Viimastel aastatel on palju räägitud 20. sajandi teisel poolel ilmnenud globaalsest kliima soojenemisest. Keskmine õhutemperatuur on tunduvalt tõusnud ka Eestis, eriti talvel ja kevadel. Põhjaliku ülevaate siinsetest muutustest on Eesti Loodus avaldanud 2002. aasta sügisel [2].

Üks peamisi ilmastikunäitajaid on õhutemperatuur. Selle muutused viitavad üsna selgelt muutustele üldises õhuringluses. Atmosfääri üldise tsirkulatsiooni toel kandub külmal poolaastal Atlandi ookeani kohalt Põhja-Euroopasse, sealhulgas Eestisse, olulist soojalisa. Ilma „importsoojuseta” valitseksid meil sellised arktilised olud nagu Siberis või Kanadas samal kuuekümnenda põhjalaiuse piiril. Eriti selgelt ilmneb ookeani soojendav mõju talvel: kui Kanadas ja Siberis on 40–50-kraadised külmad üsna tavalised, siis meil tuleb alla 30-kraadist pakast siiski väga harva ette.

Peamine „transpordivahend”, millega soojad ja niisked õhumassid ookeani kohalt meieni kanduvad, on madalrõhkkonnad ehk tsüklonid. Tõsi, soojemaks saab Atlandilt tulevaid õhumasse nimetada peamiselt talvel, mil nendega kaasnevad kontrastsed ilma- ja temperatuurimuutused: sula, lörts, vahel isegi vihm. Suvel on tsüklonite toodud õhk jahedam kui kõrgrõhkkonna päikesepaistelise ilma oludes.

Tsüklonid on väga suured, Coriolise jõu mõjul vastupäeva pöörlevad õhukeerised, mis üldiselt tekivad kaht eri omadustega õhumassi eraldavas frontaaltsoonis. Meie jaoks on üsna tavaline, et siia jõudvad tsüklonid tekivad Islandi lähedal, kus polaarset ja arktilist õhku lahutaval frondil tekkinud pööris paisub üle Golfi ja Põhja-Atlandi hoovuse soojade vete itta liikudes võimsaks madalrõhkkonnaks. Soe õhk liigub keerise lõunapoolses osas üldsuunas läänest itta.

Tsüklonite keeruline teekond. Teadlased on järeldanud, et viimaste kümnendite pehmete ja lumevaeste talvede põhjus on meieni jõudvate tsüklonite rohkus. Selleks on üle loetud kõik Läänemere piirkonda jõudvad tsüklonid [3] ning leitud, et Eesti lähiümbruses on ajavahemikus 1948–2000 tsüklonite koguarv tõesti mõnevõrra suurenenud.

Soojemaid talvi ei saa siiski seletada vaid tsüklonite hulga muutustega. Kui sünoptik annab teada lähenevast madalrõhkkonnast, siis tähendab see meie jaoks tavaliselt lihtsalt viletsat ilma. Ent milliseks ilm tegelikult kujuneb, oleneb suuresti sellest, millist trajektoori pidi need tsüklonid meist mööduvad.

Tavaliselt jõuavad tsüklonid siia nii, et selle kõige madalama rõhuga ala ehk madalrõhkkonna kese liigub meist mööda põhja poolt, üle Lõuna- või Kesk-Soome (☼ 1). Eesti satub tsükloni lõunaserva mõju alla ja läänetuuled kannavad Atlandilt meieni talve kohta suhteliselt soojemaid õhumasse. Sellised tsüklonid toovad meile sulailma ja halvemal juhul muudavad kaasnevad vihmasajud Eestimaa talve poriseks.

Ent talvel pole harvad ka säärased madalrõhkkonnad, mille kese möödub meist lõunast, liikudes näiteks üle Läti või Leedu (☼ 2). Sel juhul mõjutab Eesti ilma kõigepealt tsükloni ida-, siis põhja- ja lõpuks lääneserv. Seega valdavad siis peamiselt põhjakaarte tuuled – algul idast ja kirdest, siis põhjast, lõpuks loodest. Nende tuulte mõjul kanduvad siia külmad õhumassid Arktikast või mandri siseosast. Sademed langevad lumena, ilm läheb külmaks.

