Vihasoo külas Loksa ja Võsu vahel asub üks põhjapoolsemaid valge toonekure pesi Eestis. Kas ka kogu levila ulatuses? Tänavu hauti selles pesas välja viis poega. Nii palju pole neid koorunud mitmekümne aasta jooksul. Kahjuks leidsime kaks poega pesa alt surnuna. Kui sageli tuleb toonekurel ette viie poja koorumist ja kas mõnikord on õnnestunud kõik nad lennuvõimeliseks kasvatada? Kas Eestis on registreeritud ka suuremat pesakonda?

Toivo Ojaveski Harjumaalt

Valge-toonekurg on levinud peamiselt Euroopas. Selle asurkonna levila piirid ulatuvad läänes Saksamaa ja Taanini ning lõunas Kreeka ja Türgini. Ida poole valge-toonekure areaal järjest laieneb, sest seal leiab ta ilmselt rohkesti sobivaid elupaiku: üha enam toonekurgi pesitseb Venemaal, Ukrainas, Valgevenes. Ja levila põhjapiir läbib tõesti Eestit: kõige põhjapoolsemad teadaolevad pesad asuvad Põhja-Eestis, esmajoones Lahemaal. Praeguseks on tegelikult kogu põhjarannik üsna ühtlaselt, aga siiski veel hõredalt valge-toonekurega asustatud; mõnda pesa teatakse ka Narva ümbruses.

Meil pole uuemaid andmeid selle kohta, kui kaugele põhja on toonekured jõudnud Peterburi lähistel. Võib-olla pesitseb seal mõni paar Eestiga võrreldes juba kaugemal põhja pool. Aga püsiasustuse põhjapiiriks peetakse seni ikkagi Põhja-Eestit.

Tavaliselt lennuvõimestub valge-toonekurel kaks või kolm poega. Headel aastatel on kolmeseid pesakondi kahestega võrdselt, enamasti kasvatatakse siiski kaht poega. Sageduselt järgmisena tuleb peaaegu võrdselt ette ühe või nelja lennuvõimeliseks saanud pojaga pesakondi. Viieseid on headel aastatel Eesti peale kokku vahest viis-kuus; kehvadel – vihmastel ja külmadel suvedel võib juhtuda, et isegi nelja tiivule kasvanud pojaga pesi leiab harva ja viieseid polegi. Aga kümmekonna aasta eest lendas ühest pesast Läänemaal välja kuus poega. See on siiani tõesti ainuke teadaolev “rekordpesakond”.