Eesti Looduse fotov�istlus
2007/4



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/4
Tutvus punase kolmnurgaga

Koli rahvuspark asub Põhja-Karjalas Pielise järve kaljustel kallastel. Rahvuspargi logol on peale stiliseeritud kaljutipu punane kolmnurk, mis tähistab Karjala ürgse traditsiooni – alepõletamise tähtsust kaitseala looduse kujunemisel. Aletamine ja selle tagajärjel kujunenud kaasikud, lagendikud ja niidud on lahutamatu osa Koli kultuuripärandist ja loodusest.

Eelmisel varasuvel sõitis Koli rahvusparki autotäis alehuvilisi Eestist. Lähtudes oma tegevusalast, tahtsid alepõletamist oma silmaga näha ja käedki külge panna arheoloog Marge Konsa, etnoloog Liisi Jääts, paleobotaanik Kersti Kihno ja looduskaitsja Kaili Preismann. Liitusin nendega.

Karjala on alepõllunduse maa. Karjalas on aleviljelus olnud aastasadu oluline maakasutusviis. Alepõllunduse kõrgaeg jääb nelja aastasaja taha [2]. Karjalas püsis alepõletus künnipõllunduse kõrval kuni 20. sajandi kolmekümnendate aastateni. Järske kaljuseid nõlvu, kuhu polnud võimalik põlispõlde rajada, saigi kasutada vaid aletades. See on ilmselt ka põhjus, miks aleviljelus just Karjalas ja Savos nii kaua kestis.
Alepõllud rajati tavaliselt asustusest kaugemale. Esialgu oli aletatav metsaala kogukonna ühisomandis. Kui pere tahtis alepõldu rajada, märgistas ta väljavalitud ala piirid, omandades nii selle kasutusõiguse kolmeks aastaks. Maade kruntimisel 19. sajandi esimesel poolel jagati talude vahel ka seni ühiskasutuses olnud alemetsad.
Alepõllundus on ekstensiivne maakasutusviis, kus ajavahemik kahe maakasutustsükli vahel võib olenevalt aletamismeetodist ulatuda peaaegu saja aastani. See tähendas, et talu ülalpidamiseks vajati olenevalt maastikust 150–200 hektari suurust ala, millest korraga oli kasutuses hektari jagu teravilja ja pool hektarit naeri kasvatuseks.

Ale keeruline kunst. Aletamisviisi määrasid mulla ja metsa iseloom. Nagu iga traditsioonilise tegevuse, nii oli ka aleviljeluse puhul ajapikku kujunenud keerukas süsteem. Eristatakse erimoodi põletusviise: lihtne ülepõletamine ja veeretamine. Viimase puhul rulliti põlevaid tüvesid üle aletatava maa, et ühtlasemalt põletada toorhuumust ja jaotada tuhka ning paremini hävitada taimestikku. Oluline oli, et tekiks piisavalt tuhka. Huuhtakaski ehk põlismetsaale tehti vanadesse okasmetsadesse. Siin piirduti ülepõletusega, see maa sobis rukkile. Sama maa jõudis uuesti põlluna kasutusele 80–100 aasta pärast. Sel puhul on tarvitusel olnud kolm süsteemi.
Kõige lihtsam oli üks põletus – üks saak, mille puhul puud jäeti pärast langetamist aastaks kuni paariks kuivama; siis põletati ala üle, kuid seda ei puhastatud puudest ega kaetud seemneid mullaga.
Kaks põletust – üks saak: ala põletati üle aasta pärast metsa langetamist ja teist korda järgmisel aastal. Nii oli vabanenud tuhal rohkem aega mullaga seostuda ja see väetas tõhusamalt. Külvati pärast teist põletamist ja seemned kaeti mullaga.
Kaks põletust – kaks saaki: külvati nii pärast esimest kui ka teist põletust.
Lehtimetsäkaski ehk lehtmetsaalet tehti noortes ja keskealistes kaasikutes ja lepikutes. Siin oli kasutusel kaks varianti. Tavapärase lehtmetsaale puhul langetati puud põletamisele eelneval suvel ja kuivatati koos okstega. Oksad eemaldati kevadel, et hõlbustada tüvede veeretamist. Kui põletataval maal ei kasvanud piisavalt puitu, toodi lisa mujalt. Esmalt põletati ala üle ja kui see hästi ei õnnestunud, järgnes veeretamine. Lehtmetsaalet põletati olenevalt külvatavast kultuurist kevadel või sügisel. Esimesel aastal kasvatati rukist või otra, edaspidi naerist, kaera, tatart ja lina. Lehtmetsaalelt saadi kaks kuni kaheksa saaki.
Rieskamaad ehk toorest alet tehti võsastunud maal: langetatud võsa põletati samal aastal. Selle meetodi puhul toodi alati lisapuitu. Põllult saadi kaks saaki. Rieskamaal kasvatati ainult naerist, sest kevadel langetatud võsa vajas kuivamiseks aega, naerist aga külvatakse hiljem. Kodulähedase rieskamaa tegemine oligi rohkem naiste-laste töö, nagu meil kapsamaa harimine.
Meetodit, mida kutsutakse pykälikko, rakendati vanades männikutes, kus puud kuivatati jalal – koort enne rõngastades. Kuivanud puude vahel hakkas kasvama noor lehtpuumets, mis langetati koos kuivanud männitüügastega. Seda alemaad majandati samamoodi kui lehtmetsaalet. Kuivatatud tüvesid kasutati vahel ka ehituseks [8].

