Eesti Looduse fotov�istlus
2007/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/8
Johannes-Harald Milnder, Eesti mardikauurijate korfee

7. augustil mdus 107 aastat he Eesti vljapaistvama asjaarmastaja-mardikauurija Johannes-Harald Milnderi snnist. Teda meenutab sber, kolleeg ja nimekaim.

Johannes sndis Raplamaal Valgu misas misateenija perekonnas. pinguid alustas ta kohalikus koolis, prast vanemate kolimist Tallinna jtkus koolitee pealinnas. Lpetanud 1917. aastal keskkooli, asus Johannes tle postiametkonda. Sellele alale ji ta truuks kogu eluks, ttades eri ametikohtadel kuni pensionile minekuni 1986. aastal.

1927. aastal abiellus Johannes Tallinna neiu Salme Klementiga. Abielu ei kujunenud pris nnelikuks: ttar Ethel elas vaid kaks ndalat. Arstid tegid ksmeelselt rnga otsuse: Salme ei tohi enam kunagi lapsi saada. Kuna pere ei tahtnud vtta vrast last, jidki Johannes ja Salme vaid kahekesi. Alles kakskmmend aastat hiljem, 1947. aastal, tuli perekonda tdittar Ilse.

Johannese loodusehuvi sai alguse jalgsimatkadest. Matkadelt ti ta kaasa istaimi ja pdis neid kodus mrata. Nnda avaldub sstemaatiku kirg: hulk loodusteadlasi, ka allakirjutanu, on oma teadlasteed alustanud taimede kogumisest. Huvi putukate vastu tekkis Johannesel 1931. aastal. Esialgu hakkas ta retkedelt oma kollektsiooni tooma ksnes suuri ja ilusaid liike. Mraja oli tollal vaid pevaliblikate kohta [4].

Edasise kohta on Johannes ise kirjutanud: 1934. aastal, klastades kord Provintsiaalmuuseumi Toompeal, tutvusin arst N. Nifontoffiga, kes tegeles liblikate uurimisega. Teada saades, et olen loodushuviline ja kogun putukaid, kutsus ta mind Looduseuurijate Seltsi Tallinna osakonna liikmete koosolekule Pedagoogilise Muuseumi ruumidesse Sakala tnaval. Seal tutvustas ta mind O. Hoyningen-Huene ja B. Gebaueriga, kes kogusid mardikaid. Kisin nende putukakogusid vaatamas, mlemal umbes kmme kasti, ja sain neilt mningaid npuniteid mardikate leiukohtade ja pgiviiside kohta.

1936. aastal ppisin lhikest aega majandusteadust Tartu likoolis. Siis tutvusin loodusteadlaste H. Habermanni ja V. Voorega, kes ttasid sel ajal Zooloogiamuuseumis. Teada saades, et kogun mitmesuguseid putukaid, soovitasid nemad mulle tegelema hakata ainuksi mardikalistega (Coleoptera), millega ma ka nustusin: sain muuseumi juhatajalt (prof. H. Riikojalt) loa ttada muuseumi tkabinetis ja kasutada sealolevat entomoloogilist kirjandust ja optilisi riistu. ppisin tundma mardikate sstemaatikat ja nende iget mramise tehnikat kirjanduse jrgi. Juhendas mind H. Habermann. Nnda sain edaspidiseks mardikate uurimiseks kindla teadusliku aluse. [3] 1936. aastal valiti Johannes Milnder ka Eesti looduseuurijate seltsi liikmeks.


Kohtumine. Tutvusin Johannesega tiesti juhuslikult. 1953. aasta mrtsis lksin pedagoogilisse instituuti entomoloogilisi nelu ostma. Zooloogiakateedri vana preparaator Pruul, kes neid ms, ksis, kuidas mu nimi on. Tielik llatus! hdis Pruul, Tallinnas on veel teine Milnder, Johannes, ka mardikate koguja ja tohutu suure kollektsiooni omanik. Nd oli minu kord hmmastuda. Olin kogemustega kolleegi le rmiselt rmus. Paari peva prast kohtusime.

