Eesti Looduse fotov�istlus
2007/7



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/7
Vareskaera-aasasilmik

Vareskaera-aasasilmikuga on juhtunud nii nagu tavaliseks peetud putukaliikidega ikka: tema kohta on talletatud üllatavalt vähe andmeid.

Aasasilmikud on omaette perekond suures silmiklaste sugukonnas. Enamikust silmikuliikidest on nad väiksemad ning eristuvad ka pruunikates toonides tiibade poolest. Kuid kindel eristustunnus on kolm eestiiva kannaosas paisunud soont; teistel silmikutel on paisunud ainult üks kuni kaks soont. Mõnel liigil paistavad silmlaigud tiibade ülaküljel rohkem välja, teistel jälle vähem. Enamasti on eestiiva tipu lähedal ainult üks väike silmlaik. Eestis elavad liigid sarnanevad nii välimuselt kui ka värvitoonilt: tiibade põhitoon varieerub kollakaspruunist kuni mustjaspruunini. Tagatiibade alakülje muster erineb aga rohkem.

Aasasilmikute perekond on levinud kogu Holarktises. Maailmas on kirjeldatud vähemalt 39 liiki, enamik neist elab üsna piiratud alal: Euroopas ja Põhja-Aafrikas 15 liiki, Põhja-Ameerikas 7, nendest kaks holarktilist, ülejäänud elavad Aasias. Meil elab viis aasasilmikuliiki [9]. Nendest nelja võib leida kõikjal üle Eesti, kirju-aasasilmikut ainult Kagu-Eestist, kuni Võrtsjärveni. Nii nagu enamikul liikidest, on ka vareskaera-aasasilmikul kirjeldatud alamliike. Eestis ja suuremas osas Euroopast elab alamliik Coenonympha hero hero. Teiste alamliikide leviala jääb meist ida poole.

Kuidas liblikat ära tunda. Kui rääkida ainult Eesti liikidest, siis kuulub vareskaera-aasasilmik nn. tumedamate tiibadega liikide hulka. Tema tiibade ülakülg on tumepruun, veel tumedam võib see olla ainult helmika-aasasilmikul. Tagatiibade servaalal kumavad kergelt läbi tiiva alaküljel olevad silmlaigud. Selgemad eristustunnused asuvadki tiibade alaküljel. Neid on hea vaadelda parasjagu rohukõrrel või õiel istuval liblikal. Nimelt panevad kõik päevaliblikad sageli tiivad puhkeolekus seljale kokku nii, et nähtavale jääb tiibade alakülg. Tagatiibade alakülje serval paistavad eri suuruse ja heleda südamikuga silmlaigud. Neist kanna pool paistab tavaliselt pidev, kuid eri laiuse ja sakilise servaga valkjas triip (vt. fotot). Selline triip on veel kirju-aasasilmikul, kuid oluliselt laiem (vt. fotot). Tiibade siruulatuseks on mõõdetud 28–34 mm.


Eluviis. Et näha vareskaera-aasasilmikut, tuleb minna sohu, märjavõitu niidule või soisesse metsa. Liblikad lendavad üsna aeglaselt metsaservadel, sihtidel ja lagendikel, siirdesoodes ja niisketel niitudel, puhates sageli rohukõrtel (vt. fotot). Röövikud toituvad kõrrelistel: liiv-vareskaeral, nurmikatel ja kastikutel. Röövikud talvituvad ning seejärel nukkuvad kevadel. Liblikad lendavad juuni algusest juuli keskpaigani. Nad elavad väikeste või suuremate populatsioonidena, mõnes kohas üsna tihedalt koos. Sageli on populatsioonid üksteisest eraldatud. Mõningate autorite arvates võib see põhjustada inbriidingut ja populatsioonide hääbumist [1, 2]. Rootsis uuritakse vareskaera-aasasilmiku ja kirju-aasasilmiku kui kahe üsna sarnase liigi geneetilist ja morfoloogilist varieeruvust kogu nende areaali ulatuses. Osa andmeid on juba ka kättesaadavad [2].