Mida tuli teeb? Aletamine vabastab puittaimedesse kogunenud toitaineid, põletab mullas toorhuumuse ja muudab mulla struktuuri. Muld muutub aluselisemaks, paraneb kaltsiumi kättesaadavus. Lämmastiku koguhulk mullas küll väheneb, kuid ühtlasi suureneb taimedele kättesaadava lämmastiku hulk [3]. Mullas toimuvate muudatuste ulatus oleneb sellest, kuidas põletamine õnnestub, see omakorda oleneb ilmastikust, mulla niiskusest ja huumuskihi paksusest, põletatava puidu kogusest ning selle niiskusastmest [3]. Põletamine hävitab ka umbrohuseemneid ja taimekahjureid. Nii kergelt kättesaadavad toitained kui ka umbrohust ja taimehaigustest vaba pinnas, samuti erilised paljuvõrselised rukkisordid on võimaldanud saada alemaadelt mitu korda suuremaid saake kui põlispõldudelt. Samas kadus sel viisil kujunenud mullaviljakus kiiresti: alepõllud andsid saaki lühikest aega.

Alemaid kasutati mitmeti. Aleviljelus on olnud sajandeid peamine metsakasutusviis, sest metsa väärtus oligi suurim alemaana. Alles 18. sajandil ületas metsa väärtus saeveskitele ja tõrvaahjudele tooraine andjana aletamisest saadava tulu [2].
Aletamisele minevalt alalt varuti vajaduse korral enne tarbe- või küttepuitu. Mahajäetud alepõlde kasutati aastaid karjamaana, sest puudeta alale kasvas lopsakas rohttaimestik. Alepõletus on ka tõhusaim raadamise viis ning läbi aegade on asukohalt ja mullastikult sobivaid alemaid muudetud põlispõldudeks.

Alepõld ei sarnane tavapärase põllumaaga. Karjala alepõllud on kivised ja kaljused. Väiksemaid kive on korjatud hunnikutesse, suuremad jäeti oma asukohta. Külvamise järel pühiti kividele langenud terad mullale, et seemet mitte raisata. Alemaa on täis poolpõlenud puitu. Osaliselt põlenud tüvedest ehitati põllu ümber aed, mis hoidis eemal nii metsas karjatatavaid koduloomi kui ka metsloomi. Ülejäänud tüved kuhjati virnadesse, ent kõikjale jäi vedelema tukke. Polnud erilist mõtet näha vaeva põldu kividest ja põlenud puidust puhastades, sest alemaid ju ei küntud.
Seeme segati tuha sisse lõhestatud kuusest tehtud karuäkkega, mille painduvad oksaharud takistustest kergesti üle libisevad, ning saak koristati käsitsi. Ka oli kombeks jätta alemaale kasvavaid puid pesapaigaks lindudele.