Johannese mardikate ldkogu, tollal hinnanguliselt 2000 liiki ja 10 000 isendit, jttis mulle kustumatu mulje. Mardikad olid paigutatud omatehtud kartongkarpidesse, mille kaaned olid klaasitud ja karpide klge hingedega hendatud; kokku oli karpe umbes sada. Ssteem ja nomenklatuur jrgisid Georg Seidlitzi monograafiat [5], tollal parimat Eesti mardikate vljaannet. Kik etikettide alused olid trkikojas tehtud, samuti karbiphja etiketid. Viimased arvestasid nii liike, mida Johannes polnud veel pdnud, kui ka neid, mida viks meil leiduda. Mardikate prepareerimise viis ei erinenud ldkasutatavast: suuremad isendid olid nelastatud, viksemad kleebitud Sndetikoni liimiga khtupidi neljakandilistele pappalustele (hiljem veti kasutusele tselluloidalused, mis lubasid uurida mardikaid ka alt). Esteetiliselt oli kogu oivaline. Eeskujulikult sirutatud ja paigutatud mardikad ning kalligraafiliselt tidetud etiketid andsid aimu tohutust tst. Johannes oli mardikate alal tielik fanaatik.

ldjuhul oli Johannes paigutanud kogusse igast liigist kuni 12 isendit, tehes erandi eriti haruldastele, vga ilusatele vi huvitavatele liikidele. Aja jooksul vahetas ta mardikaid vlja: teistest leiukohtadest saadud uute isendite vastu, vanad rndasid dublettide karpi. Nii ptud mardikad suurendasid kogu vrtust veelgi, peegeldades liigi areaali Eestis. Johannes jrgis kolme phimtet, mis eristasid teda enamikust kollektsionridest. Esiteks, ta kogus ainult Eestis ega letanud oma pika elu jooksul kunagi riigipiiri. Teiseks, ta ei tunnistanud vahetust, ehkki kasutas teiste entomoloogide vrskeid andmeid oma pkide tarbeks. Kolmandaks, ta ei soovinud oma uurimiste tulemusi ise avaldada, tuues phjuseks suure ajakulu.

Johannest klastades ootas mind uus llatus. Selgus, et Tallinnas elab veel ks mardikauurija, Johannese kolleeg Valentin Soo. Paari peva prast tutvusin temagagi. Valentin oli Johannese vastand: keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega energiline mees. Johannes seevastu pikka kasvu, khna kehaehitusega, flegmaatiline. Soo mardikakogu oli tollal mrksa viksem kui Johannese oma.

Nii Johannes kui ka Valentin olid minu petajad, neilt sain teadmisi mardikate kogumise tehnika, pgikohtade ja kirjanduse kohta. Meie viljakas koost, sealhulgas hised ekskursioonid, kestis mitukmmend aastat. Kisime koos Valentiniga tihti Johannese pool mranguid tpsustamas. Need koosolekud aastatel 19691978 andsid meile kolmele palju juurde.


Mardikate kogumine. Vlitd on enamikule mardikauurijaile thtsaim ja huvitavaim tegevus. Ksitledes ksimust laiema vinkli all, peab tlema, et mned teadlased ldse ise ei kogugi. Nad tegelevad maailma suuremates muuseumides philiselt mramisega. Nii ei saa nad aga andmeid mardikate eluviisi kohta. le 40 aasta vltel, temale omase pedantsusega, pidas Johannes pevikuid oma ekskursioonide ja pkide kohta. Paraku lksid need hindamatu vrtusega materjalid prast Johannese surma jdavalt kaduma. Johannes elas Tallinnas rahulikul Sgise tnaval kahekorruselises puitmajas, kus tal oli vike kolmetoaline korter. Maja muldprandaga kelder vimaldas kevadist keldripki. Pnisteks kasutas Johannes tavalisest teeklaasist veidi krgemaid tsinkplekist silindreid, mille phi oli kaetud bensofiltriga; silindrid kaevas ta mulda prandaga tasa. Meeliseks (sdaks) kasutas ta surnud hiiri vi liblikate sta (krinud lle, mee, suhkru ja punase veini segu kuivatatud unalikudega). Sellist pgiviisi vib kasutada aasta ringi, eriti thus on see aga mrtsist maini.

