Eesti Looduse fotov�istlus
2007/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/05
Carl Linné sidemed Baltimaadega

Linné sideme Baltimaadega on loonud tema õpilased ja õpilaste õpilased. Siit, nagu mitmelt poolt mujaltki siirduti kuulama tema menukaid loenguid Uppsala ülikoolis. Mõnedki Baltimaadelt pärit loodusteadlased täiendasid oma teadmisi ka Linné õpilase Johann Andreas Murray (1740–1791) juures Göttingenis. Tartus on hoiul ka üks Linné kiri.

Baltimaadest on teada vähemalt kuus meest, kes kuulasid Uppsala ülikoolis Linné loenguid lühemat või pikemat aega. Neist olid kindlasti Uppsala ülikooli immatrikuleeritud pastor Sverdsjon ja apteeker Fischer, teised kuulasid loenguid ilmselt vabakuulajana.

Johann Gerhard Koenig (1728–1785) sündis praeguse Läti alal. Ta oli Linné õpilane aastatel 1757–1759 ning hiljem kogus tuntust kui botaanik, meedik ja farmakoloog. Seejärel kogus taimi nii Taanist väljaande “Flora Danica” jaoks kui ka Islandilt. Linné on tema auks nimetanud ühe Islandil ja mujal põhjamaades levinud tatraliste sugukonda kuuluva taimeperekonna – Koenigia.

Johann Michael Klembcken (sünd. 1733) oli pärit praeguselt Läti alalt. Ta kuulas Uppsala ülikoolis Linné loenguid 1758. aastal. Hiljem sai temast keemik Peterburi teaduste akadeemias.

Johann Gottlieb Georgi (1738–1802) sündis Pommeris, oli kodumaal apteeker, kuid paistis silma oma mitmekülgsete teadmiste poolest, mida ta omandas ka Uppsalas Linné õpilasena. Ta reisis koos Peter Simon Pallasega, kes oli loodusteadust õppinud Göttingeni ülikoolis. Georgi väärtuslikud reisikirjeldused tuginesid arvukatele vaatlustele looduses.

Linné juures ning Göttingenis täiendas oma teadmisi Riia arst, bibliofiil ja kollektsionäär Nikolai Himsel (1729–1764). Ta reisis paljudes Euroopa maades, kuid 1755. aastast alates asus ta taas Riiga, kus töötas arsti ja eraõpetlasena. Tema varase surma järel annetas ema tema rikkaliku raamatukogu Riia linnale. Himseli loodusobjektide kogu pani aga aluse Riia linnamuuseumile, mis nimetati tema auks Himseli muuseumiks.


Jakob Benjamin Fischer (1731–1793) oli üks tuntumaid Baltimail tegutsenud Linné õpilasi. Fischer oli Riiast pärit apteekri poeg, kellest sai samuti apteeker, aga ka nimekas loodusuurija. 1761. aastal siirdus Fischer Uppsalasse, et kuulata Carl Linné zooloogia- ja botaanikaloenguid, osaledes ühtlasi tema botaanilistel ekskursioonidel.

Fischer oli mitmekülgsete huvidega: tema tööd hõlmasid kõikvõimalikke loodusobjekte, tema kogud olid märkimisväärse suurusega, kuna ta oli agar kollektsionäär.

Fischeril tekkis side August Wilhelm Hupeliga (1737–1819), kes töötas aastatel 1757–1760 Riias koduõpetajana. Hupel oli loonud korrespondentide võrgu pastoritest, arstidest, apteekritest jt., kes saatsid talle andmeid nii kohaliku eluolu kui ka looduse kohta. Fischeri esimene ulatuslikum töö ilmuski 1777. aastal Hupeli [4] koostatud kodu-uurimuses/teatmeteoses “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” teises köites omaette peatükina: “Versuch einer liefländischen Naturgeschichte im Grundriss” (“Sissejuhatus Liivimaa loodusloo põhijoontesse”). Sellele järgnesid ulatuslikumad tööd Liivimaa looduse kohta [1–3].

Fischeri töödes esitatud loodusobjektide arv on veel üsna väike (umbes 2,9% tänapäeval teada olevatest linnuliikidest, 2,5% putukatest, 1/6 soontaimedest ja 1/3 meie looduslikust dendrofloorast).