Alemaa on biomitmekesisuse paradiis. Oleme harjunud mõtlema aletamisest kui kõike elusat hävitavast maakasutusviisist. Muidugi kaduspõlismetsadest alepõldude rajamise tõttu suurel hulgal looduslikke kooslusi. Aga võrreldes tavaliste põldudega pakub alemaa väga mitmekesiseid elupaiku. Tuli kahjustab kasvama jäetud „pesapuid“ ning mõned neist kuivavad hiljem. Okasmetsades jääb tavaliselt 20–30% puidust põlemata, mitmes põlemisastmes puit laguneb ajapikku. Nõnda tekib alemaale nii surnud tüükaid kui ka lamapuitu, mis sobivad elupaigaks eri liikidele. Ka huumuse eri mahus põlemine ala piires loob mitmesuguste mullastikuoludega laike, kus saavad elada eri liigid. Põlendikest olenevatele liikidele on oluline, et lähikonnas leiduks alati värskelt põlenud maalappe.
Alepõllud olid väikesed ja maade kasutusring vanametsaale puhul pikk, seega on ajaloolise alepõllunduse puhul enamik maast kaetud erivanuselise metsaga. Kaljuses maastikus jäi alemaade vahele alati puutumatuid metsatükke. Nii kujuneski mitmekesine liigendatud metsalaam. Mahajäetud alemaadel karjatati algul koduloomi, seejärel kasvas sinna lehtmets ja lõpuks okasmets. Need kõik pakuvad elupaiku eri liikidele.

Ale on Koli rahvuspargi kaitsekorralduse lahutamatu osa. Koli rahvuspargis hakati üle kuue aastakümne jälle alet põletama 1994. aastal [2]. Vana tava õnnestus taaselustada, sest ümbruskonnas elas veel inimesi, kes olid noorpõlves aletamist näinud ja varmad oma kogemusi edasi andma. Rahvuspargis tehakse nii põlismetsa- kui ka lehtmetsaalet, põletades igal aastal mõned umbes hektarisuurused alad.
Ale abil taastatakse Kolis piirkonnale omaseid pärandmaastikke. Aga põhjust on ka hoida elus aleviljelust kui sellele paigale omast maakasutusviisi ja esivanemate oskust osana kultuuripärandist. Põldudel kasvatatakse piirkonnas kohastunud põliseid sorte: Koli alenaerist ja Koli alerukist. Seega on alepõllundus oluline ka Soome põllukultuuride geenipangale.
Peale selle toetab aletamine biomitmekesisust, tekitades mitmesugust surnud ja põlenud puitu, mida vajavad elupaigana mõnedki haruldaseks muutunud liigid. Kolis suurendatakse ja taastatakse ale abil ka metsade looduslikkust. Rahvuspargi 3000 hektarist katavad kultuurpuistud kolmandiku [5]. Tänapäeval valitaksegi alepõldudeks peamiselt neid: osale põletatud puistust rajatakse alepõllud, osa jäetakse kohe looduslikule taastumisele. Mets uueneb põletatud aladel kohalike seemnetega.
Oluline on ka rahvuspargis tehtav teadustöö: siin uuritakse põlengute mõju kooslustele ja mullale, koosluste taastumist pärast põlenguid ja põlengutest olenevaid liike. Koli oli esimene rahvuspark maailmas, kus alepõletus taaselustati ja vastavaid uuringuid alustati.
Peale selle tutvustatakse Kolis aleviljelust kui tavapärast maakasutusviisi turistidele ja teistele huvilistele. Et selles põnevas töös ise kaasa lüüa, tuleb varem registreeruda: siis saadetakse õigel ajal teade, sest ilmastikust oleneva tegevusena pole alepõletust võimalik pikalt ette planeerida.
Peale Koli rahvuspargi saab tavapärase alepõllundusega tutvuda veel Telkkamäki loodukaitseala muuseumtalus. Tänapäeval tehakse alet ka Linnasaari rahvuspargis.

Ale ja Natura 2000?! Suurem osa Koli rahvuspargist kuulub Natura 2000 võrgustikku. Siin kaitstakse vanu loodusmetsi, rabametsi, mitmesuguseid niite ning elupaigatüüpi nr. 9070, mida Eestis käsitletakse puiskarjamaadena, kuid mille alla kuuluvad Soomes ka endistele alemaadele kasvanud kaasikud [4]. Seega on aletamine Natura 2000 võrgustiku ala kaitse korraldamisel vajalik võte, mida on näiteks toetanud ka Eestiski tuntud Euroopa Liidu LIFE programm.

