Nad tulevad siis, kui algab jääminek, neid on palju – väga palju. Nad on lärmakad, seltsivad ja sõdivad ning jõuavad igale poole: rannikule ja sisemaale, suurematele ja väiksematele veekogudele. Nad ei ütle ära lahkete inimeste pakutavast lisasöödast, nad lausa nõuavad seda, ikka oma valju hääle ja bravuurika oleku saatel. Hirm inimese ees on neile võõras.

Naerukajakas (Larus ridibundus) on meie kajakatest kindlasti kõige kuulsam. Üks kuulsuse kandjaid on kindlasti hääl, millega oma kodupiirkonnast teada antakse, sissetungijaid eemale aetakse ning mida niisama edukalt suhtlemiseks ja tülide lahendamiseks pruugitakse. Kuulsuse hääbumatuse eest hoolitseb ka “must näokiiver”, mis täiskasvanutel silmnägu katab. See oleks justkui valesti pähe pandud: nägu peidus, aga kukal ja kael katmata. Väikekajakad, kes esmapilgul tunduvad naerukajakatega äravahetamiseni sarnased, on tõmmanud kiivri üle terve pea, ka kukal on ilusti kaetud.

Must näomask ees ja punane suulagi kiljatuste vahel välkumas – niisugusena süüvib naerukajakas paljudele mällu. Seda üllatavam on avastus, et puhkesulestikus linnud loobuvad oma iseloomulikust maskist: tumedad laigud püsivad vaid kõrvadel ja silma ümbruses. Sellisena tundub muidu krapsakas ja agar lind kuidagi paljana, nagu oleks unustanud endale hommikul aluspüksid jalga tõmmata. Lind ise on ka kohmetum ja arglikum, või näib see ainult nii?

Kartmatu kambajõmm. Rahvasuus ka järverääguna ja kärr-kajakana tuntuks saanud linnud on äärmiselt seltsivad. Nad on jõudnud arusaamisele, et ühenduses peitub jõud, eriti siis, kui ise oled röövlindude kõrval väike, kuid sinu hääl tugev. Seepärast pesitsevad naerukajakad mitmesajast (harvem ka üle tuhandest) linnust koosnevate kolooniatena kuskil märjemal pinnal – mätaste vahel järvesopis või merelahel, kus nad leiavad head kaitset röövloomade eest.

Röövlindude vastu aitab “kambakas”. Jah, kui kedagi kolooniasse kuuluvatest lindudest ähvardab hädaoht, sööstab terve koloonia talle appi. See on karjaelu põhimõte: kui oled karja liige, siis pead võitlema kõigi eest ja kõik võitlevad vastutasuks sinu eest. Nagu ka ühes tuntud musketäriloos. Võib-olla õppisid inimesedki selle käitumismalli lindudelt ja võib-olla olid need linnud naerukajakad.

Toidu juures riiukukk. Toidu hankimiseks on neil kavalpeadel välja töötatud palju huvitavaid nippe. Kõige igavam on kindlasti ise sukeldudes pisikesi kalu püüda. Igav sellepärast, et siis jääb teistele võimalus see saak endale näpsata. Palju põnevam oleks ju ise mõne ullikese käest kalapalake oma noka vahele püüda. Jah, toitu hankides unustatakse kambavaim sootuks, siis maksavad ainult iseenda huvid ja tugevus: kala minu noka vahel tähendab sööki ainult mulle ja mu järglastele. Seda pole mõtet jagada. Samamoodi käitutakse ka teist liiki lindudega.

Paljudes kohtades, kus inimesed sinikael-partidele ja kühmnokk-luikedele toitu viivad, on ennast sisse seadnud ka naerukajakad. Nemad on lennus väga osavad manööverdajad ja jultumuse poolest eelnimetatutest tunduvalt üle. Nii polegi midagi imestada, kui armsale pardile visatud saiatükikese haarab lennult hoopis „mustmask“. Kui ühele musta maski kandjatest satub teise “mustmaski” arvates noka vahele teenimatult suur saiatükk, siis algab kohe halastamatu klaperjaht, millega kaasneb mõlema ennastunustav kiljumine. Kui näitemängu peaks märkama veel mõni liigikaaslane, võib tagaajajaid olla peagi mitu. Sellises olukorras proovib tagaaetav tavaliselt natuke toidumoona endale kõhtu sokutada, kuid suurema osa on ta siiski sunnitud lahti laskma. Nüüd sööstab selle peale kogu ahne kamp kui üks suur valge parv, ja algab uus võitlus. Niisuguste vahepalade ajal saavad ka sinikaelad ja kühmuga nokkade omanikud mõned saiaampsud kugistada. Ent peagi on eelmine jahisaak jagatud ja jagajad jälle platsis.