Kui võrrelda Fischeri kahe esimese töö ülesehitust, siis torkab silma suur erinevus eriti taimede osas. Kui esimeses töös (1777) on esitatud taimed loendina, siis teises töös (1778) on taimed korraldatud rühmadesse Linné seksuaalsüsteemi alusel. Perekonnakirjeldustele järgnevad liigikirjeldused koos kasvukohtade ja õitsemisaja äramärkimisega. Käsitletud liikide arv oli peaaegu kahekordistunud. Kui esimeses trükis oli 388 liiki soontaimi ja viis sammaltaime, siis teises (1784) oli juurde tulnud 131 soontaime ja 14 sammaltaime liiki. Fischeri viimati ilmunud töös (1791) on nimetatud juba 681 soontaime ja 24 sammaltaime. Linde oli viimases trükis loetletud 170 liiki, putukaid ainult 392 liiki [5]. Suur osa Fischeri töös käsitletud liikidest pärineb Riia arsti ja loodusteadlase Nikolai Himseli kollektsioonist.

Fischer oli väidetavalt nõrga tervisega ega võtnud seetõttu ette pikki uurimisretki. Kuid seda enam oli tal võimalus kasutada materjali, mis saabus Hupelile arvukatelt korrespondentidelt,ja oma rikkalikust raamatukogust. Fischeri artikli sissejuhatuses on Hupel kirjutanud: “Mõlema hertsogkonna täielikule loodusloole on veel vara mõelda. Keegi pole eeltöid teinud, ükski looduseuurija ei ole maad läbi käinud, asjatundjaid leidub siin veel harva, küllaldastele teadmistele kõigil aladel ei või loota. Kuid kunagi ometi peab algust tegema. Hr. J. B. Fischer, vaeslastekodu raamatupidaja Riias, endine tuntud hr. Linné õpilane ja nüüd tema tööde agar lugeja, on oma vabal ajal kõik, mida ta on leidnud ja usaldusväärseks pidada võinud, kogunud, mille jaoks tema oma ja tema hooldusel olev Riia linnale kingitud Himseli naturaalide kogu kaasa on aidanud. Oma artiklid korrastas ta suures osas Linné süsteemi järgi ja andis teada, et ta ka need sisse lülitas, mis ma oma elukoha ümbruse leidudest talle teatasin: nii, et märkimisväärne osa käesolevast peatükist on tema töö, mille eest ma talle siin südamlikku tänu avaldan.” [4: 428].


Linné kiri Tartu ülikooli raamatukogus. See kiri oli adresseeritud Berliini iluaednikule-botaanikule Christian Ludwig Krausele taimeseemnete vahetamise kohta. Kuidas sattus see kiri Tartusse?

Peterburi teaduste akadeemia raamatukoguhoidjana ja arhivaarina-tõlgina töötas Saksamaalt pärit Friedrich Ludwig Schardius (1795–1855), kelle suur autograafide kollektsioon sisaldab käekirjanäidiseid 16.–19. sajandi kultuuritegelastelt, riigimeestelt ja teistelt oma aja nimekatelt tegelastelt. Teadlaste kirjadest hõlmavad tähelepanuväärse osa Peterburi TA presidentidele, sekretäridele ja liikmetele saadetud kirjad. Sealhulgas on ka see Linné kiri.

Fr. L. Schardius kinkis oma autograafide kollektsiooni Tartu ülikoolile 1852. aastal selle taasavamise 50. aastapäevaks. Testamendi kohaselt jäi kollektsioon täiendamiseks kinkija valdusse kuni tema surmani. 1856. aastal anti 3218 säilikut sisaldav kogu üle Tartu ülikooli raamatukogule.

Tänan Ivar Puurat ja Kadri Tammurit, kes aitasid selle kirja olemasolu selgitada.



1. Fischer, Jakob Benjamin 1778. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. J. G. I. Breitkopf, Leipzig.

2. Fischer, Jakob Benjamin 1784. Zusä[t]ze zu seinem Versuch einer Naturgeschichte von Livland nebst einigen Anmerkungen zur physischen Erdbeschreibung von Kurland entworfen von I. I., Ferber. J. Fr. Hartknoch, Riga.

3. Fischer, Jakob Benjamin 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Zwote vermehrte und verbesserte Auflage. Friedrich Nicolovius, Königsberg.

4. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. II. Bd. J. Fr. Hartknoch, Riga.

5. Kask, Maret 1983. Teadmisi Eesti taimestikust 200 aastat tagasi – Kaavere, Vello (toim.). Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, IV. Tallinn: 21–26.



LINDA KONGO
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012