Kuidas see käib. Meie osalesime 0,6 hektari suuruse ala esimesel ülepõletamisel. Eelmisel aastal oli seal langetatud 40–50-aastane kultuurmännik. Mäenõlv tundus suure kallaku ja kivide tõttu põlluks täiesti sobimatu, kuid samal alal oli varemgi alepõld olnud: lohud metsaservas tähistasid vanu naerikoopaid. Kohal oli paarkümmend inimest, teiste seas ka Koli rahvusparki majandava Soome METLA (metsandusinstituudi) töötajaid ja vabatahtlikke. Põletamisele eelnes põhjalik instruktaaþ, määrati ka esmaabi andev isik. Kõigile jagati linased rõivad ja tavapärased töövahendid – noored kuused, mis olid tüveosas laasitud, kuid ladvas okstega. Nendega tuli nagu luuaga pühkides lämmatada metsa tikkuvat tuld.
Ettevalmistatud põletusala lahutas kasvavast metsast paiguti vaid mõni meeter, kusisegi pinnase mineraliseerimisega polnud vaeva nähtud . Ala kahes nurgas oli 200-liitrine vaat veega, abiks mõned panged. Väidetavasti oli põletamisest teada antud ka kohalikule päästeteenistusele, kuid tuletõrjeautoga poleks teest eemale jääva kaljunõlva ligidale küll pääsenud.
Kuivanud puulasu süüdati tuulealusest küljest leegiheitjaga. Tugeva tuule toel levis tuli kiiresti ja mitmemeetriste leekide keskel kohutavas kuumuses ja lämmatavas suitsus tundus olevat võimatu tuld allatuult metsapiiril peatada. Kujutasin juba vaimusilmas ette neid ruutkilomeetreid metsa, kuhu tuli sellise tuulega levib, enne kui mõni veekogu palangule piiri paneb. Jõudsin järeldusele, et kui soomlased on otsustanud oma metsa põlema panna, siis mina oma elu küll sellepärast ei jäta, ning valmistusin taanduma. Siis aga tulid abilised pangedega ja paari minutiga oli metsa läinud tulele pandud piir.
Korra läks tuli veel metsa alla, aga siis oli tuulepealne külg põletatud ning vastutuult allamäge vaikselt levivad leegid enam naaberpuistule ohtu ei kujutanud. Selgus, et lihtsad meetmed, mis ilmselt sarnanevad aastasadu kasutusel olnutega, vastasid täpselt vajadusele. Ülepõletamisel põlesid puudel vaid oksad ja pinnaselt kõdu. Korraldajate sõnul pidi sellele järgnema veel teine põletus ja siis rukkikülv.

Aletuled ümber ilma. Aletamine on üleilmse levikuga viljelusviis. Aastatuhandeid on looduslike põlengute kõrval ka aletuli loonud elupaiku põlengutest olenevatele liikidele ning mitmekesistanud metsvööndi elupaiku. Aletamine tundub ürgse põllumajandusviisina, kuid on kasutusel ka praeguses maailmas.
Eestis algas alepõllundus ligikaudu 6000 aastat tagasi ja kestis 19. sajandi keskpaigani [1]. Meie viimastel alepõldudel on jõudnud täisealiseks saada alles esimene metsapõlvkond. Kindlasti on alepõllundusel olnud oma osa Eesti biomitmekesisuse kujunemisel, aga erinevalt Soomest pole aletamise osa maastike kujunemisel ja elupaikade loomisel meil peaaegu üldse uuritud, rääkimata selle rakendamisest kaitsekorralduse võttena.

1. Kahk, Juhan 1992. Uuenduste sissetung 18. sajandi lõpust 19. sajandi keskpaigani. – Eesti talurahva ajalugu 1. Olion,Tallinn: 365–377.
2. Lovén, Lasse 2006. Swidden heritage alive and well in Koli. http://www.metla.fi/koli/index-en.htm Vaadatud 12.12.2006.
3. Matas, Cristobal Delgado 2004. Dynamics of nutrients in slash and burn agroforestry in Koli National Park. Tutkittu ja tuntematon Koli. – Metsäntutkimuslaitoksen tiedonantoja 915;: 29–46.
4. Paal, Jaanus 2004. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Keskkonnaministeerium, Tallinn: 208–210.
5. Parviainen, Jari 2004 Kolin metsäntutkimuksen haasteet:lounnometsät, kasket ja ahot.Tutkittu ja tuntematon Koli. – Metsäntutkimuslaitoksen tiedonantoja 915: 5–6.



PILLE TOMSON
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012