowieýa laanes [5] ning Slovakkias [2, 7].

Põhja-Euroopa metsades on see mardikas sagedam, kuid ka sealsetes vanemates leiupaikades on ta taandumas või kadunud (vt. Euroopa levikukaarti). Rootsis näiteks on teada mitmeid vanu leiupaiku, kuid viimasel aastakümnel on seal liiki täheldatud vaid Gotska Sandöni saarel [3, 6]. Enim mardika praegusi leiukohti paikneb Soomes, eriti Soome idapiiril. Haruldase ja kohati leiduva liigina teatakse männisinelast veel Venemaal (sealhulgas Karjalas), Eestis, Lätis ja Leedus. Täpset leiukohta ning -aega teadmata on seda liiki kirjanduses märgitud veel Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Ukrainas. Suure tõenäosusega on männisinelane enamikus neis riikides juba hävinud.

Eestis leiti männisinelane esimest korda 1965. aastal Kivinõmmelt Kirde-Eestis. Seejärel, 1997. aastal, avastati putukas Lõuna-Eestis Koikküla lähedalt surnud kasetüvelt ja sellest mõned kilomeetrid eemal Koiva puisniidult vana jalalseisva surnud tamme korba vahelt. Taas Ida-Virumaalt, seekord Rannapungerjalt ja Muraka looduskaitseala servalt, koguti mardikat 1999. aastal [11, 12]. Hiljem on rõõmu valmistanud männisinelase leid sootuks uuest piirkonnast: Emajõe-Suursoo looduskaitsealalt ühelt rabasaare männilt (2005). Samuti mullusuvine taasleid Koiva puisniidult, kuid juba uuest kohast.

Ühtekokku on Eestis teada seitse männisinelase leiupaika viiest UTM 10 ´ 10 km kaardiruudust (vt. kaarti). Tähelepanuväärne on see, et Eestis elab see mardikas kahes elupaigatüübis: Peipsi-äärsetel ja Alutaguse põlistel männialadel eranditult jalalseisvatel surnud mändidel, ning Koiva jõgikonnas jämedatel surnud tammedel ja kaskedel. Ainuüksi viimati nimetatud elupaigatüübist pärinevad hiljutised leiud ka Lätist.

Lätis leiti männisinelasi aastail 2002–2004 ühel kaitsealusel puiskarjamaal tammedelt ning teisal raielangilt – mahavarisenud ja tugevasti mädanenud kasetüve koore alt [13, 14]. Enne seda on Lätis liiki märgitud vaid Kuramaal, kuid enam kui 125 aasta eest [10].

Ohud ja kaitse. Peamine ohutegur on sanitaar- ja lageraie männisinelase elupaigas, ennekõike põlistes ja vanades männikutes. Üldisemalt öeldes peitub oht metsade ekstensiivse majandamise asendumises intensiivsega, sest tavalisse majandusmetsa eksib see liik vaid erandjuhul. Just seetõttu on mardika populatsioonid märgatavalt taandunud nii Rootsis kui ka Soomes ning peaaegu hävinud Kesk-Euroopas. Puisniidu tammedel elupaiga leidnud mardikat ei soosi aga nende biotoopide vähesus ja jätkuv kahanemine. Üksikutel juhtudel võib seda mardikat ohustada vanade (surnud) kaskede kõrvaldamine.

Eestis on männisinelane II kaitsekategooria liik. Kaks siinset leiupaika, mis jäid väljapoole kaitsealasid, võeti 2005. aastal arvele püsielupaigana ning kehtestati vastavad kaitse-eeskirjad. Paraku pole see vältinud peaaegu iga-aastast kaskede raiet ühes neist, Koikküla vanal kasealleel: mitu jämedat kaske langetati seal ka möödunud aastal. Teises püsielupaigas – Kauksi männikus – on mardika haudepuid säästetud: seal tohib surnud mände maha võtta vaid juhul, kui nende koor on täielikult varisenud. Sama juhist võiks järgida mujalgi männisinelase (püsi)elupaikades: nõnda hoiaksime haruldast mardikat hävingu eest.

Hoolimata sellest, et Eestis ja Lätis on männisinelane andnud elumärki just viimasel kümnel aastal, pole veel põhjust väga rõõmustada. Sest kõigis Euroopa riikides (Eesti, Läti, Leedu ning Vene Karjala kaasa arvatud) on see mardikaliik juba praegu viimse pelgupaiga leidnud üksnes looduskaitsealadel, mõnel pärandkooslusena kaitstaval puisniidul (-karjamaal) või üksikul mere- ja soosaarel. Just nagu reliktile kohane?

1.

Boros schneideri – a beetle living under a dead pine’s bark. – http://www.outdoors.fi/

2.

European Nature Information System. Boros schneideri. – http://eunis.eea.europa.eu/

3.

Gärdenfors, Ulf (ed.) 2000. Rödlistade arter i Sverige 2000. – The 2000 Red List of Swedish Species. ArtDatabanken, SLU, Uppsala.

4.

Kaszab, Zoltan 1969. Familie: Boridae. – Die Käfer Mitteleuropas. 8. Goecke & Evers, Krefeld.

5.

Kubisz, Daniel 2004. Boros schneideri (Panzer, 1796). – Gùowaciñski, Zbigniew; Nowacki, Janusz (eds.). Polish Red Data Book of Animals. Invertebrates. Instytut Ochrony Przyrody PAN, Akademia Rolnicza im. A. Cieszkowskiego, Kraków-Poznañ: 139–140.

6.

Mannerkoski, Ilpo 2001. Kovakuoriaiset. – Ilmonen, Jari et al. (eds.). Luontodirektiivin kasvit ja selkärangattomat eläimet. – Suomen Natura 2000-ehdotuksen luonnontieteellinen arviointi. Suomen ympäristökeskus, Helsinki: 122–149.

7.

Muona, Jyrki et al. 1998. Boros shneideri. – Kotiranta, Heikki et al. (eds). Red data book of East Fennoscandia. Ministry of the Environmet, Finnish Environmet Institute & Botanical Museum, Finnish Museum of Natural History, Helsinki: 327–328.

8.

Никитский, Н. Б. и др. 1996. Жесткокрылые-ксилобионты, мицетобионты и пластинчатоусые Приокско-Террасного биосферного заповедника (с образом фауны этих групп Московской области). – Сборник трудов зоологического музея МГУ 36: 1–197.

9.

Pileckis, Simonas; Monsevièius, Virgilijus 1997. Lietuvos fauna. Vabalai. 2. Mokslo ir enciklopedijø leidybos institutas, Vilnius.

10.

Seidlitz, Georg 1875. Fauna Baltica. Die Käfer (Coleoptera) der Ostseeprovinzen Russlands. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands. 2, 5. Dorpat.

11.

Süda, Ilmar 1998. Ohustatud mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 29: 109–123.

12.

Süda, Ilmar 2003. Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavad mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 38: 103–114.

13.

Telnov, Dmitry et al. 2005. Contributions to the knowledge of Latvian Coleoptera. 4. – Latvijas Entomologs 42: 18–47.

14.

Vilks, Kristaps; Telnov, Dmitry 2003. Notes on recent findings of Boros schneideri (Panzer, 1795) (Coleoptera, Boridae) in Latvia. – Latvijas Entomologs 40: 63.