Ühtlasi tuleb arvestada, et klimatoloogia toetub keskmistatud andmetele. Mõõtmisi tehakse korrapäraselt kuue tunni järel, ent andmete seast ei olegi lihtne leida selgeid seoseid tsüklonite liikumistee ning kohaliku õhurõhu ja -temperatuuri vahel. Mõõtmishetke ilm ja läheneva tsükloniga kaasnev ilm oleneb paljudest asjaoludest: näiteks varasemate rõhkkondade liikumisest, siinset ilma mõjutava tsükloni võimsusest (s.t. milline on õhurõhk pöörise keskel), selle arengujärgust, frontide asetusest ning ilmastikuoludest: kas lumi on maas jne.

Silmas tuleb pidada sedagi, et kõik meie ilma määravad tsüklonid ei liigu vaid Soome või Läti kaudu. Kuigi Euroopasse tungivad madalrõhkkonnad ei ole nii võimsad ja purustavad kui troopilised tsüklonid, hõlmavad nad viimastest märksa suurema ala. Nii võib madalrõhkkonna kese olla kaugel Ukrainas või Koola poolsaarel, ent siiski juba mõjutada ilma Eestis.

Kõik meieni jõudvad tsüklonid ei teki Islandil. Pikaajalised tsüklonite trajektooride uuringud näitavad, et Eestini on jõudnud ka Kariibi merel sündinud madalrõhkkondi. Väga haruldased pole tsüklonid, mis on alguse saanud Vahemerelt, Mustalt ning vahel isegi Kaspia merelt. Viimaste puhul on samuti oluline, kust need meist mööduvad: kui idast, siis valgub tsükloni lääneservast meile külma arktilist õhku, ent kui läänest, avaneb tee soojale troopilisele õhule.

80 tsüklonit aastas. Eesti ilmavaatluste puhul on otstarbekas jagada talvised tsüklonid kaheks: need, mis mööduvad Eestist lõuna poolt, ja teised, mis liiguvad põhja poolt. Neid oli üsna lihtne üle lugeda: saame kasutada Moskva ülikoolis koostatud tsüklonite andmebaasi [1]. Sellest sortisime välja tsüklonid, mille kese ületas Eesti lähedal üle Läänemere kulgevat meridiaani: 20° idapikkust. Vaatleme lõiku, mis jääb 75°–45° põhjalaiuse vahele. Jagame lõigu kolmeks 10-kraadiseks ja kuueks 5-kraadiseks vööndiks. Joonisel 3 on need lõigud tähistatud vastavalt tähtedega A, B, C ning A1 jne.

Ajavahemikul 1. jaanuar 1948 kuni 31. detsember 2000 ületas läänest itta liikudes 20° idapikkuse 30-kraadist lõiku kokku 4284 tsüklonit. Seega peaaegu 81 tsüklonit aastas ehk umbes poolteist madalrõhkkonda nädalas. Tõsi, vaid 1584 puhul on alust arvata, et need olid tulnud kaugemalt kui Läänemere lääneosast või Põhjamerelt, ehk siis ületasid läänest itta samasuguse 30-kraadise lõigu 5° idapikkusel.

Selline suur vahe 20° idapikkuse ületanud tsüklonite koguarvu ja n.-ö. pikaealiste tsüklonite hulga vahel annab märku mitmest asjaolust. Esiteks kinnitab, et nii Põhja- kui ka Läänemeri ise on tsükloniloomelt üsna aktiivsed piirkonnad. Ent teiseks viitab andmebaasi nõrkustele: enamik Läänemerel tekkinud madalrõhkkondi on nn. osatsüklonid – Skandinaavia mäestiku taha jäävate tsüklonite kaja Läänemerel. Peamise madalrõhkkonna kese ei pruugi läänest üle mägede ronida, kuid ida pool tekib tsükloni mõjul uus madalrõhulohk. Sisuliselt on see ühe madalrõhusüsteemi sopistis, mille areng ja toime oleneb suuresti peamise madalrõhkkonna omadustest ja arengust. Kuna peatsükloni ja osatsükloni vahele jääb siiski pisut kõrgema rõhuga ala, peetakse andmebaasis neid eraldi madalrõhkkondadeks. Siiski mõjutavad osatsüklonid meie ilma üsna samamoodi kui „päristsüklonid”, kuigi mitte nii tugevalt.

Kolmandaks ei tohiks unustada, et kui me vaatleme kaht meridiaani, siis nende vahekaugus kilomeetrites suureneb lõuna suunas. Kui 75° põhjalaiusel on 5° ja 20° idapikkuse vahel 433,5 km, siis 45° põhjalaiusel juba 1183 km. Seega tuleb lõunapoolsetel „pikaealistel” tsüklonitel 20. meridiaanini jõudmiseks läbida üle kahe korra pikem teekond.