Kevaditi tegi ta ka selapki uhtrisust veekogude kallastel. Eriti liigirikka koha avastas ta Pirita jel Iru silla juures. Prast jminekut langeb vesi jrsult ja jekrude madalatele kallastele kogunevad uhtrisust vallid. Seni, kui risu on niiske, leidub seal tohutult putukaid, sealhulgas mardikaid. Viimased said leiukohaetiketi Tallinn, Iru, Pirita uhtmed, sel. Tegelikult aga vib nende patria olla mis tahes koht Pirita je jgikonnast.

Mardikaid vib koguda aasta lbi, kuid suur hooaeg kestab aprillist oktoobrini. Eriti liigirikas on periood 15. maist 15. juulini. Selleks ajaks planeeris Johannes oma puhkuse.

Tallinna ja selle mbruse liigirikkamad kohad olid Johannesel risti ja piki lbi kidud. Siin tundis ta end nagu kodus. Thtsamad pgikohad Tallinnas olid Pskla, Harku, Haabersti, Mustame, Merimetsa, Maarjame, Kose, Lkati, Lasname, Pirita, Mhe lehtmetsaga kaetud glint, Iru ja Laagri. Kige sagedamini kis Johannes Veskimel ja Rocca al Mares. Phjuseks oli peale nende alade lirikkaliku mardikafauna ka kartus, et sealsed elupaigad peatselt kaovad, urbaniseeruvad. Kartus leidis kinnitust: uus loomaaed vttis enda alla kolmandiku Veskime territooriumist, Rocca al Mare mets raiuti aga maha ja pstitati suured elumajad.

Tallinna lhikonna olulisemad pgialad olid Keila-Joa, Keila, Rannamisa, Saue, Valingu, Vasalemma, Saku, Kiisa, Kahala, Loksa, Suru, Mustje, Jnije ja Aegviidu. Mujal Eestis olid peamised kogumiskohad Loode, Pihtla, Palivere, Velise, Puhtu, Keblaste, Metsa raudteejaam, Karuse, Jrvakandi, Vetla, Vinni, Jaama, Tudulinna, Roostoja, Rpina, Mooste, Laanemetsa, Tohkre, Krabi, hijrve ning Hdemeeste.

Iga ala mardikad olid pandud kahte suurde pappkarpi. Igast liigist oli vetud ks isend, aga kui sugude vlistunnused erinesid, siis kaks isendit. Paigutus: sugukondade kaupa, liikide saabumise jrjekorras. Samamoodi jrjestatud mardikad olid registreeritud kahes kontoriraamatus, igal liigil oma number. Vrvisildid nitasid kuuluvust vastavale alale.


Kirjandus. Juba enne sda sai Johannes Medunarodnaja Kniga kaudu Venemaalt mrajaid, niteks sarjast Fauna SSSR. Vene ja saksa keelt valdas Johannes perfektselt; tehhi, rootsi, poola ja ukraina keeles suutis raskusteta kasutada mramistabeleid. Prast sda asus ta veelgi innukamalt kirjandust koguma, olles huvitatud ka faunistilisest kirjandusest, nimestikest ja kataloogidest. Laenatud materjale kopeerida oli tollal keeruline: Johannes oli sunnitud isegi kige mahukamaid tid [1] oma peene kalligraafilise kekirjaga ksitsi mber kirjutama. Kolossaalse t viljaks on mitukmmend koopiat, joonised on kopeeritud kalkale.


Igapevaelu. Puhanud veidi prast td, vttis Johannes ksile mardikate kogu, niteks sirutas eelmisel ndalavahetusel ptud mardikaid vi tegi lhikesi pgiretki lhimbruses. Kodumaja asus looduseuurija jaoks soodsas kohas: maja taga aed, krval suur Toompark Snelli tiigiga, mis oli Johannese meelisjalutuskoht. Mardikauurijal oli teinegi hobi: markide kollektsioneerimine. Amet vimaldas tal koostada tieliku Eesti Vabariigi ja ka teiste maade markide kogu.