Levik maailmas ja Eestis. Vareskaera-aasasilmik on transeuraasia levikuga metsaliik: Kirde-Prantsusmaast kuni Jaapanini välja. Inglismaal teda pole [3], mujal Euroopas elab paiguti, igal pool väikeste populatsioonidena [6]. Kirjanduse andmetel on see liik üsna sage Lõuna- ja Ida-Poolas, Taanis seevastu aga pärast 1975. aastat leitud ainult neljast lähestikusest elupaigast. Eestit läbib vareskaera-aasasilmiku levila põhjapiir, kuid vähesel arvul on teda siiski leitud ka Lõuna-Soomest. Rootsis levinud kuni riigi keskosani, Norras ainult lõunaosas. Leidub ka Lätis ja Leedus.


Ohustatus ja kaitse. Kuuekümnendatel aastatel oli see liblikas Eestis tavaline [7, 8]. Üheksakümnendatel aastatel kogunes aga leiuandmeid tunduvalt vähem [4]. Muidugi võis põhjus olla ka selles, et teda kui tavaliseks peetud liiki lihtsalt ei püütud nii palju ega märgitud leide püügipäevikutesse. Umbes sama pilt oli ka rohkem kui kümme aastat hiljem avaldatud levikukaardil [5]. Taanis arvatakse, et taandumine on seotud maaparandusega, aga ka sellega, et metsalagendikud on täis istutatud ning hobuste pidamine lõpetatud. Üheks liigi kadumise põhjuseks peetakse ka koosluste looduslikku vaheldumist nende elupaikades. Arvatavasti on liigi taandumise põhjused samad ka Eestis, kuid ilmnevad teatud ajalise nihkega. Praegu oleks viimane aeg hakata seda liiki hoolega jälgima.

Kõikides Euroopa riikides, kus vareskaera-aasasilmik veel elab, on ta võetud kaitse alla. On Berni konventsiooni II ja EL-i elupaigadirektiivi IV lisa kaitsealune liik, võetud ka Euroopa päevaliblikate punasesse raamatusse. Kuigi elutingimused meist idapoolsetel aladel, näiteks Siberis peaksid olema paremad, on selle liblika alamliik C. h. perseis kantud ka näiteks Burjaatia punasesse raamatusse. Eestis on vareskaera-aasasilmik III kategooria kaitsealune liik, ohualtina kantud ka punasesse raamatusse.



1. Cassel, Anna et al. (2001). Effects of Population Size and Food Stress on Fitness-Related Characters in the Scarce Heath, a Rare Butterfly in Western Europe. Conservation Biology, Vol. 15, No. 6 (Dec.): 1667–1673.

2. Cassel, Anna; Tammaru, Toomas (2002). Allozyme variability in central, peripheral and isolated populations of the scarce heath (Coenonympha hero: Lepidoptera, Nymphalidae); implications for conservation. – Conservation Genetics 4: 83–93.


3. Higgins, Lionel G.; Riley, Norman D. 1980. A field guide to the butterflies of Britain and Europe. Ed. 4. Collins, London.

4. Kesküla, Tõnu 1992. Distribution maps of Estonian butterflies (Lepidoptera: Hesperioidea, Papilionoidea). – Acta Musei Zoologici Universitatis Tartuensis 6.

5. Kruus, Märt; Luig, Jaan 2005. Vareskaera-aasasilmik. – Vilbaste, Kristel (koost.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn.

6. Kudrna, Otakar 2002. The distribution Atlas of European Butterflies. – Oedippus 20.

7. Sulcs, Aleksander; Viidalepp, Jaan 1974. Verbreitung der Grossschmetterlinge im Baltikum I. Tagfalter (Diurna). – Deutsche Entomologische Zeitschrift, N. F. 21: 353–403.

8.Viidalepp, Jaan 1966. Фауна и распространение дневных чешуекрылых (Rhopalocera+Grypocera) Прибалтики. – TRÜ toimetised 180, zooloogia-alaseid töid III: 3–39.

9. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. Eesti liblikate määraja. Valgus, Tallinn.

10. Swaay, Chris van; Warren, Martin 1999. Red Data Book of European butterflies (Rhopalocera). – Nature and Environment Series 99. Council of Europe Publishing, Strasbourg.



MATI MARTIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012