Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/6
Sood kaitsevad vett

Sood on nii veevarude kujunemis- ja silitusalad kui ka looduslikud tasakaalustajad. Seetttu mjutab nende kuivendamine keskkonda laiemalt.

Soode areng oleneb geoloogilisest keskkonnast, pinnamoest ja hdrogeoloogilistest tingimustest, eriti soovee ja maapinnalhedase phjavee omavahelisest seotusest. Veerikkal ajal tiendab soovesi phjavett, veevaesel ajal vastupidi. Horisontaalset veevahetust reguleerivad soid mbritsevad pinnavormid ja setete limis.

Kige mjutatavamad on mineraalmaa soostumisel karstialadele vi liivapinnasele moodustunud sood, neid on kige rohkem lavamaal [1, 8, 9]. Krgustike, eriti kulutuskrgustike nlvadel on enamasti tegemist tugevalt ja vga tugevalt phjaveest toituvate madalsoodega, millest osa on judnud juba raba arengufaasi. Kuhjekrgustike nlvadel ja rgoruveerudel phjustavad soostumist pindalalised allikaimbed. Madalike sood toituvad sageli rannamoodustistest vljakiilduvast phjaveest: tugev ja vga tugev phjavee juurdevool on 10% madalsoodes, kusjuures Pandivere kulutuskrgustiku nlvadel kuulub selliste hulka pool madalsoodest [8].

Seetttu mjutab soode kuivendamine (eriti laialdaselt tehti seda 1960.1980. aastatel) keskkonda laiemalt. Kui lhtuda hdrogeokoloogilistest tingimustest, siis knib ohustatud soode koguarv Eestis ligi kahesajani. Ent sood tuleks ksitleda ka loodumlestisena. Toome eldu kohta mned nited.


Lavamaa, sealhulgas karstialade sood. Raplamaal (Kohila karstivaldkond) on palju karstiga seonduvaid soid, karsti neelulehtreid on Loosalu rabas, Mahtra, Linnuraba jt. servas. Avanev vesi suurendab piirkonna veevarusid. Tammiku soo asub Phja-Eesti lavamaal ja toitub Tuhala karstialal neelduvast veest. Tammiku ja Nmme maa-aluste ojade (4 ja 2 km) vesi avaneb allikatena soos. Seejrel neeldub allikavesi uuesti ja avaneb Kurevere karstialal ning allikates ja toidab kaevusid.

Kui rajada sellisesse piirkonda paekarjrid, nagu arendajad on Harjumaal Nabalas kavandanud, siis hvib Kurevere karstiala ja sellest toituv Paekna allikajrv, kuhu avaneb kolm maa-alust vooluteed. Ohustatud on Tammiku looduskaitseala allikad ja allikasood, Tuhala ja muud karstialad Raplamaal Kohila ja Juuru vallas. Sellest piirkonnast juhitakse AngerjaPirita kanali kaudu vett ka lemiste valglasse, seega Tallinna veehaardesse.

Karsti neeldub ka Smisoo vesi Lne-Virumaal. Rannu soo Ida-Virumaal on tekkinud paenos jrve soostumisel, piirkonnas on rohkesti karstinhtusi. Kuigi maapinnalhedane phjavesi ja soovesi on vrdlemisi eraldatud, toimub seal suurvee aegu horisontaalne veevahetus [7].

Omaprane vetevrk on kujunenud Soomaal Kikepera soos, kus vahelduvad laugastikud, rabaallikad ja lehtrid. Raba keskosas on 3040-meetrise lbimduga lehter, kust vesi voolab turbalasundis olevasse salaojja [6]. Soovett karstipiirkondades ra juhtides vhendame oluliselt maapinnalhedaste phjaveevarude tienemist, mistttu vib tekkida veepuudus madalamates kaevudes.

Pandivere kulutuskrgustiku vlvi lneosas nos on tekkinud soo kolme hel joonel paikneva jrve kinnikasvamisel. Hiljem on soostumine laienenud mineraalmaale. Soo idaservas asub Savalduma karstiala: suurvee ajal laiub seal saja hektari suurune karstijrv, mille vesi hiljem neeldub. Kui Pandivere kulutuskrgustiku vlvilt vesi ra juhtida, mjutaks see Phja-Eesti veevarude tienemist.