Peidikut pole vaja. Nagu paljud teised inimtegevuse ja -lähedusega harjunud linnud, lubavad ka naerukajakad ennast lähemalt ja kauem jälgida. Isegi järglasi teha ei häbeneta inimeste silme all. Need linnud pole mitte ainult julged, vaid ka väga vilkad ja toimekad, mistõttu tõenäosus neid jälgides midagi huvitavat näha on seda suurem. Sel kevadel jäämineku ajal lähen kindlasti rändelt saabunud linde vaatama ja nende muljeid kuulama: mis sellest, et ma nende valjust keelest aru ei saa.

Must näomask ees ja punane suulagi kiljatuste vahel välkumas – niisugusena süüvib naerukajakas paljudele mällu. Seda üllatavam on avastus, et puhkesulestikus linnud loobuvad oma iseloomulikust maskist: tumedad laigud püsivad vaid kõrvadel ja silma ümbruses. Sellisena tundub muidu krapsakas ja agar lind kuidagi paljana, nagu oleks unustanud endale hommikul aluspüksid jalga tõmmata. Lind ise on ka kohmetum ja arglikum, või näib see ainult nii?

Kartmatu kambajõmm. Rahvasuus ka järverääguna ja kärr-kajakana tuntuks saanud linnud on äärmiselt seltsivad. Nad on jõudnud arusaamisele, et ühenduses peitub jõud, eriti siis, kui ise oled röövlindude kõrval väike, kuid sinu hääl tugev. Seepärast pesitsevad naerukajakad mitmesajast (harvem ka üle tuhandest) linnust koosnevate kolooniatena kuskil märjemal pinnal – mätaste vahel järvesopis või merelahel, kus nad leiavad head kaitset röövloomade eest.

Röövlindude vastu aitab “kambakas”. Jah, kui kedagi kolooniasse kuuluvatest lindudest ähvardab hädaoht, sööstab terve koloonia talle appi. See on karjaelu põhimõte: kui oled karja liige, siis pead võitlema kõigi eest ja kõik võitlevad vastutasuks sinu eest. Nagu ka ühes tuntud musketäriloos. Võib-olla õppisid inimesedki selle käitumismalli lindudelt ja võib-olla olid need linnud naerukajakad.

Toidu juures riiukukk. Toidu hankimiseks on neil kavalpeadel välja töötatud palju huvitavaid nippe. Kõige igavam on kindlasti ise sukeldudes pisikesi kalu püüda. Igav sellepärast, et siis jääb teistele võimalus see saak endale näpsata. Palju põnevam oleks ju ise mõne ullikese käest kalapalake oma noka vahele püüda. Jah, toitu hankides unustatakse kambavaim sootuks, siis maksavad ainult iseenda huvid ja tugevus: kala minu noka vahel tähendab sööki ainult mulle ja mu järglastele. Seda pole mõtet jagada. Samamoodi käitutakse ka teist liiki lindudega.

Paljudes kohtades, kus inimesed sinikael-partidele ja kühmnokk-luikedele toitu viivad, on ennast sisse seadnud ka naerukajakad. Nemad on lennus väga osavad manööverdajad ja jultumuse poolest eelnimetatutest tunduvalt üle. Nii polegi midagi imestada, kui armsale pardile visatud saiatükikese haarab lennult hoopis „mustmask“. Kui ühele musta maski kandjatest satub teise “mustmaski” arvates noka vahele teenimatult suur saiatükk, siis algab kohe halastamatu klaperjaht, millega kaasneb mõlema ennastunustav kiljumine. Kui näitemängu peaks märkama veel mõni liigikaaslane, võib tagaajajaid olla peagi mitu. Sellises olukorras proovib tagaaetav tavaliselt natuke toidumoona endale kõhtu sokutada, kuid suurema osa on ta siiski sunnitud lahti laskma. Nüüd sööstab selle peale kogu ahne kamp kui üks suur valge parv, ja algab uus võitlus. Niisuguste vahepalade ajal saavad ka sinikaelad ja kühmuga nokkade omanikud mõned saiaampsud kugistada. Ent peagi on eelmine jahisaak jagatud ja jagajad jälle platsis.

Peidikut pole vaja. Nagu paljud teised inimtegevuse ja -lähedusega harjunud linnud, lubavad ka naerukajakad ennast lähemalt ja kauem jälgida. Isegi järglasi teha ei häbeneta inimeste silme all. Need linnud pole mitte ainult julged, vaid ka väga vilkad ja toimekad, mistõttu tõenäosus neid jälgides midagi huvitavat näha on seda suurem. Sel kevadel jäämineku ajal lähen kindlasti rändelt saabunud linde vaatama ja nende muljeid kuulama: mis sellest, et ma nende valjust keelest aru ei saa.