Siiski võib öelda, et Põhja-Euroopas liigub tsükloneid nii või teisiti tunduvalt rohkem kui Kesk-Euroopas. Üle poole nii kõikidest loendatud kui ka „pikaealistest” tsüklonitest ületavad 20° idapikkuse vahemikus 65°–75° põhjalaiust.

Talvel (detsembri, jaanuari ja veebruaris kokku) on 20° idapikkuse meie vaadeldaval ajal ja meridiaanilõigul ületanud kokku 1064 tsüklonit. Enamik neist on möödunud meist põhja poolt. Ent kui võtame arvesse tsüklonite sageduse ja nende muutuste suundumuse, siis ilmnevad 53 aasta suurimad muutused just Eestist lõunas. Kesk-Euroopas, eriti Ungari kohal liigub tsükloneid märksa vähem: perioodi 1948–2000 lõpus ületas aastas meridiaanilõiku 45°–55° põhjalaiust ligi kolmteist tsüklonit vähem kui ajajärgu alguses. See on oluline vahe: läänest itta liikuvaid tsükloneid tuleb seal kandis aastas ette keskmiselt vaid 21. Esmajoones on tsüklonite sagedus selles piirkonnas vähenenud suvel. Järelikult: kuigi teated üleujutuste kohta Vltaval, Doonaul ja teistel Kesk-Euroopa suurjõgedel on harjumuspärased, kujuneb Lõuna-Poolas ja Tšehhimaal, ennekõike aga Ungaris peatselt probleemiks hoopis põud.

Meil võimutsevad soojad tsüklonid. Eelkirjeldatud muutuste tõttu oli 20. sajandi teisel poolel Eestis märksa vähem tsükloneid, millega kaasneb arktilise õhumassi sissetung, ja rohkem madalrõhkkondi, mis toovad kaasa sooja õhumassi. Selle suundumuse järgi oli aastatel 1948–2000 madalrõhkkondi, mille kese liikus üle 20° idapikkuse vahemikus 55°–65° põhjalaiust (ehk siis otse üle Eesti või siit põhja poolt) perioodi algul keskmiselt kuus tsüklonit talve jooksul, ent perioodi lõpul, 1990. aastatel oli neid juba kümme. Eestist lõuna poolt mööduvaid tsükloneid (madalrõhkkonnad, mille kese ületas 20° idapikkuse vahemikus 45°–55° põhjalaiust) oli uuritava perioodi algul talve vältel viis ning perioodi lõpus kaks (☼ 4).

Mõistagi kehtivad need uurimistulemused vaid eespool kirjeldatud metoodika raamides. Seda tõika tuleb silmas pidada iga teadustöö tulemuste tõlgendamisel. On ju selge, et Eestimaal ei ole igal talvel vaid tosin tsüklonit – kümme põhjapoolset ja kaks lõunapoolset. Neid on olenevalt aastast kas mõnevõrra rohkem või vahel ka vähem. Antud juhul on välja sorditud vaid kindlate omadustega madalrõhkkonnad – need, mis vastavad uurija huvidele. Teiste kriteeriumide alusel tehtud valik oleks ehk andnud teistsugused tulemused. Kuid üldjoontes ühtivad ülaltoodud tulemused maailmas tehtud tööde järeldustega: tsüklonite trajektoorid on nihkunud põhja poole ning see võib olla üks Põhja-Euroopa ja Arktika soojenemise põhjusi.

Paratamatult tekitavad sellegi uurimuse tulemused rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid. Näiteks: kui lisanduks kolm-neli tsüklonit, kuidas mõjutaks see Eesti kliimat? Kas siia kanduvad senisest soojemad õhumassid? Miks on üht tüüpi tsükloneid rohkem ja teisi vähem kui varem? Seega: saanud vastuse ühele lihtsale küsimusele, ilmneb kümneid uusi teemasid, mida tuleks uurida.

1. Gulev, Sergei et al 2001. Extratropical cyclone variability in the Northern Hemisphere winter from the NCEP/NCAR reanalysis data. – Climate Dynamics 17, 795–809.

2. Jaagus, Jaak et al. 2002. Eesti asub kliimamuutuste keskpunktis. – Eesti Loodus (53) 11: 6–13.

3. Sepp, Mait et al. 2005. Tsüklonite esinemissageduse ja trajektooride pikaajaline muutumine Põhja- ja Kesk-Euroopas. – EGS 35, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 221–239.