Rippuv raba. Lausa ainulaadne tundub olevat veereiim Meenikunno rabas (Kagu-Eesti lavamaal), kus oosmhnastike jalamil on sulglohud kuni 2,5 meetri sgavused ja kuni 50-meetrise lbimduga neelulehtrid. Tenoliselt paiknevad need sulglohud tektoonilise rikke vi uuristuskanali telgjoonel [5]. Vee neeldumist soodustab veega kllastamata liivakiht turbalasundi all. Seega on Meenikunno omaprane rippuv raba. Sellest umbes nelja kilomeetri kaugusel asuv Valgjrv on umbjrv, mis toitub maasisese phjaveevoolu kaudu sooveest. Prast kuivendustid Meenikunno rabas alanes veetase Valgjrves 0,8 meetri vrra [9].


Klindi- ja astangualused allikasood. Phja-Eesti lavamaa piirneb paekaldaga, mille jalamil avaneb rohkesti allikaid, nende mber allikasoo. Neist thelepanu vrivamad on Pakri poolsaarel, Trisalus, Suurupis, Rannamisas, Muuksis ja Tsitres, Koljaku ja Oandu astangu all ning Ontika ja Toila panga jalamil. Klindialuseid allikasoid on seni rikkunud astangusse rajatud vee rajuhtimiskraavid: neist alla valguv vesi on muutnud looduskeskkonda klindi jalamil.


Krgustiku jalami allikasood. Pandivere krgustiku jalamil avanevad eriti veerikkad allikad: Oostriku, Sopa, Vlingi, Vilbaste, Metsanurga ja Haava. Nendegi mber on allikasoo le 30 vee vljavoolukohaga. Allikaojad voolavad lubjakivisngides, mis kohati neelavad vett: see tiendab phjaveevarusid.

Saaremaal on kige thelepanuvrsem Viidu allikasoo [8], mis on tekkinud mineraalmaa soostumisel Lne-Saaremaa krgustiku edelanlval. Saaremaa kige thelepanuvrsemad allikad ja erisuguse toitumisega sookesed (kokku 84) asuvadki Viidume looduskaitsealal. Kige rohkem on nende seas vga tugevalt phjaveest toituvaid allikasoid.

Srve poolsaarel rannavalli idanlval on maapinnale kiilduvast phjaveest toituv Viieristi allikasoo. Siinsel looduskaitsealal kasvab rohkesti haruldasi taimi. Allikasoode veereiimi muutes seaksime koos nende endiga ohtu ka sealse haruldusterohke elustiku.


Madalikel moodustunud soodest on ks huvipakkuvamaid Suursoo Emaje suudmealal. See on tekkinud maismaa soostumisel, veereiimi mravad Peipsi jrve ja Emaje veeseis. Emaje Suursoo looduskaitseala on rajatud, hoidmaks elupaiku ja haruldasi kooslusi. 80 soosaart on kunagised Peipsi luited, sealgi toimub veevahetus pinna- ja phjavee vahel: madalsoo toitub osaliselt phjaveest.


Luidete vahel. Lahemaal asuvat Viru raba piirab luitestik. Suurvee ajal toidab soovesi phjavett, madalvee ajal raba mbritsevat madalsood. Soos on ammendatud freesturbavli (37 ha), kus omal ajal kavatseti taastada raba veereiim ning rajada sinna marjaistandus. Raba kossteemi jlgimiseks rajati 1987. aastal kompleksprofiil 11 vaatluskaevuga. Kogutud andmed nitavad, et peakraavi mju loodusliku raba veereiimile ulatus 50 meetri kaugusele, laugaste ja lveste alal isegi saja meetrini.

Luidete vahele on tekkinud ka Tolkuse soo Hdemeeste lhistel. Et turvas lasub liival, on soovesi ja maapinnalhedane phjavesi looduslikult kaitsmata. Phjavesi toidab soo phjaosa madalsood ning annab lisa soo lunaosa lvestele ja laugastikule. Seegi soo on osaliselt kuivendatud, kuid sinna rajatud RannametsaSoometsa looduskaitsealal on rakendatud meetmed veereiimi taastamiseks.

