Koos muude välismaiste hõrgutistega on meie poodidesse jõudnud ka erisugustesse purkidesse pakitud ning kõikvõimalike soustidega maitsestatud oad, mis botaaniliselt on kõik aedoa perekonda kuuluvate taimede seemned.

Aedoa perekonda kuulub 55 liiki, millest ainult viis on “kodustatud”. Aedubade kasvatamisele Kesk-Ameerikas ammu enne Kolumbuse vallutusi viitavad väga vanad leiud, mis pärinevad juba 6000–4000 a. e. Kr. Põhja-Ameerikasse levis aeduba palju hiljem, esimesed leiud on dateeritud 300 a. e. Kr. Euroopasse toodi aeduba 16. sajandi alguses, aga kasvatama hakati teda alles 18. sajandil.

Harilik aeduba (Phaseolus vulgaris), mida ka türgi oana tuntakse ja sageli meie aedades kasvatatakse, on meile ilmselt kõige tuttavam aedoa perekonna liige. Tavaliselt kasutab eestlane noori, valmimata seemnetega aedoa kaunu, enamasti keedetult või marineeritult.

Türgi oal pole tegelikult mingit pistmist Türgiga. Nagu teisedki aedoa liigid on ta pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, põhiliselt Mehhikost ja Peruust. Nimetuse on ta saanud aga ilmselt kõveravõitu pikkadelt kitsastelt kauntelt, mis meenutavad türgi mõõka (ühe ingliskeelse nimetuse kohaselt on aga tegu hoopis prantsuse oaga).

Aeduba ja mais on olnud Kesk-Ameerika indiaanlaste põhilised toidutaimed, sealjuures oad peamine valgu allikas (sisaldavad 17–27% valku), sest loomakasvatus pole neil kunagi olnud eriti heal järjel. Asteekide ja inkade impeeriumides oli harilik aeduba nii oluline kultuur, et ube kasutati isegi maksude maksmisel. Neil aladel on harilik aeduba ja mais tähtsaimad põllukultuurid praegugi.
Kodustatud aedube kasvatatakse maailmas umbes 23 miljonil hektaril, põhiliselt Brasiilias, Indias Mehhikos ja USAs. Sõltuvalt piirkonna kliimast ja pinnase viljakusest ning väetamisest-niisutamisest annab aeduba saaki 400–5000 kg/ha.

Õisuba (Ph. coccineus) on sama perekonna teine Eestis kasvatatav liik. Nagu eestikeelne nimetus osutab, tuntakse teda meil rohkem ilutaimena, kuid oma kodumaal on ta hinnatud toidutaim ja samuti üks purgiubadest.
Peale hariliku ja õisoa kasvatatakse kultuuris veel liima aeduba (Ph. lunatus), teravalehist aeduba (Ph. acutifolius) ja eestikeelse nimetuseta Ph. polyanthus’t. Kõigil neil on palju erisuguseid vorme ja sorte, eriti rikkalikult harilikul aedoal.
Toiduks tarvitamise alusel jaotatakse aedubade vormid kolme rühma: 1) nn. türgi oad, millel süüakse noori kaunu; 2) rohelised oad – tarvitatakse täismõõtmetega, kuid valmimata oaseemneid; 3) kuivad oad – süüakse kauntes valminud ube. Türgi oad omakorda jagunevad kiulisteks, kiududeta ja vahajateks. Kuivad oad võivad olla mitut värvi – valged, roosad, punased, mustjad, tähnilised, ning eri suuruse ja kujuga.
Õisoal süüakse nii rohelisi seemneid kui ka noori kaunu, Kesk-Ameerika indiaanlased kasutavad ka taimede juuri. Teravalehisel aedoal lähevad toiduks täiskasvanud oad. See kuivust taluv taim suudab elada kõrbes, nii et teda kasvatatakse ka Aafrikas (idanemiseks vajab ta siiski niiskust).
Ph. polyanthus on vähem levinud, teda kasvatatakse kultuurina põhiliselt Mehhikos, Colombias ja Venezuelas 800–2600 m kõrgusel, kus kliima on jahedam ja niiskem.
Kõigi nende kodustatud aedubade metsikud eellased on pikavarrelised ronitaimed, tänapäeva kultuursortide seas tuntakse ka palju madalaid põõsasjaid vorme. Enamik aedube on lühipäevataimed, mis vajavad valmimiseks 120–130 külmata päeva; üksikutele vormidele pole päeva pikkus siiski oluline. Meie kliimat taluvad hästi vaid hariliku aedoa ja õisoa mõned sordid.

Peale aedubade ja kõigile teada-tuntud herneste on liblikõieliste seas teisigi toidukõlblike seemnetega liike.
Põldube (Vicia faba), mida meil ammustest aegadest on kasvatatud ja soolvees keedetult eriti õlle kõrvale pruugitud, purki pistetult ei kohta. Ju on seemned liiga suured.
Harilik kikerhernes (Cicer arietinum) on müügil konservina. Kikerhernest kasvatatakse põhiliselt Kesk-Ameerika kuivemates piirkondades, tema seemned on nurgelised, veidi lapikud ja üsna krobelise pinnaga, valminult kollakad.
Lääts (Lens culinaris) on pärit Lõuna-Euroopast ja Edela-Aasiast. Vanasti kasvatati läätse rohkesti ka Eestis, tänapäeval teame teda küll rohkem muinasjuttude läätseleeme kaudu, kuigi, kui hästi otsida, leiab läätse ka poest, eelkõige nn. rohelistelt riiulitelt. Hoopis harvem võib neid lapikuid seemneid kohata konservina. Munguba (Vigna radiata), kelle mõned süstemaatikud on ka aedoa perekonda asetanud (sünonüüm Phaseolus radiatus), pärineb Aasiast. Tema pisikesi seemneid müüakse meil vahetevahel nii kuivalt kui ka idandatuna.

Malle Leht (1953) on botaanik, töötab EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis vanemteadurina.