Johannes oli ka hiskondlikult tegev. Ta oli loodusmuuseumi aktivist ja li muuseumi jaoks praktiliselt uue mardikakogu: ligikaudu 5000 isendit, philiselt dubletid tema enda kogust. Muuseumis korraldas ta ka vljapanekuid Eesti mardikatest. Muusemi juhtkond omakorda varustas Johannest soovituskirjade ja lhtedokumentidega: ilma nendeta olnuks peatumine vrastemajades, metskondades ja kaitsealade keskustes vimatu.

1968. aasta oli Johannesele sndmusrohke. Prast rasket haigust suri mrtsis abikaasa Salme. Tdittar Ilse, kes oli kaua koos nendega elanud ja tihti Johannese matkakaaslane olnud, oli linud mehele juba 1961. aastal. Nii ji Johannes tiesti ksi. Ta otsustas teenistusest lahkuda ja phenduda tielikult mardikatele. Samal aastal tegi ta algust oma Hiiumaa mardikate projektiga.


Hiiumaa mardikate projekt. Oma esimese pgireisi Hiiumaale tegi Johannes augustis 1939, peatudes paar ndalat Suurepsi klas ja kogudes selle mbruses Kpu poolsaarel. Kuna kogemused puudusid, oli saak ige vike, vast 80 liiki. Ometi nnestus tal tabada haruldusi, keda hiljem pole Hiiumaalt leitud. Juba tollal tekkis mte vtta Hiiumaa mardikad tsisema vaatluse alla.

Mdus 29 aastat. Kord kutsus Johannes mind klla ja jutustas oma uuest, Hiiumaa mardikate uurimise projektist. Miks Hiiumaa? Argumendid olid jrgmised. Saare mardikate fauna oli nrgalt uuritud, kirjandus kajastas vaid veidi le 200 liigi. Saar on selgelt piiritletud ala. Saare suurus, 989 ruutkilomeetrit, on paras he entomoloogi tegevuseks. Johannes plaanis projektiga tegelda nii kaua, kui tervis vhegi lubab: loodetavasti 810 aastat, siht oli saada 10001100 liiki. Need olid uskumatult julged arvud, aga t lpptulemused olid veel paremad!

Valmistudes vlitdeks Hiiumaal, uuendas Johannes oma pgiriistu. Ta tegi endale spetsiaalse kabli, mis vimaldas kummardamata keerata mber maas lamavaid kive: hulk ise eluviisiga mardikaid varjab ennast peval kivide all. Hpikpoilaste, aga ka teiste mardikate pdmiseks tegi ta erilise, phjata niitmisvrgu, mis kinnitati paelte abil. Prast niitmist valatakse sellest putukad koos taimeosadega tihedasse kotti, seotakse kinni ja jetakse veerandtunniks seisma. Selle aja jooksul jvad putukad ftontsiidide mjul uimaseks ja neid on lihtne vlja noppida. Peale selle valmistas ta ekshausteri, vaakumiga ttava seadme, millega vib pda pisimardikaid neid puutumata, ning vttis kasutusele uue mrgi, etlatsetaadi, millega surmatud mardikate liigesed jid pehmeks. Nii sai kogutud mardikad paigutada esialgu vatimadratsitele ja sirutada neid korralikult alles Tallinnas.

Ettevalmistused tehtud, siirdus Johannes 1. juunil 1968 oma teisele pgireisile Hiiumaale, olles nd juba suurte kogemustega ja tie varustusega mardikauurija. Vlitd kestsid vaheaegadega 1979. aastani. Johannes elas metsavahtide juures vi vrastemajades ja kogus hepevaste matkade kigus. Kokku uuris ta 37 kohta 290 peva jooksul.

Kige phjalikumalt said uuritud kaks piirkonda: Suurepsi mbrus Kpu poolsaarel ja Tihu jrved, kus Johannes kogus vastavalt 131 ja 67 peva jooksul. Kpu poolsaar, Hiiumaa vanim osa, kerkis merest vikese saarena umbes 9000 aastat tagasi. Sealt leidis ta 809 mardikaliiki le poole terve Hiiumaa mardikate faunast neist 235 ksnes sealt ega kuskilt mujalt Hiiumaalt. Seega tundub Kpu olevat Hiiumaa mardikate thtsaim levikukeskus. Tihu jrved paiknevad saare vheasustatud keskosas, kus laiuvad nmmed ja sood.