Hiiumaal on rohkesti phjaveest toituvaid sookesi vanade rannamoodustiste vahel Kpu ja Tahkuna poolsaarel (Kiva, Heiste, Kodaste jt.). Hiiumaa suurim Pihla soo on tekkinud saare keskosas jnukjrve kinnikasvamisel. See asub Lauka karstiala toitepiirkonnas, kusjuures soovesi ei ole eraldatud alumisest phjaveekihist, nagu ka jrvestikku mbritseva Tihu soo vesi. Nende soode kuivendamine phjustaks olulisi veereiimi muutusi Hiiumaa kaitsealadel.


Veesilitusalad. Peale eri reiimiga kaitsealade tuleks jtta soid kui pinna- ja phjaveevarude hoidjaid ja tiendajaid ka veesilitusaladeks. Looduslikena peaksid psima need sood, kust algavad veejuhtmed ja avanevad allikad (Pandivere nlvasood, sood lavamaa karstialadel) vi kus soovesi on seotud turbaaluse mineraalpinnase veega seega kik liival ja paekivil tekkinud sood, kus soovesi on looduslikult kaitsmata. Probleem on praegu eriti terav Virumaal plevkivimaardlate piirkonnas.

1995. aastal soovitati Eestis veesilitusaladeks peale juba kaitse all olevate veel 124 sood. Neist pooled on mitmesuguste kaitsealade koosseisus, riiklikku staatust veesilitusala kahjuks ei ole. Eriti oluline on hoida soid suure tehiskoormusega piirkondades, nagu Tallinna lhimbrus, endiste sjaveobjektide ja kaevanduste mjualadel.

Samas on vaja teha alati hdrogeokoloogiline ekspertiis enne tootmisalade hlvamist vi laiendamist.


Loodusmlestised. Soid kui olulisi veesilitusalasid ja ka loodusmlestisi on alates 1990. aastast kantud Eesti rglooduse raamatusse. Loodusmlestised seonduvad jjrveliste ngude soostumisega, Lnemere arenguga, Peipsi ja Vrtsjrve arengulooga, allikaliste ja karstialadega [10]. Eesti rglooduse raamatusse on seni kantud 116 sood, kuid nimekiri tieneb pidevalt. Kige rohkem soid Eesti rglooduse raamatus on Raplamaalt, Virumaalt, Harjumaalt ja Lnemaalt.

Soid on Eestis kaitstud juba pikka aega. Esimesena loodi Ratva sookaitseala juba 1938. aastal. 1957. aastal asutati soode kaitseks Nigula ja Viidume looduskaitseala. 1980. aastal loodi 30 sookaitseala, mis aastatel 19931995 muudeti maastikukaitsealadeks. Rajati ka Soomaa rahvuspark, Alam-Pedja ja Emaje Suursoo looduskaitseala. Eesti rglooduse raamatu soode loetelu vimaldab soid veelgi paremini hinnata ja kaitsta.


1.

Andresmaa, Eda 1996. Sood kaitsealadena. Eesti Turvas 3/4: 2324.
2.

Heinsalu, lo 1991. Karstiga seotud loodusmlestiste kaitsest Lahkme-Eestis. Lahkme-Eesti looduskasutus ja kaitse. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 4659.
3.

Heinsalu, lo jt. 1992. Kas lhe raba all? Eesti Loodus 43 (12): 622625.
4.

Kalm, Volli jt. 1994. Soomaa geoloogilis-hdrogeoloogiline iseloomustus. XVII Eesti loodusuurijate ettekannete kokkuvtted. Tartu: 711.
5.

Kink, Hella 2003. Turba kaevandamine ohustab veevarusid. Eesti Loodus 54 (2/3): 1819.
6.

Kink, Hella 2004. Hdrogeokoloogilised uuringud Geoloogia Instituudis aastail 19652003. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
7.

Kink, Hella jt. 1998. Eesti soode hdrogeokoloogia. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
8.

Kink, Hella 1996. Viidume Looduskaitseala. Eesti kaitsealad geoloogia ja vesi. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 8495.
9.

Kink, Hella; Metslang, Toomas 1992. Kas Meenikunno raba vib kuivaks jda? Eesti Loodus 43 (12): 626627.
10.

Pirrus, Enn 2003. Eesti rglooduse Raamat geoloogiliste loodusmlestiste leriigiline andmebaas. Pirrus, Enn (toim.). Eluta loodusmlestiste uurimine ja kaitse. TartuTallinn: 718.



HELLA KINK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012