Inimeseks olemine tähendab võimet korraldada ja ehitada oma ümbrust teistsuguseks paljudel sellistel viisidel, mis teistele loomadele on kättesaamatud. Aga see kätkeb vaid pool inimese tarkusest. Niisama tähtis pool on inimese võime mitte korraldada ja ehitada oma ümbrust teistsuguseks kõigil neil viisidel, mis on talle kättesaadavad. Tegemine nõuab aru, mittetegemine ehk rahulejätt aga täit aru.

Näiteks oskame katta maad asfaldiga. Et sõidukid porri kinni ei jääks, ülemäära ei tolmutaks, vähem põrutaks. Jalutada, joosta ja jalgrattaga sõita on hea ka asfaldita teel, või vähemalt pole vahe kuigivõrd suur, nii et selle tarvis radu tehes ja kattes (mida linnapinnast pole just vähe) tasub tarvitada kogu tarkust.

Asfalt ei lase läbi vett, vihmausse, putukaid ega taimi. Seepärast pole asfaltkattega maal kellelgi eriti midagi süüa.

Kui sademed taevast langevad ja maasse imbuvad, siis tavaliselt umbes pool veest aurub aja jooksul samas paigas maapinnalt ja taimede kaudu õhku tagasi, teine pool aga imbub pikkamööda põhjavee kaudu allikatesse ja ojadesse ja jõkke. Ent kui maa on asfaldiga kaetud, siis voolab suurem osa veest kohe eemale, nõlvu ja torusid pidi jõe suunas; niimoodi satub jõkke korraga rohkem vett.

Nagu asfalti panna, oskame ka jõekaldaid kindlustada. Rajada kaldavallid ja betoonist kaldamüürid, mis kõrgemagi veetaseme korral hoiavad jõge oma sängis, laskmata linna ega luhale valguda.

Aga vett tuleb vahel väga palju. Siis, kui lumi sulab, või pikka aega paduvihma kallab. Emajõe valgala hõlmab viiendiku Eestit ja jõkke jõuab vett kogu sellelt alalt.

Jõe voolukiirus sõltub peamiselt langust, see ei pruugi suurvee ajal suurem olla. Küll on aga veetase siis kõrgem. Kui palju kõrgem, oleneb sellest, kui palju vaks kõrgusesse jõe ristlõikepindala suurendab. Mida laiemale alale vesi ulatub, seda vähem jõetase tõuseb. Mida kindlamad ja püstisemad kaldarajatised, seda kõrgem on suurveeaegne jõetase.

Tulvaveest üle ujutatud luhad mahutavad väga palju vett. Hulk kordi rohkem kui jõesäng.

Kui luhad on linna lähedal, siis tänu neile mahtuvale veele ei tõuse veetase linnavahel nõnda kõrgele kui luhapuhvrita. Mida suuremad luhad ja mida lähemal linnale, nii üla- kui allavoolu, seda kindlam kaitse. Kui aga luhale ehitada, teda kõrgemaks teha, seetarvis jõge piirates, siis tuleb ka linnavahel rajada kõrgemad jõeseinad, sest järgmine suurvesi on nüüd seetõttu äkilisem ja ulatub kõrgemale. Ja järelikult – just nende kaitserajatiste tõttu, kui jõgi neist millalgi üle ulatub, on katastroof hullem kui siis, kui luhad olnuks alles. Neid katastroofe on tundnud Praha, Dresden, Wittenberg, London, hulk jõeäärseid Lääne-Euroopa linnu. Peatselt ka Tartu: kui Ropka-Ihaste ja teised linnalähedased luhad enam üle ei ujuta.

Kui valime koduks saare või jõekalda, siis kindlasti ka saare võlude ja jõeveere rikkuse pärast. Pikemalt paigale jäädes ja majandust edendades tuleb paraku varem või hiljem ette kummaline olukord: transport saarele on kallis, jõgi tekitab ehitamisel üksnes probleeme. Niisiis tuleb tahtmine saared kaotada, sillates nad mandriga, ja suunata jõeveed tänavavanni. Aga tahte üle saab järele mõelda.

Kui ökosüsteemide veeringe rahule jätta, siis on sellest rõõmu rohkemgi. Luhad ka puhastavad jõevett. Ja kannavad rikast elustikku. Üleujutatavaid luhtasid tasub hoida. Neid kaotades kasutame vaid poolt aru.

Peetud ettekandena Eesti teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni 243. üldkoosolekul LUSi majas 18. detsembril 2006. Tänan Urmas Uri, Aleksander Maastikut ja Marek Sammulit asjakohaste täpsustuste eest.