Valdava osa materjalist mras Johannes ise. Vikesi ja raskesti mratavaid lhitiiblasi ttas lbi Valentin Soo, kes mras mitu tuhat isendit. Peab toonitama, et Hiiumaa td ei vhendanud pgiretki mujal Eestis.

1979. aasta lpp sai Johannesele saatuslikuks. Ngemine halvenes pikkamda ja saabus ammu kardetud piir, mis ei lubanud enam jtkata entomoloogilist tegevust. See oli teline katastroof. Johannes judis lpetada oma ptud mardikate nimestiku, kus liigid olid esitatud thestikulises jrjestuses. Tema ldkogu sisaldas selleks ajaks umbes 2800 liiki ja 35 000 isendit.

Aga ka Hiiumaa t tuli lpetada. Selle vttis enda peale allakirjutanu: kogus lisamaterjali vhem kidud kohtadest, muu hulgas Hiiumaa laidudelt, korraldas raskema materjali mramise Peterburi, Moskva ja Leedu tippteadlaste poolt ning koostas Hiiumaa liikide kartoteegi koos levikukaartidega iga liigi kohta eraldi. Uurimuse tulemused on kokku vetud raamatus Hiiumaa mardikalised [2]. Koondnimestik sisaldab 1382 liiki, nendest 1320 on kogunud Johannes Milnder ja allakirjutanu, andmed lejnud 62 liigi kohta on vetud kirjandusest. Johannes kogus 1243 liiki. 1088 liiki on uued Hiiumaa faunale, neist 62 liiki on uued Eestile ja 16 liiki Baltimaile.

1981. aastal kisin Johannesel klas. Ksisin muu hulgas, kas kik ta plaanid ja unistused on elu jooksul tide linud. Philiselt kll, oli Johannese vastus, aga oli ka vigu ja pardusi. Esiteks, liiga hilja hakkasin mardikaid koguma. Kakskmmend viis aastat lksid kaduma ja salajane soov saada Eestist kolm tuhat liiki ji titmata (Eestis leidub le 3400 liigi mardikalisi G. M.). Teiseks, viiekmnendates eluaastates tekkis mul mte minna tle zooloogia ja botaanika instituuti laborandi kohale. Andsin vastava avalduse Harald Habermannile, tollasele direktorile ja kuulsale mardikauurijale. Nii kummaline, kui see ei ole, vastus oli eitav.

1983. aastal annetas Johannes oma kogu zooloogia ja botaanika instituudile. Viimasel ajal on Olavi Kurina ja Tnu Keskla kogu renoveerinud: teinud uued kastid, parandanud ssteemi ja nomenklatuuri. Johannese kogutud on le 70 mardikaliigi esmasleiu Eestis, nendest 35 liiki on uued ka Baltimaade faunale. Andmed nende kohta on avaldatud allakirjutanu ja kaasautorite tdes.

Johannes-Harald Milnder suri 29. juunil 1992 ja on maetud Tallinna Rahume kalmistule.

Autor tnab Johannese sugulast Ilse Samueli andmete eest.



1. Lindroth, Carl Hildebrand 1960. Catalogus Coleopterorum Fennoscandiae et Daniae. Lund.

2. Milnder, Georg 1993. Hiiumaa mardikalised (Coleoptera). Pirrujaak 2, Krdla.

3. Milnder, Johannes-Harald. Elulugu. Ksikiri perekonnaarhiivis.

4. Petersen, Wilhelm 1927. Eesti pevaliblikad. Loodus, Tartu.

5. Seidlitz, Georg 18871891. Fauna Baltica. Die Kfer (Coleoptera). II Aufl. Knigsberg.


Loe lisaks:

Elberg, Kaupo 2001. Johannes-Harald Mielnder 100. Eesti LUS-i aastaraamat, 80: 292294.



Georg Milnder
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012